Sarah Chang jälle Eestis

Toomas Velmet

ERSO hooaja avakontsert Nikolai Aleksejevi dirigeerimisel, solist SARAH CHANG (viiul, USA) Estonia kontserdisaalis 12. IX. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester avas oma põhihooaja, s.t sügis-talvise sessiooni 2008/2009 eelmisel reedel Estonia kontserdisaalis vastavalt hooaja kaalukusele. ERSO tänavuse hooaja kaal ületab tema kõigi seniste hooaegade kaalukuse üldse, kuna see sisaldab esimese tõeliselt suure kontserdireisi üle lombi Ameerika Ühendriikidesse. Mida selline kontserdituur tähendab eesti muusikakultuurile, sellest kirjutatakse siis, kui nad tulevad tagasi järgmise aasta märtsis, aga seekord kirjutan avakontserdist.

Eesti muusikast tuli esiettekandele Eino Tambergi „Festivo” (op. 134) pühendusega Nikolai Aleksejevile, järgnevalt Jean Sibeliuse Viiulikontsert Sarah Changi (USA) esituses ning Antonín Dvořáki Sümfoonia nr 7 d-moll op. 70. Maailma tippviiuldaja Sarah Chang on teinud oma noorusele vaatamata peadpööritava karjääri, või, teisiti öeldes, just tänu sellele, kuna tegemist on ikkagi tänaseks täiskasvanud imelapsega, kes debüteeris kaheksa-aastaselt New Yorgi Filharmoonikute ja Zubin Mehtaga.

Siinkohal tuleb märkida, et selle arvustuse pealkiri ei valeta. Sarah Chang oli esimest korda Eestis ning andis kontserdi koos Pärnu Linnaorkestri ja selle peadirigendi Jüri Alperteniga 29. aprillil 2007. aastal Pärnu kontserdimajas. Tookord oli kavas Dmitri Šostakovitši Viiulikontsert nr 1 ning esitus oli kõigi skeptikute kiuste suurepärane. Lisada tuleb, et võimekuses kõhklejaid ja kahtlejaid leidus tookord nii orkestrit kui solisti silmas pidades, kuid kes kohale tulid, ei väsi tänaseni meenutamast nii ühelt kui teiselt saadud elamust.

Nüüd riigi esindussaalis ja esindusorkestri ees oli Sarah Changil kavas Jean Sibeliuse Viiulikontsert d-moll op. 47. Sarah Chang on oma esimesest heliplaadist (1992) alates olnud muutumatult EMI Classicsi artist ja salvestanud kuni tänaseni igal hooajal kaks heliplaati. Tõsi, viimastel aastatel piirdunud ka ühega. 1998. aastal nägi ilmavalgust CD, kus kõrvuti Mendelssohni ja Sibeliuse viiulikontserdid koos Berliini Filharmoonikutega Mariss Jansonsi juhatusel. Fakt on oluline ainult teadmiseks, et Sibeliuse kontsert on õpitud suhteliselt varajases nooruses (18), aga see-eest nn raudrepertuaaris juba kümmekond hooaega.

Changi diskograafia on mõnevõrra eripalgeline ja mitte liiga standardne, kuid sisaldab siiski Andrew Lloyd Webberi „Ooperifantoomi” fantaasia ja Vivaldi „Aastaaegade” kõrval ka Dvořáki, Šostakovitši, Prokofjevi, Lalo, Paganini ja ka harva esitatavad Richard Straussi Kontserdi op. 8 ning viimase kaasaegse, ungari helilooja Károly Goldmarki Viiulikontserdi a-moll op. 28. Viimase heliteose edukas esiettekanne toimus 1877. aastal Bremenis ja taas tõi teose lavadele juba möödunud sajandil Itzhak Perlman. Selline on siis maailma olulisematele ja suurematele kontserdisaalidele täismaju toova Sarah Changi tänane repertuaarikaart, mille saab tuvastada ilmunud heliplaatide põhjal.

Meie väike, kuid oluline Estonia kontserdimaja polnud erand, vaid oli möödunud avakontserdil, kui nii võib öelda, „puupüsti täis” ja „lõhki” ka veel, mida iseenesest on ju päris kena ära märkida.

Loomulikult algas kontsert Eino Tambergi uudisteosega „Festivo”, mille pealkiri kõneleb ka sisust, mis heliloojale omase vaimukusega lahendatud. Tamberg on väga täpselt tajunud Nikolai Aleksejevi suure sümfooniaorkestri meeliskõlasid, millised minu teadmist mööda on suur ja mahlakas keelpillitämber ning kõlalt pehmed, kuid mahult võimsad vask- ja puupillid. Samas ei olnud sugugi unustatud ka löökpillide patareid, mis autorile nii iseloomulik. Ei ole lõpuni kindel, kas mulle viirastusid või tõepoolest sisaldusid teoses ka vihjed eesti muusika ajalukku. Hiljem meenus, et meil ongi ju riigi üle juubeldamine käsil. Eelkõige on tegemist õnnestunud ja siis ka vajaliku ning kasuliku teosega eesti sümfoonilises muusikas. Aleksejev on öelnud, et tema jaoks on viimane sümfonist Šostakovitš, nüüdsest võiks ta Dmitri Dmitrijevitši eelviimaseks ümber nimetada.

Sarah Chang on sõna otseses mõttes tõepoolest ilus viiulikunstnik ja ta teab, et kõigepealt üllatab ta publikut oma väljanägemisega. Igatahes publik reageerib paraja kahinaga tema lavale ilmumisel tõenäoliselt alati ja igal pool, nii ka Estonias. Kas reaktsioon oli tavalisest erinev või oli tegu mingi muu asjaoluga, kuid Sibeliuse Viiulikontserdi algus oli seda masti interpreedi kohta mõnevõrra ebalev, mis päädis isegi kerge katastroofikesega, mida artist oli sunnitud maskeerima üleliia suure amplituudiga vibrato’ga g-keelel kohe alguses. Aja kulgedes kõik sujus, kuid väike kontsentratsioonihäire tundus jäävat püsima üsnagi pikalt. Küll võib olla ka, et minu ootused olid Pärnus kuuldu tõttu liiga üles köetud, sest kontserdisaali publik oli ülekeevast temperamendist ääretult vaimustatud.

ERSO on suurt tunnustust väärt, selle kontserdi vägagi keeruline partituur on neil Aleksejeviga täiesti „käpas”. Changist veel niipalju, et Allegro ma non tanto lõpus ette tulevad ja reeglina alla staccato’na mängitavad tertsid oli ta lahti võtnud, s.t mängis spiccato’s, mis tõenäoliselt ei olnud tingitud sisulistest kaalutlustest.

Et meie esindussümfooniaorkester on täis indu ja hakkamist vastutusrikka hooaja alguses, avaldus terve kontserdi läbiviimises, aga Antonín Dvořáki VII sümfoonia esituses eriti. ERSO ja ka tema teiste nimedega eelkäijad on alati olnud orienteeritud suurtele koosseisudele ja suurtele sümfoonilistele vormidele ning selles plaanis on nad ka alati leidnud peadirigentide näol mõttekaaslasi. Nikolai Aleksejev on korduvalt tunnistanud, et sümfoonilise muusika all ta mõistabki ainult suurele koosseisule kirjutatut ja eelkõige pealkirjade all „sümfoonia”. Seepärast ongi see kooslus (ERSO + Aleksejev) toonud meile suuri õnnestumisi nimetatud žanris ja sellesse Tšaikovski, Šostakovitši, Mahleri jt ritta sobib ideaalselt ka viimati, meil harva esitatud Dvořáki Seitsmes. Õigesti tegutses maestro, kes alustas ovatsioonide kestes solistide püstikamandamist ega saanud pidama enne, kui kogu koosseis kenasti püsti oli tõstetud – nad väärisid seda.

Võib oletada, et hooaja alguse dekoratsioonina või lilleseade komponendina kalavõrku mähitud dirigendipult märkis asjaolu, et maestro Aleksejev on jätkuvalt „suure kalana” ERSO püünises. Saak teeb rõõmu.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming