Schumann Bremeni sadamadokis

Jüri Tallinn

Audiovisuaalne retk sümfoonilisse universumisse Muusikadokumentaal „Schumann dokis Pier 2” („Schumann at Pier 2”, Deutsche Kammerphilharmonie Bremen ja Paavo Järvi), režissöör Christian Berger, operaator Heiko Rahnenführer, valgustaja Henning Brümmer, helirežissöör Peter Hecker, monteerija Stefan Kobe, projektijuht Rolf Rische, produtsent Bernhard Fleischer. Tootnud Deutsche Welle, Unitel Classica, Radio Bremen. ETV eetris 14. ja 21. II. Õhtune meri. Inimeste ja laevadeta sadam süvendab kummalist, pisut rahutuks tegevat meeleolu. Dünaamiliste lainetena esile kerkiv romantilise alatooniga muusika, rahulikud panoraamid, kaamera täpsed sujuvad liikumised. Ilmuvad meisterlikult teostatud tiitrid, mis moodustavad orgaanilise osa nähtava industriaalmaastiku huvitavatest kompositsioonidest. Kaamera ja kirjagraafika ühendatud liikumised on väga hästi seostatud, pillide leidlik eksponeerimine samas keskkonnas – kõik need režissööri, operaatorite ja disaineri loodud esteetilised komponendid filmi sisse juhatamas ja auditooriumi tundeseisundeid ette valmistamas … Nii algab kaheosalise kontsertfilmi „Schumann dokis Pier 2”esimene osa. Muusika on filmi saatnud algusest peale, ka siis, kui heli filmis veel täielikult puudus. Muusika ja muusikud ise pole aga filmi suhtes alati nii leplikud olnud. Filmis kulgevad nii pilt kui heli ajas. Muusikafilmis otsitakse nende kahe elemendi kokkupuutepunkte. Praktikas on see päris keeruline, sest muusika ja pildi mõjuväli erineb olemuslikult. Kui pildirida on kujutava kunsti elemente ja mõjufaktoreid sisaldav tegija, siis muusika on olemuselt väljendav kunst. Kujutava ja väljendava kokkusobitamine ongi muusikalise filmi loojate kõige keerulisem ülesanne. Kokkupuutepunktide leidmiseks peab aru saama nii muusika- kui pildikeele väljendusvahenditest, tajuma seoste ja kontrastide arenguloogikat. Vajalik on sünteesi leidmine nende eri võtmes toimivate fenomenide vahel.

„Schumann dokis Pier 2” on suunatud ealt noorele sihtauditooriumile. Film algab lühikese sissejuhatusega, kus tutvustatakse dirigenti, orkestrit ja võttekohta. Tegevus toimub kontserdisaaliks kohandatud sadamadokis, mida seni on kasutatud rokkmuusikakontsertide läbiviimiseks ja mis on saanud nime Pier 2.

Bremeni orkester Deutsche Kammerphilharmonie on Paavo Järvi loomingupartner olnud 2004. aastast. Orkester on iseseisev ja tegutseb kommertsalustel, mis tähendab, et riiklikku toetust kollektiiv ei saa, mistõttu ollakse harjunud intensiivse töö ja arvukate kontserdireisidega. Kõik see kokku on tõstnud kõrgeks orkestri muusikalise taseme, loonud valmisoleku osalemiseks mitmesugustes projektides ja andnud nauditava tulemuse ka selles filmis.

Schumanni sümfooniate esitamist põhjendab Paavo Järvi asjaoluga, et millegipärast on heliloojast tekkinud ettekujutus kui peamiselt klaveri- ja kammermuusika loojast, tema sümfooniad on aga teenimatult tähelepanu alt välja libisenud. Robert Schumanni sümfooniate partituurides peituva suure muusikalise potentsiaali avab dirigent veenvalt. Järvi on suurepärane jutustaja: ta oskab äärmiselt huvitavalt, emotsionaalselt ja arusaadavalt selgitada helilooja ja muusika olemust, tehes seda mitte vormianalüüsi, vaid muusikaliste kõlaseisundite kirjeldamise kaudu. Nii nagu keerulise ehituse looja, kes ei pööra tähelepanu peamiselt komplitseeritud konstruktsiooni selgitamisele, vaid loob lausa füüsilise ettekujutuse ehitatava hoone kasutusvõimalustest – sellest, mida see saab pakkuda inimestele, kes söandavad loodavasse majja siseneda või seal pikemalt peatuda. Kõige tähelepanuväärsem on aga asjaolu, et väljaöeldud mõtteid tõestab dirigent kohe ka muusikaliselt, teeb seda lakooniliselt ja selgelt. Loomingulisust, ilusaid ja inimlikke suhteid pillimeestega kiirgab igast proovides salvestatud kaadrist. Järgimist väärt on dirigendi seisukoht, et kuigi kaamerate ja muu tehnikaga sekeldamine kontserdi ja proovide ajal muusikuid ei aita, on ometi mõistetav, et tänane päev nõuab visuaalsust.

Filmi konstruktsioon on suhteliselt tavapärane. Verbaalsete kommentaaride vaheldumine orkestri kontsertesinemise ja proovikaadritega. Intervjueeritavateks on orkestrandid, kes esinevad mõõtmeteta valges ruumis, rääkides oma musitseerimisest ja demonstreerides ka konkreetseid muusikalisi motiive ja teemasid. Orkestripartii näitamine soolovariandis on juba psühholoogiliselt raske ülesanne – puudub grupi toetus ja koosmängu pisieksimusi varjav kate. Neis episoodides tuleb esile helirežissööri meisterlikkus: ta on üksiku mängija tekitatud kõlad märkamatult üle viinud orkestri helipilti, proovide ja kontserdi eri ajal salvestatud episoodidesse. Režiigrupi kõrgprofessionaalsust tõestab proovi- ja kontserdiepisoodide loogiline ja tehniliselt märkamatu ühendamine, allutatuna montaaži rütmikale ja filmi kui terviku emotsionaalsetele mõjule.

Filmi montaažis on tehtud suurepärane ja aukartustäratavalt mahukas töö – siin leiab suurimaid õnnestumisi, aga ka küsitavusi. Muusikalises filmis juhinduvad režissöör ja monteerija tavaliselt helipildis sisalduvatest vormistruktuuridest, rütmifiguuridest, intonatsiooniliste motiivide arengust ja liikumisest, soolode järgnevusest ja loomulikult muusika karakterite ja tempode arenguloogikast. Vaatamata sellele, et teose algus on ilmselt tehtud noort vaatajat silmas pidades, jääb väheveenvaks filmi alguses dirigendi kaadritega teostatud muusikavideo stiilis montaažisekvents, mis on küll efektne, aga raskesti seostatav sisulise materjaliga. Kohati jääb sisuliselt põhjendamatuks dirigendi eksponeerimine erinevatel foonidel, sest otsest sisulist põhjendust on raske, kui mitte võimatu leida. Sellised kombinatsioonid pakuvad küll visuaalset vaheldust, aga põhjendus, miks ka mitte, on nii meisterliku filmigrupi puhul odavavõitu. Kaamerate liikumine filmis on enamikul juhtudel orgaaniline ja muusikalise faktuuri dünaamiliste liikumistega seostatud. Kohati mõjuvad ebatäpsetena tehniliste abivahenditega tekitatud liikumised – kraanade, d olly ja s teadicam iga teostatud kaadrid on vahel ootamatult alustatud ja lõpetatud. See on mõistetav, sest nende riistade juhtimine on nende inertsi tõttu füüsiliselt keeruline ja tavaliselt ei hiilga neil töötavad mehed eriliselt ergu muusikalise kõrvaga. Täpselt muusikalisse liikumisse sünkroniseeritud pildiliikumised ja nende katkestused annavad aga jõulise emotsionaalse mõjutusvahendi. Seepärast tuleb liikumise harjutamiseks proovides kulutatud aeg igal juhul kasuks. Mitte eriti hinnalise efekti taotlusena mõjub kaamera liikumine ka filmi alguses: madalas rakursis orkestri poole suunatud kaamera kiire liikumine on päris sarnane õudusfilmides sageli kasutatava maa-aluste elukate ohtlikku lähenemist väljendava subjektiivse kaamera tööga. Need on aga kõik pisipuudused, mis mitte kuidagi ei mõjuta terviku kunstilist mõju. Film tekitab huvi Schumanni kui romantilise loovisiku ja tema loodud sümfooniate vastu, kutsub neid täismahus kuulama.

Filmi režissöör Christian Berger on suurepäraselt toime tulnud oma loominguliselt andekate kolleegide sihipärase suunamise ja innustamisega, saavutanud toreda ja tänasele audiovisuaalsele muusikakultuurile teednäitava kunstilise lõpptulemi, millele väärilise hinnangu on andnud ka festivali „Kuldne Praha” žürii. Tšehhi TV preemia anti selle eest, et filmi loojad on suutnud samastuda sihtauditooriumiga, kasutades filmikunsti ebakonventsionaalseid meetodeid ja tuues nii Schumanni muusika vaatajatele lähemale. Suurepärane dirigent ja veenev jutustaja on suunanud auditooriumi tähelepanu Schumanni muusika põhiolemusele. Koos orkestriga juhatab ta vaataja uute leidude, kogemuste, energia ja muusikaliste rõõmude juurde. Nii oli sõnastatud žürii otsus. Režissöör ja kogu loominguline grupp võivad õigustatult oma tööle uhked olla, aplausid ja õnnitlused on auga ära teenitud.

Selliste filmide tootmine ei ole odav, sest nähtavates kaadrites sisaldub kaadritagune arvukate tipp-professionaalide ja loominguliste isiksuste mahukas, erioskusi nõudev pingeline töö. Tänases majanduskriisis vaevlevate, praktiliste probleemide lahendamisele orienteeritud ja neist väsinud juhtide puhul võivad sellised projektid õlakehitust tekitada.

Deutche Welle peadirektor Erik Bettermann on väljendanud mõtet, et kui avalikud rahalaekad tühjapoolseks jäävad, ollakse sageli veendumusel, et kultuur on esimene, mille eelarvet saab kärpida. „Deutche Welle on läinud teist teed. Me teame, et on vaja eelarvelisi kärpeid, kuid kultuur on väga tähtis inimestevahelise mõistmise ja arusaamise saavutamiseks. See on vahel tähtsam ja olulisem kui päevast päeva tavaprogrammi esitamine. Loomulikult me kontsentreerime oma ressursse ja teeme kärpeid, kuid mitte Deutche Welle kultuurisaadete valdkonnas.” Ta lisas, et muusikal on täita võtmeroll võimaliku mitteverbaalse kommunikatsiooni valdkonnas.

Deutsche Wellel on oma peadirektoriga vedanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming