Sciarrino, Pärt ja Ligeti

Igor Garšnek

NYYD-festivali avakontsert: ERSO, segakoor LATVIJA ning Hannah Holgersson (sopran, Rootsi) ja Annika Hudak (metsosopran, Rootsi) TÕNU KALJUSTE juhatusel Estonias 12. X. Tänavuse rahvusvahelise X uue muusika festivali (12. – 21. X) keskmes on kolme helilooja, festivali peakülalise looming. Need kolm väljavalitut on Salvatore Sciarrino (Itaalia), Mark-Anthony Turnage (Suurbritannia) ja in memoriam György Ligeti. Sciarrino ja Ligeti teoseid sai ERSO esituses Tõnu Kaljuste dirigeerimisel kuulata ka NYYD-festivali avakontserdil möödunud reedel; Ligeti Reekviemi ettekandeks lisandusid teises kontserdipooles veel segakoor Latvija ja rootsi solistid.

Võib arvata, et Palermost pärit Salvatore Sciarrino (1947) muusika, mis kõlas õhtu alguses, võis nii mõnelegi uue muusika huvilisele mõjuda vähemalt kummastavalt, kui mitte hämmastavalt. Nimelt kujunes tema teos „Shadow of Sound” („Heli vari”, 2005) tõepoolest heliks ja tema varjuks, kus puhkpillide piano’de kõrval (heli) varjuna keelpillide vaevukuuldavad sahinad ja pigem aimatavad tremolod. Kohati oli pinev (peaaegu) vaikus küll selline, et kui kellelgi kuulajaist oleks riidehoiu number põrandale kukkunud, oleks see mõjunud püssipauguna. Muusikas ei toimunud peale üksikute hõredate värvilaikude moodustumise tükk aega suurt midagi. Ajuti võis siiski aimata mingit kauget lindudehäälset loodusmaalingut. Ühesõnaga selline „nullpunkti muusika”. Hiljem aga hakkas kõrv neist värvilaikudest seostama ülilühikeste, paarinoodiliste n-ö mikroelementide mikrovariatsioone.

Attacca järgnenud Sciarrino „Heli ja vaikus” (2004) mõjus kõikide muusikaliste parameetrite poolest eelmise kaksikvennana. Sama ülinapp, praktiliselt ühehäälne (kuigi ajuti heterofooniline) muusikaline materjal. Mingi teistpidi atonaalne minimalism, kus noote nõnda vähe, et polegi õieti teisi. Tõsi, see teos sulas siiski oma vaikusetardumusest lõpuks üles ja muutus ka kulgemise tähenduses hoomatavaks. Ja vägagi hoomatavaks puhkpillide obertonaalse mängu ja teravate dissonantsidega.

Minule oli see Salvatore Sciarrino muusikaga esmatutvuseks. Pean tunnistama, et ühtki tema CDd ma osta ei julgeks. Pole ju suurt mõtet, kui kõlaritest kostab suure osa ajast vaid vaevukuuldavat sahinat.

Järgmisena sai kuulda kahte Arvo Pärdi (1935) teost. Neist ilus ja lühike, kuid mõttetihe „Mein Weg” (1989/1999) üllatas veidi ebakorrapäraste, justkui püsitute rütmimeetrumitega. Selline iseäralik pulseerimise illusioon tuleneb ilmselt osa keelpillide väikesest ajalisest nihkest rõhuliselt taktiosalt hilisemaks (midagi sarnast kohtame ka off-beat mängulaadis svingis).

„La Sindone” (2006/2007) puudutas aga märksa sügavamaid hingekeeli – nimelt viitab teose pealkiri mõistatuslikule Torino surilinale, millel on väidetavalt säilinud ristilöödud Kristuse keha- ja näojooned. Ehkki teose algus näitas Arvo Pärdi kui helilooja dramaatilist palet, viisid habraste minoorkõlade järgnevused ajaproovile nii hästi vastu pidanud tintinnabuli-radadele. Siiski on Pärdi XXI sajandi kellukeste stiil traagilisema varjundiga (nii tundus vähemalt selles teoses) ning lõpukulminatsiooni vaskpillide kõlas ka sisendusjõuliselt dramaatiline, lausa apokalüptiliselt võimas. Siinkohal peab ettekande mõjuvas kvaliteedis tunnustama nii Tõnu Kaljuste läbitunnetatud dirigendinägemust kui ERSO empaatiavõimet orkestrijuhi jälgimisel-mõistmisel.

Õhtu naelaks kujunes aga György Ligeti (1923–2006) Reekviem (1965) sopranile (Hannah Holgersson, Rootsi), metsosopranile (Annika Hudak, Rootsi), kahele segakoorile (Latvija kandis välja mõlema koori koormuse) ja orkestrile. See teos polegi teab kui pikk (umbes 20 minutit), kuid nii solistidele, koorile, orkestrile kui dirigendile ettekandeliselt ülimalt komplitseeritud oopus.

Aga vaatleme esituslikku tervikut osade kaupa: Introitus’e pianissimo’s häälekihtide mikropolüfoonia nii kooris kui orkestris tekitas kohe ajatuse, kosmiliselt hõlmamatu aegruumi illusiooni. Järgnevas Kyrie’s hakkasid need „galaktilised” udukogud moodustama pööraseid, „planetaarseid” helimasse, mida iseloomustasid üksteisest läbi sööstvad glissando’d ja efektsed kõlapöörised. Dies irae eksponeeris aga kahte artistlikku solisti, see osa mõjus üliekspressiivselt, traagilise viimsepäevahoiatusena. Tohutud dünaamikakontrastid, järsult hakitud koorifaktuur, generaalpausid ja jõulised kõlasööstud orkestris vaheldumisi – see lõi tõesti vapustava surmatantsu mulje. Solistid, muuseas, ei saanud piirduda ainult tavamõistes laulmisega; kuna Ligeti on nende partiisid käsitlenud instrumentaalselt, s.t orkestripillidega samadel alustel, siis tuli neil oma hääleaparaadist välja pigistada ka mitmesuguseid karjeid kõrgregistris.

Ning lõpetava, hästi lühikese Lacrimosa oli Tõnu Kaljuste lavastanud morbiidse tagasitõmbena surmatantsust teispoolsuse igavesse rahusse. Kokkuvõttes äärmiselt vägev ettekanne!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht