See, et pingutan ja annan maksimumi, ongi normaalne

Tiina Mattisen

Intervjuu Eesti Rahvusmeeskoori kunstilise juhi ja peadirigendi Mikk Üleojaga. Kui vaadata teie mitmekülgset õpingu- ja tööteed koori- ja ansamblilaulja, koormeistri ja dirigendina, siis tundub see väga sihiteadliku ettevalmistusena tippkoori peadirigendi ametiks. Või andis hoopis paarkümmend aastat professionaalse muusiku kogemust kindluse nüüd, 41aastasena, see samm astuda? MIKK ÜLEOJA: See teine variant vastab kahtlemata märksa rohkem tõele. Mul on elus olnud täpselt üks ametikoht, kuhu olen konkureerinud – Eesti filharmoonia kammerkoori lauljaks. Kõiki ülejäänud töid olen teinud siis, kui mind on kutsutud ja võimalus pakutud. Sihiteadlikust ja metoodilisest liikumisest karjääriredelit pidi üles ei ole siin juttugi. Jah, kammerkoori sain tõesti konkursi korras sisse. Olin tol ajal olnud kaks ja pool aastat RAMi laulja. RAM oli siis üsna nukras seisus ja värske kõrgharidusega noore muusikuna tundsin, et ei suuda meeskooris pikemalt püsida – sealne olukord lämmatas mind. Kuna ma laulmise ja koorimuusikaga ikkagi tegelesin – laulmine istus, see musitseerimise viis tundus orgaaniline –, siis ainus võimalus näis olevat filharmoonia kammerkoor, vastasel juhul oleksin pidanud ametivahetuse peale mõtlema hakkama. Olukord tundus üsna meeleheitlik. Õnneks sain kammerkoori sisse ja sattusin keskkonda, mis oli muusikaliselt väga rikastav. Peagi lisandus ka laulmine Vox Clamantises. Need ongi olnud pikka aega kaks mu põhilist tegevusala.

Too rikastav õhustik tõi laulmise kõrvale juba 1998. aastal ka koormeistri ameti, ometi tegite nüüd taas kannapöörde. Kas EFK dirigendi amet polnuks loogilisem – nagunii juhatasite koori ja teenisite 2007. aastal Mart Saare plaadi eest välja ka kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.

Dirigendiametisse kutsutakse, vägisi ei saa sinna kuidagi trügida. Aga kui arutleda selle üle, kas olnuks loogilisem jätkata dirigendina sealsamas, siis tänasel päeval on EFK ennast määratlenud kollektiivina, mille ette tulemiseks peaks olema noteeritav rahvusvaheline karjäär seljataga. Sama kollektiivi koormeistrina pole võimalik seda karjääri tekitada.

Nii oletegi 15 aastat pärast meeleheitlikku lahkumist tagasi „algpunktis” (RAMi laulja 1994–96 oli ju esimene töökoht?), muidugi teisel tasandil. Mis on RAMi fenomen? „Maailma ainus professionaalne meeskoor” – sellisena ühelt poolt justkui alati olemas olnud kui eesti muusikakultuuri üks alustalasid. Samas on vähemalt paaril viimasel kümnendil korduvalt arutatud selle koori vajalikkuse üle.

Põhimõtteliselt on meil tegemist ühe kutselise muusikakollektiiviga. RAM oli ilmsesti fenomen 1950.-1960. aastatel. See oli väga tihedalt seotud ühe inimese, Gustav Ernesaksa karismaga, aga ka tolleaegse ühiskondliku olukorraga, võib-olla ka toonase vaatenurgaga muusikale. Ernesaks oli ilmselgelt oma repertuaari ja interpretatsiooniga selles kultuurikontekstis aktuaalne. Kuidas on lood täna? Siin tekib paras „soo”, kus on raske orienteeruda. On selge, et ühel hetkel vajus RAM kultuurikontekstilisest fookusest välja.

Ma ei arva, et Ernesaksa-aegne meeskoor olnuks tänaste kvaliteedikriteeriumide järgi kangesti hea. Kriteeriumid olid teised ning tervik – Ernesaks oma karismaga + ühiskondlik tellimus – toimis. Mingil hetkel muutus kultuuripilt, aga koor ei tulnud sellega piisavalt kaasa. Mäletan lapsepõlvest neid halbu RAMi kontserte: kuidas see asi mind üldse ei puudutanud, oli must ja kole (mul on lapsest peale terav kõrv – solfedžo oli tugev). Samas on sellestki ajast ports plaadistusi – näiteks Tormise teoseid, mida tegid Oja ja Areng –, mis on jätkuvalt aktsepteeritava tasemega.

Kui nüüd küsida, kas seda koori on vaja, siis võime ju üldse küsida, kas meil on kultuuri vaja. Näiteks, kas meil on ER SOt vaja … Selles mõttes RAMi kohta eraldi nii küsida ei saa. Kui meil on selline töövõimeline kooslus olemas, siis miks ta ei peaks edasi toimetama.

RAM tegutsebki ja kui võtsite vastu selle juhi ameti, siis ilmselt püstitasite ka sihid, mille poole pürgida.

Üks huvidest, miks pakkumise vastu võtsin, on sportlikku laadi: vaadata, kuivõrd on võimalik seda kollektiivi edasi arendada ja kasvatada. Ma nimelt arvan, et nendesamade inimestega on võimalik taseme latti ülespoole upitada. Mentaliteedist, mis selles kooris 15 aastat tagasi valitses, ei ole õnneks suurt midagi järel! Siinkohal väga sügav kummardus Ants Sootsi poole: võrreldes selle ajaga, mil ma RAMist sisuliselt põgenesin, on tase ikka väga palju paremaks läinud.

Me tõesti ei saa väita, et koor kannatab välja võrdluse Euroopa paremate professionaalsete sega- või kammerkooridega, aga asi ei ole halb – selle kooriga saab muusikat teha küll! Ja usun, et kogunenud kogemusi kasutades on mul koorile anda üht-teist, mis neile kasuks tuleb. Olen sõnastanud eesmärgi umbes nii, et kui RAM on hetkel, mil mu peadirigendiaeg läbi saab, parem kui praegu, siis võin rahule jääda.

Loomulikult on mu huvid eelkõige kunstilist laadi ning peadirigendiamet võimaldabki süveneda repertuaari, mis mulle huvi pakub. Nagu hästi teame, siis tänapäeval repertuaari iseenesest juurde ei sünni – heliloojad enam „sahtlisse” ei kirjuta. Tuleb otse autorilt tellida ja kohe arvestada, et kolmveerand tellitustki läheb n-ö riiulile, aga järele jääb see 20–25%, millele saab näiteks saja aasta pärast tagasi vaadata. Et üldse koguneks see 20–25%, tuleb teemaga pidevalt tegelda – tellida ja ette kanda. See võib aeg-ajalt olla ebapopulaarne nii kuulajate kui ka lauljate hulgas, aga see on peaaegu ainus viis koori kiiresti harida, tekitades ühtlasi kultuurikihti, mis meist maha jääb.

Repertuaar ei ole ilmselt ainus kitsaskoht. Sirp avaldas hiljuti koorikultuuri vaagiva vestlusringi (vt nr 40), kus muu hulgas toonitati, et „laulurahvas”, nagu me end nimetame, tegelikult ei väärtusta laulukultuuri kaugeltki samaväärselt instrumentaalmuusikaga ei interpretatsioonis ega heliloomingus. Kas tunnetate sama?

Oi, see on väga suur probleem kõikide inimeste jaoks, kes üritavad Eestis kutselist vokaalkunsti harrastada. Meie põhiline probleem on selles, et meil on üldse väga vähe inimesi ja valik juba seetõttu ahtake. Kahjuks ei käi me ka ressursiga, mis meil on, vokaalse hariduse mõttes eriti mõistlikult ringi. Eesti laulukool ei ole ilmakuulus, rääkimata sellest, et meil oleks oskusteavet, kuidas vokaalansambliste koolitada. Sellest, kas ja kuidas peaks kutselisi koorilauljaid ette valmistama, on viimasel ajal ka mitmeid kordi räägitud, aga see on täiesti eraldi temaatika, millest võiks vesta nädalaid. Loomulikult, ka RAMi kummitab lauljate põud. Meil on küll järjekord ukse taga, aga otsustav pole selle pikkus, vaid ootajate kvaliteet. Võime harrastada soovmõtlemist ja loomulikult peamegi jätkuvalt otsima paremaid lauljaid, aga oleme ikkagi olukorras, kus tuleb töötada nende inimestega, kes meil on. Kui juba filharmoonia kammerkooris on üks tenorikoht tühi juba aasta-poolteist … Aga panna kokku 50 ühtlaselt heal tasemel meeslauljat, see on Eesti tingimustes poolenisti ulme.

Kui suur või väike RAM peaks olema?

Muusikat saab teha igasuguste koosseisudega. Kõik sõltub sellest, mis tüüpi muusikat tahetakse teha. On lihtne intrigeerida võimalusega, et teeme väiksema koori parematest lauljatest – siis saame kõike teha. Aga ei saa! Ka EFKga on ju tehtud suurvorme – natuke võetakse lisajõude ja pannakse ER SO taha – on ja ei ole ka … Hea väike koor ei asenda suurt koori. Midagi ei ole teha, füüsika (detsibellid) hakkab lihtsalt mängima. Leian, et RAMi koosseis peab olema nii suur, et saaksime jätkuvalt orkestri taha minna, vastasel korral kaob ära väga suur osa muusikalisest väljundist.

RAM on olnud ka suurem kui praegu, mingil ajal isegi paarikümne liikme võrra, ja sellel on omad võlud. Näiteks tegin kunagi kammerkooriga ühe Mart Saare plaadi. Sel plaadil on natuke nagu kammerorkestriga Mahleri mängimise maik küljes – saab ju, aga ei ole tegelikult päris õige asi. Praegu olemegi olukorras, kus me ei saa arvestatavat osa eesti segakooriloomingust (näiteks Tobiase, Saare ja Kreegi raskemad asjad) adekvaatselt esitada, sest sobivat instrumenti ei ole. Või saab n-ö asenduspilliga, mis paratamatult annab mingis mõttes kõlaliselt ebaadekvaatse tulemuse.

RAMi puhul tõstatub sama teema. Näiteks Veljo Tormis on meeskoorile väga palju kirjutanud. Kui RAMi poleks olemas, siis võiksime üsna kindlalt väita, et valdav osa Tormise meeskooriloomingust ei kõlaks Eestis enam kunagi, sest poleks instrumenti, kes suudab seda ette kanda. Paljud partituurid on vokaalselt nii nõudlikud, et taidluskoorid ei saa nendega lihtsalt hakkama.

Mina näen küll, et RAMi tuleks hoida võimalikult suurena ega välista selle arvulise kasvatamise võimalust. Kas või selleks, et meil üldse hoida laulvate meeste potentsiaali. Erinevatel aegadel on korduvalt heietatud plaani teha RAMi baasil suuremal või vähemal määral projektipõhine oratooriumikoor. On ettekujutus, et lauljad jäävad meist telefonikõne kaugusele ja kui helistame, siis nad tulevad ja laulavad. Ei tule! Läheb mööda viis aastat ja see potentsiaal on reaalselt kadunud.

Kui vaatame praegu Eesti isetegevuslikke meeskoore, siis näeme, et nende liikmete arv kahaneb (meestelaulu selts saab nüüd kurjaks mu peale). Ühiskondlik käitumismuster on selline, et mehed laulavad järjest vähem. See seab tõsiselt ohtu ka meie kutselised koorid. Kui vaadata EFK mehi, keda tunnen veel RAMi meestest paremini, siis sealgi on lauljaid, kes on kas lapsena või nooruses laulnud heades isetegevuskoorides, läinud siis laulmist õppima, aga soliste pole neist saanud ja nii on nad leidnud koha kammerkooris. Mitmel neist on n-ö tugev koorikooli taust. Kui taust ära kaob, siis mille pealt peaksid meie kutseliste kooride lauljad kasvama? Muusikaline kogemus korjub tasapisi. „Põõsastest” tuleb haruharva välja kogemusteta lauljaid, kes saavad professionaalses ansamblilaulus hakkama. Selleks, et Eestis oleks üldse võimalik tekitada mis tahes suuri vokaalkoosseise, peame hoidma laulvate meeste potentsiaali.

Tagasi RAMi juurde. Olete öelnud, et teid köidab gregooriuse laul, varasem barokkmuusika ja hilisrenessanss, ent tulete välja kavaga, mis koosneb ühe erandiga XXI sajandi teostest.

Sellest sai juba räägitud ka, et kultuur peab kõnetama oma kaasaega. Kui kultuur läheb museaalseks, siis kaobki huvi asja vastu. See tähendab, et suur osa RAMi tegevusest on tulevikus seotud uue repertuaariga.

Kas kuulajat kõnetab siis üksnes tänapäeva looming?

Loomulikult kõnetab ka varasem muusika. Interpreet saabki teha vaid seda, mis teda ennast kõnetab. Sest me ei tea, mis teisi inimesi kõnetab. Ja meil jääb vaid loota, et kui miski mind puudutab ja ma annan selle edasi parimal võimalikul viisil, siis äkki läheb see kellelegi veel korda.

Kui kava telge otsida, siis on siin selleks vaimulik muusika: Kreegi Taaveti laul nr 137, Pärt Uusbergi ja Mart Jaansoni uudisteos ning Henrik Ødegaardi „Sinu kätte, issand”, kus teeb kaasa Vox Clamantis.

Jah, aga ma ei tahaks seda üle tähtsustada – pigem on see seotud konkreetsete teostega. Kui vaadata kava lähemalt, siis kõlab kontserdi teises pooles norra helilooja Ødegaardi suurteos, tõsi, meeskooriversioon sellest viis aastat tagasi kirjutatud teosest, mille üheks komponendiks on gregoriaani schola. Teos on liturgiline tervik – kompletoorium, mis on kloostris päeva lõpetav teenistus. Muusikalises mõttes on seal kolm komponenti: schola, kes laulab kogu teksti läbi, ning koor ja löökpillid, kes lisavad muusikalisi kommentaare. Nii et see on vägagi seotud mulle lähedase mõttemaailmaga, küll XXI sajandi võtmes.

Esimeses pooles on meil esiettekanded. Tellisin loo Pärt Uusbergilt ja Mart Jaansonilt. Väikseks orientiiriks sai neile antud Cyrillus Kreegi Taaveti psalm 137, mis on üks väheseid Kreegi tõeliselt häid meeskooriteoseid (enamik on kõik segakoorile). Uusberg kirjutas kimbu lugusid, millest sellesse konteksti valisin ühe. Ja Jaanson üllatas kolmeosalise kantaadiga, mis põhineb kahel tekstil: kuningas Taaveti ja Uurija naise Batseba lool 2. Saamueli raamatust ning psalmil nr 51 (patukahetsuse psalm). Jaansoni teos on väga mitmekihiline ka muusikaliselt: ta on sinna koondanud eriilmelisi kihte nagu juudi rahvamuusika intonatsioonid, psalmoodia laulmine erinevates harmonisatsioonides ja alteratsioonides, atonaalsus. Nii et sealgi on vana traditsioon sees, aga lähenemine modernne.

Mart Jaansonist kui heliloojast on tema muude tegevuste kõrval viimasel ajal vähem kuulda – tore, et teose just temalt tellisite.

Ma ei tea, kust see mõte tuli, käis nagu kärbes kõrvas, et Jaansonilt oleks vaja lugu tellida. Vahel tasub intuitsiooni usaldada. Aga ma ei osanud oodata, et sealt nii suur asi tuleb, sest me rääkisime väiksematest mahtudest. See teos kestab vähemasti 20 minutit ja paneb esitaja selles mõttes löögi alla, et prooviperiood oli planeeritud enne, kui teos laekus – peame kõvasti pingutama, sest kava on hästi nõudlik.

Millega Pärt Uusberg teie tähelepanu pälvis?

Neid noori heliloojaid, kes valdavalt koorile kirjutavad, meil peaaegu polegi. Tema seda teeb ja kahtlemata tahan seda pürgimust toetada.

Kontserdimajas räägitaksegi, et RAM töötab praegu meeletult – terved päevad proove. Kas komplitseeritud kava pärast või ongi see teie tööstiil, millega koor peab kohanema?

See koormus on rohkem minu kui lauljate peal. Kui teen kaks proovi poole koori kaupa, siis laulja saab ikka ühe proovi päevas. Aga ennast olen küll selle nädalaga suhteliselt segi tulistanud.

Näen seda, et suures kollektiivis tekib väga kergesti anonüümsus ja inimeste vastutustunne läheb vedelaks. Kui 50 meest on korraga laval, siis kes seda ikka nii täpselt kuuleb, kui hästi ma teen … Ühe töömeetodina tahangi harjutada RAMi väiksemates seltskondades laulma – ainult nii on võimalik väga head suurt koori teha. Oluline on see, et RAMis genereeruks kõrge töödistsipliin – ma teen kogu aeg oma parima. See eraldabki head ja halba interpreeti. Hea interpreet teeb iga kord ära oma maksimumi-lähedase soorituse; tõsi, see maksimum koosneb paljudest teguritest ja on iga päev erinev. Aga see, kes annab pidevalt 70%, on kehv interpreet. RAMi laulja harjumuseks peab saama teha alati oma selle päeva maksimum. Üks võimalus seda saavutada ongi töötada kammerlikumates seltskondades, et iga laulja hakkaks tunnetama oma vastutust.

Kokkuvõtmise võimet kooril ju on: kui avasite oktoobri algul Pariisis Eesti kultuurifestivali, siis jäi mitusada huvilist kiriku ukse taha ja need, kes sinna pääsesid, võtsid RAMi vaimustusega vastu.

Mulle tundub küll, et RAM tegi Pariisis maksimumi ära. Võib arutleda, kus see maksimum absoluutskaalal asub, aga kahtlemata pingutasime kõvasti. See, et publikut oli palju, oli festivalide reklaamitöö, aga kontsert tuli ka hästi välja. Vaatamata sellele on arenguruumi – ja palju. Pärast ütlesin meestele ka, et kui lepime kokku, et see on baastase, siis saame ka edaspidi hakkama. See, et pingutan ja annan maksimumi, ongi normaalne. Seda tuleb teha iga kord ja vahet ei ole, kas esineme Pariisis või Nuustakul.

Ometi tõlgendatakse välisesinemisi olulise stiimulina. Me ei olegi rääkinud, milline võiks või peaks olema RAMi esinemisgeograafia.

Siin on mitu aspekti. Üks, ja mitte tähtsusetu, on majanduslik aspekt. Mida väiksem on seltskond, seda lihtsam on teda liigutada. 50 meest on kallis liigutada. RAM ikka liigub ka, see hooaeg on vaiksem, aga tulevikus terendab võimalusi rohkem. Ja kui välja liigutakse, siis tuleb toimetada vastaval muusikalisel tasemel, et sellest ka midagi edasi hargnema hakkaks. Aga selleks on vaja proovisaalis hästi palju tööd teha.

Kui rääkida stiimulitest, siis mul on selles suhtes paks nahk. Võib-olla ka sellepärast, et olen palju ilmas ringi kolanud, iseäranis Voxiga. Ma teen muusikat sellepärast, et mulle muusika meeldib. Pigem on kollektiivil vaja, et publikuga tekiks hea kontakt, et energia hakkaks liikuma. Sellelt pinnalt sünnivad olulised hetked ja need ei sõltu geograafilisest punktist.

Sellise energiavahetuse eelduseks on koori ja dirigendi hea sünergia. Kuidas sellega on?

Vara öelda veel, liiga lühike periood on seljataga. Kõigepealt peab RAM alla neelama uue tööstiili ja -rutiini. Ja siis, mingi arvu kontsertide järel, saame rohkem sellest kontaktist rääkida. Kui Pariisi kontserdi peale mõelda, siis oli muusikaline kontakt päris hea. Publik saab hakata reageerima siis, kui muusikute poolt tuleb hingestatud esitus. Ja mulle tundus küll, et sellest ühistegevusest Pariisis sündis puudutavaid hetki. Meid olid kuulamas ka kultuuriminister ja kantsler ja teised seal reas. Olin just mõni päev varem käinud ministri jutul ja mulle jäi sellest kohtumisest küll mulje, et ministri suhtumine RAMi pole suurem asi. Pärast meie kontserti juttu puhudes oli tal hoopis teine nägu peas. Järelikult miski puges talle naha vahele. Saab teha!

Kahtlemata töötan kooriga rangelt, on parameetrid, mida soovin kätte saada, ja ma ei jäta enne järele, kui olen need saanud. See kindlasti ei ole kõigile mugav. Samas näen mõnegi laulja silma säravat: neile tegelikult meeldib, et neid sunnitakse tegema asju hästi.

Aitäh! Soovin seda sära silmisse nii 24. novembril kui edaspidigi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming