See päev on nüüd kätte jõudnud – Gustav Ernesaksa sajas sünniaastapäev

Tiia Järg

Kuu aega on kestnud Gustav Ernesaksa festival. Tema teoseid on lauldud, temast on räägitud, pisut kirjutatudki. Ajakirjanike põhiküsimus on: „Öelge, mida Gustav Ernesaks on meile andnud?”. Ja vastajad vastavad oma arusaamisele vastavalt:

„Mu isamaa on minu arm” ja „Rongisõit”.

Riiklik Akadeemiline Meeskoor, 

laulupeotraditsioon,

laulukaare ehitamine,

noortekoori loomine RAMi juurde,

kooriühingu asutamine…

Lisagem – RAMi repertuaarivõistlused aastast 1964.

Gustav Ernesaksa haare oli suurem kui omaloodud koor. Muidugi võttis riikliku filharmoonia meeskoori kõlakvaliteedi lihvimine akadeemilise mõõduni tohutult energiat ja väsimatust, sest sõjajärgne inimmaterjal oli kontsertkoori seisukohast suuresti erialase koolituseta. Aga töö kandis vilja, tühjade saalide  hirmu pole RAM vist pidanudki õieti tundma. Gustav Ernesaks oli meeskooriusku – oma isiklikus dirigenditöös. Gustav Ernesaks oli kooslaulmise usku. Seda hulka, keda tema oma sõna ja käega kooslaulmisele on ergutanud, ei oska küll kokku arvata. Kuulsin hiljuti üht 90aastast daami väga soojade sõnadega kõnelemas oma lauluõpetajast inglise kolledžis – Gustav Ernesaksast.

1938. aastast tundsid Gustav Ernesaksa juba kõik laulupeolised. Laulmise tase koorides tervel Eestimaal – selle probleemiga tegeles Gustav Ernesaks kogu elu. 

Professor Kuno Areng ütles tänagi Vikerraadios, et kogu meie rahvuslik eksistents siin Eestimaal pärast II maailmasõda, s.t Eesti NS Vs, oleks olnud tõenäoliselt hoopis teistsugusem, kui poleks olnud Ernesaksa, tema meeskoori ja ta veendumust laulupidude kui rahva eluvaimu turgutava ühistegevuse vormi vajalikkuses. Teame kõik, kui sügavat emotsionaalset toimet avaldab hulkade ühtsus – olgu laulus, tantsus või rahvariietes. Mõelgem, milline oli kooslaulmise toime meie vaimsele maailmapildile ajal, kui teatud asjadest – ja meile tõeliselt olulistest asjadest – saigi looja rahvaga kõnelda vaid läbi luulerea ja lauluviisi.  Ja tegijal tuli jääda püüdjatele püüdmatuks. Mõelgem sellele, kui üritame hinnata möödunut.

Mõelgem eesti heliloojate paljudele meeskooriteostele, mis sündisid RAMi silmas pidades. Mõelgem Veljo Tormise meeskooriteostele, mis oma loomisajal tundusid vist tegijaile endilegi mõnevõrra teostamatuna. „Hamleti lauludega” ja „Maarjamaa ballaadiga” keerati uus lehekülg koorikäsitluses (mitte ainult eesti muusikas) ja RAMi arengus ka. Kes oskab täpselt mõõta, kui palju kasvatab helilooja interpreeti ja vastupidi? RAMita ja RAMi tellimusteta poleks sündinud paljusid väärtteoseid, mida praegu uhkusega esitatakse ja tähelepanuga kuulatakse maailma kontserdilavadel.

Täna, Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäeval, sai kultuurileht Sirp läbi Gustav Ernesaksata (kui kinnimakstud kontserdikuulutusi mitte arvestada). Täna sai EV press hakkama ilma Gustav Ernesaksa juubelita. Metsakalmistul olid kõik institutsioonid RAMist alates ja riigikogu kultuurikomisjoniga lõpetades. Aga laulutaadi haual kõneldust-lauldust pole ühtki helijälge ega fototki … 24. jaanuaril saab 16 aastat Gustav Ernesaksa lahkumisest. Unustamiseks vist tõesti pikk aeg … 

Täna on paslik küsida, mida oleme teinud meie Gustav Ernesaksa heaks, täpsemalt – tema vaimse pärandi hoolika hoidmise ja säilitamise heaks. Vist mitte liiga palju. Küllap mõnigi mälestuskild, foto või kiri on ootamas kogujat. Veel on kirjutamata monograafia, mis mõtestaks Gustav Ernesaksa elu ja tegevuse paljusid tahke, sest Gustav Ernesaksa elu oli (V. Tormise sõnadega) „keerulisel ajal elatud keeruline elu”. Selle elu mõistmiseks, selle isiksuse mõistmiseks on vähe, kui loetakse kokku ta Stalinile pühendatud laulud (neid kirjutasid häda sunnil ka Mart Saar, Cyrillus Kreek, Heino Eller). Ühe inimese  elutööd hinnates tuleb alustada eelkõige ajalooliste tingimuste võimalikult täpse rekonstrueerimisega. Tänase mõõdupuu rakendamine eilse suhtes annab väära tulemuse.

Hinnakem Gustav Ernesaksa haaret. Ta mõtles laiemalt kui isiklik ambitsioon seda nõudnuks. Pole kuulnud kedagi kõnelevat edevast Ernesaksast, kuigi tema kätes oli eriline vägi. Tema tähelepanelikkus kolleegi, õpilase, kaasteelise vastu oli ta loomuses. Teda huvitas põletavalt eesti rahva käekäik, eelkõige – vaimne iseseisvus. Paljud ettevõtmised, mida Gustav Ernesaks algatas, ei olnud tarvilikud tema isiku esiletoomiseks, pigem  kasutas ta oma isikut rahvuskultuurile oluliste asjade edendamiseks. Mis sest kõnelda, siin saalis on palju neid, kes teavad seda paremini.

Rahvas armastas Ernesaksa. Ehk vana Johann Gottlieb Fichte sõnutsi: „Mis kannab tõelist inimsuse pitserit, selle tunneb inimkond alati ära”.

Tänan kuulamast.

Sõnavõtt Estonia kontserdisaalis 2008. aasta 12. detsembril

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming