Seentest ja Saarepiigast

Igor Garšnek

CD Lepo Sumera. “Mushroom Cantata & other choral works”. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja solistid Tõnu Kaljuste juhatusel. © BIS Records, 2005

 

Kõnealusel plaadil kõlavad neli kooriteost on Lepo Sumera (1950 – 2000) loonud aastatel 1979 – 1997 ning tegemist on nende esmaplaadistusega. Ühtlasi annab see album hea ülevaate suuremalt jaolt instrumentaalmuusikat viljelenud sümfonisti otsingutest sõna ja muusika ühendamisel ning nagu järgnevalt veenduda võime, on need otsingurajad viinud üsna kaugele traditsioonipiiride taha.

“Concerto per voci e strumenti” (1997, tekst Doris Kareva) segakoorile ja keelpilliorkestrile on (nagu klassikaline instrumentaalkontsertki) kolmeosaline tsükkel, kus äärmised osad on kiired ning keskmine aeglases tempos. Kareva tekst ei toeta siin niivõrd poeetilist kujundit, kui üksikute sõnade (“kiriküüt”, “mandala”, “mandragora” jt) puhtkõlalisi allusioone. Esimese osa Furioso hea esituslik karakter lähtub äärmiselt aktiivsest tempost ning samavõrd intensiivsest artikulatsioonist nii Eesti Filharmoonia Kammerkoori kui Tallinna Kammerorkestri puhul. Muusika väle motoorika võiks assotsieeruda isegi itaalia barokimeistrite (Vivaldi, Scarlatti) või nende neoklassitsistlike “poolvendadega” XX sajandist.

Keskse Moderato salapärasesse atmosfääri lisab koori heljuva kantileeni kõrval iseloomulikku koloriiti ka sosistav kõnetekst. Tõnu Kaljuste on igatahes suutnud selle muusika imeliselt voogama panna, esituses on nii avarust kui sugestiivselt esile toodud vokaalseid värve. Ning lõpetav Allegro misterioso on teose osadest ehk kõige mängulisema karakteriga, seda eeskätt tekstikäsitluse osas. Koori rütmiline skandeerimine sõnadel “mania grandiosa, Kristiaania, Andromeda” jne mõjub kohati humoorikaltki, erksalt ja värskelt igal juhul.

Järgnev a cappella kooriminiatuur “Kui tume veel kauaks ka sinu maa” (1985, sõnad Juhan Liiv) on oma vokaalsete klastriefektidega kõike muud kui traditsiooniline eesti koorilaul. Rohked kromatismid koonduvad siin ekspressiivsesse kulminatsiooni, mis ei näi mitte lahenduvat, vaid justkui hajuvat mööda tumemeelset kõlamaastikku ühtlaselt laiali.

“Seenekantaat” (1979 – 1983, tekst Henn-Kaarel Hellat) segakoorile, flöödile (Janika Lentsius), klaverile (Kadri-Ann Sumera) ja löökpillidele (Madis Metsamart) on kantud originaalsest ideest – kogu tekst koosneb ladinakeelsetest seenenimetustest. Siiski kahe erandiga: teose alguses kuuleme ladinakeelset pühendust kõigile seenesõpradele ning teises osas sõnu Vipera berus, mis tähendab rästikut. Kantaadi neljas osas on seened grupeeritud vastavalt nende (maitse)omadustele: kevad- ja sügisseened on eraldi, samuti mürgi- ja delikatess-seened. Teose vormiskeem sarnaneb klassikalise sonaat-allegro tsükliga: esimene osa kiire, teine skertsolik, kolmas aeglane ning finaal jälle elavas tempos.

Avaosas “Carmen veris” (“Kevadised seened”) võiks koori rütmiline retsiteerimine sünkroonis löökpillidega meenutada isegi Carl Orffi, kui Sumera muusika ise poleks niivõrd dissonantsirohke. Järgnevas “Timor’is” (“Hirm”) on mürgiseeni portreteeritud skertsolikult, muusika ekspressiivsus võtab siin kohati lausa “hallutsinogeense” üldilme. Seda toonitab ka koori näiliselt kaootiline kõnetekst. Eks mürgiseened tekita enne letaalset lõppu ju ka meeltesegadust! “Carmen autumnus” (“Sügisseened”) algab aga artistliku flöödisoologa, millest käivitub koori imitatsiooniline tekstuur. Selles kumab läbi, huvitav küll, koguni eesti rahvaviisi intonatsioone, folkloorseid helletusi. Ja maiuspalaks “Luxuria”: delikatess-seente puhul põimuvad kooris mitmed vokaalliinid ühtseks polüfooniliseks kompleksiks, mis kulmineerub lõpuks “piduliku lõunasöögiga”. Nii et kuulamisel head isu!

Pooletunnine “Saarepiiga laul merest” (1988, tekst “Kalevipojast”) koorile, näitlejatele, flöödile, klaverile ja suurele trummile, mis loodud Marika Blossfeldti tantsuetenduse jaoks, on plaadi pikim teos. Loo intonatsioonilises leksikas võib kuulda küll eesti regilaulule iseloomulikke lihtsaid, sugestiivselt korduvaid kujundeid, ent tegemist pole siiski autentsete tsitaatidega. Seda reedavad nii rohked kromatismid kui helistike polütonaalsed vastandused.

Näitlejate tekstil on teoses nii-öelda tegevustikku edasi viiv roll, koor aga kujundab iidsetele müütidele iseloomuliku ajatu atmosfääri. Iseloomulik on, et kooril ja näitlejail on siin samaaegselt ka erinevad tekstid, kokku moodustub aga rituaal-mütoloogiline kõlatervik, kus kostub nii trummi šamanistlikke rütme kui koori lausa hüsteerilisi karjatusi-huilgeid, samuti väljendusrikast groteski deemonlike naerurõkatustena.

Sumera on siin muusikat dramatiseerinud näitemängu põhimõttel, ja nii nagu Kreutzwaldi tekstis on palju kordusi, on seda ka muusikas. Need pidepunktid hoiavad kandvate sammastena kogu kompositsiooni ühtse ehitisena koos.

Sõnaga, Lepo Sumera diskograafiasse on see plaat igati väärt täiendus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming