September – Šostakovitš

Toomas Velmet

  VANEMUISE SÜMFOONIKUTE hooaja avakontsert TOOMAS VAVILOVI dirigeerimisel Vanemuise kontserdimajas 16. IX.

 

Kõik hooajad avanevad sel septembrikuul Šostakovitši teoste ettekannetega. Ajavahemikus 8. – 16. IX on Eestis eri orkestrid ette kandnud helilooja VI sümfoonia (ERSO, N. Aleksejev), XIII sümfoonia (Bochumi SO, S. Sloane), XIV sümfoonia ja Tšellokontserdi nr 1 (TKO, E. Klas, S. Ainomäe) ning viimati (16. IX) Vanemuise SO ning tema värske peadirigent Toomas Vavilov V sümfoonia.

Juhin siinkohal tähelepanu Klassikaraadiole, mille programmi täidab septembris suuresti Šostakovitši muusika kahe suurema saatesarjaga: ühes (kolmapäeviti kell 19) antakse eetrisse kõik 15 autori sümfooniat eri esitustes ning teine kannab pealkirja “Dmitri Šostakovitš 100. Elu muusikas” (pühapäeviti kell 9.05 ja teisipäeviti 16.05). Esimest kommenteerib ning teise autoriks on muusikateadlane Tiia Järg, meie tunnustatud Šostakovitši ekspert. Eesti publikule ei ole see helilooja, “sümfonismi viimane mohikaanlane”, kindlasti mitte tundmatu suurus, ent avastamisrõõmu pakuvad interpretatsioonid lõpmatuseni.

Vanemuise sümfoonikute hooaja avakontserdile tõi täismaja publikut rõõm kohtuda populaarse Griegi Klaverikontserdiga Peep Lassmanni esituses, ergas huvi värske peadirigendi ja teatri muusikajuhi Toomas Vavilovi vastu ja kindlasti soov nautida suure juubilari V sümfoonia esitust koduorkestrilt. Kuna üldiselt heatasemelise kavalehe väike formaat ei lubanud esitada põhjalikke annotatsioone, siis süüvigem siinkohal pisut ajalukku.

Šostakovitš alustas oma V sümfoonia kirjutamist 1937. aasta aprillis, fakt, mis iseenesest fikseerib vaid aja. Peab aga kindlasti teadma, mis toimus enne seda sama aasta jaanuaris – kuidas puudutas stalinlik terrorilaine autori lähedasi ja teda ennast. Aasta alguses ilmus ajalehes Pravda artikkel “Segapudru muusika asemel”, mida tol ajal pidi mõistma kui reaalset surmaotsust, sest lisaks hasartsele Šostakovitši kui helilooja materdamisele järgnesid ka kutsed ülekuulamisele Leningradi NKVDsse, kus esitati süüdistus ei vähemas ega rohkemas kui kuulumises salaorganisatsiooni, mis valmistas ette Stalini tapmist. Šostakovitši ellujäämises nähakse Stalini jesuiitlikku kassi-hiire mängu, aga ka õnnelikku juhust terrorilaviinis.

Üle kuulatud NKVDs laupäeval, kutsuti Šostakovitš tagasi esmaspäevaks koos ähvardusega, et kui ta ei “laula” ette ülejäänud “terroristide” nimesid, siis ta arreteeritakse kohapeal. Esmaspäeval ülekuulamist aga ei toimunud, sest ülekuulaja oli juba maha lastud. Šostakovitši kommentaar oli järgmine: “Kõige kohutavam oli see, et tuli üle elada pühapäev”. Vaatamata sellele, et sellest nädalavahetusest peale ei jätnud hirm represseerimise ees teda enam iialgi maha, kirjutas ta oma sõbrale Isaak Glikmanile järgmised read: “Kui mul raiutakse maha ka mõlemad käed, kirjutan ma muusikat sulepea hambus edasi.”

V sümfoonia esiettekanne Leningradi Filharmoonia saalis Jevgeni Mravinski juhatusel oli selline sündmus, mida mäletatakse tänaseni. Saal hakkas püsti tõusma juba finaali ajal, aplaus kestis üle poole tunni ja kõik kordasid fraasi: “Vastas ja kuidas veel vastas” (Pravdale ehk Stalinile). Miks on seda vaja teada? Seepärast, et oleme nii kaugel nendest hirmudest, mis kajastuvad suure XX sajandi geeniuse loomingus, kuid unustada neid ei tohi. Seda rohkem rõõmustas Vanemuise kontserdimaja täissaal, kelle hulgas meeldivalt palju noori inimesi. Kuuldes neid noori kõnelemas omavahel, kuidas nad “fännavad” seda muusikat ning kust seda oma arvutisse tõmmata, mõjus niisugune atmosfäär hästi toniseerivalt.

Griegi Klaverikontsert sobib hästi nii hooaja avamiseks kui ka kontrastiks Šostakovitši Viiendale. Ma ei väsi kordamast oma hämmingut, mis johtub professor Peep Lassmanni kahestumisvõimest ennast ja oma aega jagada rektoriameti ja tippvormis kontsertpianisti vahel. Võrdlusmoment eesti kõrgkoolide rektorite vahel mul puudub, kuid et tegemist on kaasaja eesti tipp-pianistiga, seda tõestas Griegi Klaverikontserdi ettekanne Vanemuise kontserdimajas järjekordselt kõigist aspektidest hinnates. Toomas Vavilov on muusikuna elastne ansamblipartner ja seegi on ju hea dirigendi üks olulisematest näitajatest. Kõlaline tasakaal orkestri tutti’des oli ootamatult Griegis rohkem “puhkpilline” kui Šostakovitši sümfoonia ettekandel, kuid seda peenetundelisem vahekorras solistiga saatematerjalis.

Šostakovitši Viienda ettekanne oli kindlasti sündmus nii orkestrile, dirigendile kui publikule. Vanemuise SOs näen suurt potentsiaali eesti muusikaelus, kui keelpillikoosseisuga, kus muusikute arv (9, 9, 6, 6, 4) peaks tegelikult olema pultide näitaja, s.t kahekordne, on võimalik sellisel hasartsel tasemel nii nõudlik partituur ette kanda. Suurepärase muusikuna on Toomas Vavilov ennast juba ammu tõestanud, nüüd on tal võimalus ennast tõestada samaväärse dirigendina oma orkestri ees ning algus on paljutõotav.

Soovin jõudu ja edu peadirigendile, sest tunnetasin iga rakuga suurt soovi ning tahet tuua Vanemuise sümfooniaorkester Tartu muusikaelu tulipunkti. Esimesel katsel see õnnestus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming