Siiralt ja innukalt

Talvi Nurgamaa

„Kivimäe virtuoosid”: TMKK õpilased ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Mikk Murdvee 9. II Mustpeade maja Valges saalis. Kuus aastat tagasi algatatud Tallinna Kammerorkestri ja Tallinna muusikakeskkooli ühisprojektist „Kivimäe virtuoosid” on kujunenud tänuväärne Eesti muusikaelu värskendav üritus. Tänavusel kontserdil sai võimaluse mängida orkestri ees rohkem Tallinna Muusikakeskkooli õpilasi kui varasematel aastatel. Sellest tulenes iga solisti lühem esinemisaeg. See seadis küll ohtu kava kompaktsuse, ent on väga tähtis anda selline väljund võimalikult paljudele noortele interpreetidele. Kavas domineeris barokkmuusika, kuid traditsiooniliselt oli kontserdil seekordki kahe Eesti helitöö esiettekanne. Kuue aastaga on kogunenud uudisteoseid juba nii palju, et neist võiks eraldi kontserdi kokku panna. Mõlemad tänavused esiettekanded olid isemoodi üllatuslikud, eriti oli seda Galina Grigorjeva viiulile ja orkestrile kirjutatud „Capriccio”, mis erineb väga tema senisest loomingust. Peab tõdema, et rütmiliselt keeruline, vormilt kompaktne ja särtsakas teos sobis solist Jekaterina Sizovale väga hästi, samuti kandis tema viiulikõla soolopartii meloodilisemates lõikudes. „See teos ei ole rütmi poolest väga lihtne, kuid Jekaterina Sizova sai sellega väga hästi hakkama. Arvan, et see tüdruk on eriline, kuna ta on juba nii noorelt võimeline töötama partituuriga ja tal on huvi jõuda asja tuumani. „Capriccio” karakter sobis esitajale väga hästi,” kommenteeris koostööd ja esitust autor.

Urmas Sisaski kontsert klaverile ja keelpilliorkestrile „Täielik päikesevarjutus” jagunes päikesevarjutuse faasideks, millele eelnes sooloklaveri sissejuhatus. Solist Kadri Toomoja pani kuulama juba päris teose alguses oma läbipaistva kõla ja pingestatud liiniga. Teose pikkusele ja paljudele kordustele vaatamata suutis solist köita kuulaja tähelepanu erinevate kõlavärvide ja nüanssidega teose lõpuni. Erilise efekti andis Sisaski teosele saalitulede kustumine täieliku päikesevarjutuse faasis, samaaegselt kõlanud aleatooriline, enamasti glissando-tehnikaga muusikaline materjal mõjus samuti värskendavalt.

Nii paljude solistidega erinevate teoste mängimine ei ole orkestrile üldsegi lihtne ülesanne, kuid dirigent Mikk Murdvee ja Tallinna Kammerorkester toetasid noori interpreete suurepäraselt. Enamasti olid nii fraseerimine kui balanss orkestri ja solistide vahel imetlusväärselt paigas. Kuigi näiteks Pergolesi Viiulikontserdis aidanuks ehk orkestri tundlikum piano ka solistil (Lisanne Altrov) dünaamilisi kontraste efektsemalt esile tuua ning Bachi kahe viiuli kontserdis (solistid Katariina Maria Kits ja Maria Tiimus) võinuks lähtuda esimese viiuli dünaamikast, s.t mängida nüanss vaiksemalt, et viiulipartii samuti reljeefsemalt esile tuleks. Tõsi, Valge saali akustika võib ka suurepärase dirigenditöö puhul panna isegi mõõdukas tempos diatoonilised helijärgnevused kõlama paralleelsete sekunditena … Selgi kontserdil võis kohati aimata, et akustika kammitseb Eesti esindusorkestri vaba musitseerimist ning sellest johtuvalt kannatab kammermuusika üks põhiprintsiipe – pillide/ pillirühmade võrdõiguslik interaktiivne suhtlemine (orkestris loomulikult dirigendi vahendusel) ning pahatihti toimib vaid väga range, kohati isegi liialt delikaatne orkestrimäng. Seda enam väärivad tähelepanu hetked, kui mõni noortest solistidest suudab nii vahetult ja kammerlikult orkestri koos hingama ja fraseerima panna. Üheks näiteks olgu siin viiulimängija Kaarin Lehemets, kelle puhul äratas tähelepanu ka väga puhas, maitsekas toon ja vibrato-kasutus Vivaldi „Suves”.

Lisaks eeltööle ja motivatsioonile, mis tekib käegakatsutavast võimalusest mängida nii hea orkestri ees solistina, on muusikalise elamuse kõrval väga tähtis ka see, mida orkestriga koostööd tehes ja lavalaudadel õpitakse. Kontserdil võis hoomata paljude noorte interpreetide juba mingit väljakujunenud isikupära või teatud muusikalist kvaliteeti, millega publikut lummata. Nii võib juba täna rääkida Anna Lotta Karu pakatavast energiast, Lisanne Altrovi eredatest karakteritest, Auli Lonksi pikast fraasist, Karl Johann Lattika maagilise kõlaga kadentsist, Jakob Peäske ühtaegu sumedast ja ülemheliderikkast fagotikõlast, Kristin Müürsepa intensiivsest, läbitunnetatud vahetust musitseerimisest. „TMKK s on praegu fantastiline meeskond noori muusikuid – kool on küpseks saanud, suur hulk õppejõude oma parimates aastates. See oli fantastiline, kõik lapsed mängisid nii siiralt ja innukalt, et ka meie, paadunud professionaalid, inspireerusime ja innustusime!” kommenteeris dirigent Mikk Murdvee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming