Sina, mina ja eesti klassikaplaat

IMMO MIHKELSON

Klassikaraadio ja rahvusraamatukogu küsitlus „Eesti klassikaplaat“ 16. III – 13. IV. Valikus on umbes 2000 heliplaati ja -kassetti, plaadinimestikuga saab tutvuda ja osaleda veebiaadressil klassikaraadio.err.ee/klassikaplaat

aa_sirp_15-09_0028__art_r1

Klassikaraadio on algatanud küsitluse „Eesti klassikaplaat“. Eesmärk on teada saada, millised heliplaadid meie tõsise muusikaga on inimestele kõige enam muljet avaldanud. Loomulikult on praegusel meediaküllastuse ajal igasuguste reastamiste, pingerivide ja edestamistabelitega liig juba ammu käes, kuid lihtne oleks selg pöörata, kuulutades, et kõik see on üks ja seesama jama. Nõnda oleksid tühine ja oluline justkui võrdsena ühes prügikastis või ühesuurused plinkivad täpikesed ekraanil. Just nii võib küllastusest tekkinud tüdimus­hetkel tunduda.

Muusika tiirleb plaadi sees

Muusika ümbritseb meid praegu rohkem kui eales varem. Suur on nii pealiskaudse tahtmatu kokkupuute võimalus kui ka valikute hulk tahtlikuks süvenenud kuulamiseks. Põhiline osa sellest muusikast jõuab meieni salvestatud kujul, elava esituse osakaal heliinfotulvas on väike. Muusikasalvestised voolavad voogesitustes, heljuvad eetrilainetel, väljuvad kõlaritest kaubamajades, autodes ja kõrvaklappides. Salvestisi saab kloonida lõpmatult ja arutult, saab nii devalveerida kui ka väärtustada.

Üks väärtuslikuks peetud vahepeatusi muusika teel kuulajani on salvestise fikseerimine heliplaadil. Plaadil on peale heli ka visuaalne osa ja tekst, on nii füüsiline kui ka mittefüüsiline mõõde – heal heliplaadil, mis inimestele korda läheb, on see kindlasti.

Kõik, mis on mõeldud küündima võimalikult suurte inimhulkadeni, siseneb mingil paratamatul moel infovälja. Ka paljudeks koopiateks kloonitud heliplaat on oma muusikaga seal. Me võime väljaga kontaktis olles noppida teadmist õige või vale toitumise kohta, hankida teadmist rahanõksude kohta, ammutada eeskujudest moeteadlikkust või lihtsalt lasta meeltel seal lahustuda. Lõpuks filtreerib igaüks ikkagi välja selle, mille järele on tal suurem soov ja tung. Nii ilu, armastuse ja ülendava kunsti kui ka liigse (info)meelelahutuse järel tekkiva tühjuse ja meeleheite.

Seepärast on ka iga sõna, mille ma praegu kirja panen, ja iga mõte, mida üritan tekitada, potentsiaalselt nii sisukas kui ka tühine. Sõltuvalt sellest, mis juhtub siis, kui need jõuavad inforuumis adressaadini. Kas nad „pakivad ennast lahti“ ja puhkevad õide või kolksatavad tuhmi kõlaga vastu takistust. Või, mis samuti vägagi võimalik, ekslevad tühjas ruumis ühtki kontakti loomata.

Heliplaatidega on samamoodi. Väliselt on need kõik enam-vähem ühesugused. Vinüülplaatide ajastul olid need umbes 30sentimeetrise läbimõõduga õhukesed mustad kettad, mis plaadimängijal pööreldes pakkusid huvitavaid silmamänge muusika lahtirullumisest. Kui tulid helikassetid, mahtusid väikesed plastikkarbikesed kenasti taskusse või sobitus taskusse pleier koos kassetiga. Hiljem võttis CD (compact disc, mida eesti keeles ka laserplaadiks nimetati) 12sentimeetriste õhemate karbikeste kuju. Siis hakkaski hääbuma side muusika allikaga. Sahtel libistas plaadikese sujuva sahinaga masina kõhtu ja helide kulgemisega kaasnes vaid ajanumbrite loendamine tablool.

Praegused digifailid ja internet on hakanud kaotama kuulajate kontakti füüsiliste helikandjatega. Nii vähemalt arvatakse. Et muusika lihtsalt tuleb kõrva­klappidest või kõlaritest nii nagu piim tuleb poest. Ei mingeid heliplaate kui artefakte, mis tõendaksid muusika olemasolu käegakatsutavas maailmas.

Aga kas mitte alles hiljuti ei räägitud paberile trükitud raamatute kiirest hääbumisest ja digiraamatute pealetungist kui juba võidetud lahingust? Tegelikult toimub muutus teises tempos ja mitte päris niisugusena, nagu on sellest julgeid pilte maalitud. Ka heliplaat kui idee ja mõneti raamatule sarnanev objekt ei ole kadunud ega isegi mitte veel kadumas.

Kuulaja panus

Ma ise kuulun põlvkonda, kes oma muusikaarmastuses on üles kasvanud plaatide keskel. Võib-olla ei saa ma seetõttu olla objektiivne ja tajun hetke reaalsust teistsugusena. Mulle meeldivad plaadid, sest igaüks neist on kui veel realiseerumata võimalus siseneda muusika võrratusse maailma. Nagu raamat enne lugemist – tähtis on vaid, et oleks ootus ja millegi erilise leidmise soov.

Ideaalkujul ei ole heliplaat lihtsalt üks kogum muusikapalu, vaid midagi enamat. Nagu 1 + 1 = 3 näiteks, kusjuures lisanduv väärtus ei ole välja mõeldud, vaid on saadud elamuses reaalne. Siin on aja, ruumi ja helide suhe, tunnetuse ja varasema kogemuse kombinatsioon, seoste ja tekkivate kujundite sulam.

Plaat on kui mõtteline konteiner, mille seinte vahel saab tekkida uusi mikromaailmu. Igal kuulamisel võivad need mõne nüansi võrra erineda. Seepärast ongi hea plaadi seltsis, ikka ja jälle naastes, võimalik veeta rohkem aega kui hea raamatu juures. Mõte ideaalse heliplaadi tähtsusest valdas mind järk-järgult, kui töötasin „Eesti klassika­plaadi“ valikusse kuuluvate heliplaatide nimekirjaga, et viia see n-ö kuulajasõbralikumasse konditsiooni.

Raamatukogud kirjeldavad plaate pisut detailsemalt ja keerukamalt kui veebikasutajatele harjumuspärane. Plaadinimekiri põhineb rahvusraamatukogu eesti muusikaga plaatide kollektsioonil. Et raamatukogu kogub innukalt kõike, mida eestiainelist on avaldatud nii meil kui ka mujal, siis on muusikaosakonnal arvatavasti parim eesti muusikaga helitalletiste kogu terves maailmas.

Miks klassikanimekiri?

Tegelikult peaks alustama algusest. „Eesti klassikaplaadi“ korraldamise mõte tekkis Klassikaraadio peatoimetajal Tiia Tedrel pärast seda, kui Eesti Ekspress tegi läinud suvel küsitluse parima eesti albumi leidmiseks. Kuigi vähemalt esialgu paistis korraldajate ideest läbi siiras soov hõlmata kõiki plaate kõigis žanrides, kujunes ettevõtmisest ikkagi popi ja rock’i paraad ning eristumine „meie“ ja „nemad“. „Nemad“, kes välja jäeti, olid institutsionaalse kultuurisüsteemi soosinguga tegutsevad muusikud, kui väljenduda võimalikult keerukalt. Lihtsamalt öeldes kuulus sellesse kategooriasse igasugune süva- ja tõsilooming. Ei mingeid laulupidusid, orkestreid ega Grammy-võitjaid küsitluse tulemusena moodustunud „eesti parimate albumite“ pingirivi esikümnetes. Mitte ka Tormist, Pärti või Tüüri – muusikat, mis sageli on Eesti (muusika) visiitkaart maailmas.

Hilisematest kommentaaridest aimdus, et järjestuse kokkupanekul ei olnud osalejatel terviklikumat pilti kusagilt võtta ning mõned sektorid ja plaadid meenusid alles hiljem. Seetõttu alustas „Eesti klassikaplaat” nimekirjast. Rahvusraamatukogus nägi Marika Koha paar kuud vaeva, et andmekataloogist ESTER (millega huvilised saavad veebis tutvuda) sõeluda kokku nimekiri, kus oleksid ainult tõsise muusika plaadid eesti muusika ja muusikutega.

Sellist nimekirja ei ole keegi varem koostanud. On tehtud küll katalooge, kuhu on üritatud koguda kõik mingis ajavahemikus ilmunud plaadid, kuid kerge- ja meelelahutusmuusika välja eristamist ei ole ette võetud. Seepärast kehtibki veel praegu kõigile muusikahuvilistele üleskutse minna internetis tulemust uurima ja andma tagasisidet, kui midagi on puudu või ülearu.

Et raamatukogu kirjeldab säilitusühikuid omal moel, siis oligi vaja teha järelkohendamise tööd, milles mina kohtusin selle plaadikogumiga, õigemini selle kirjeldusega. See oli vaimustav kokkupuude. Paljusid plaate olin käes hoidnud, suurt hulka ka kuulanud, aga veel rohkem oli üllatusi.

Tähendusega heliplaadid

Iga inimene on vähemalt korra elus vaadelnud vihmasadu. Piisk langeb, teine, sajas, kümnetuhandes … Maa saab märjaks, tekivad lombid, voolamine … Ning siis on kõik äkki läbi ja päike kuivatab piiskhaaval kogunenud vee.

Iga plaat, mille muusikud teevad, on selline piisk. Kui plaat on uus ja värske, üritab väljaandja sellele tähelepanu tõmmata ja kuulajaid leida. Ka ostjaid, sest muusikul on vaja millestki elada. Ajapikku tähelepanu hääbub ja uued plaadid üritavad eelmistelt tähelepanu napsates jõuda ise tähelepanu keskmesse. Aga erinevalt vihmast ei kao ükski eelnev plaadipiisk, vaid leiab koha plaadiriiulites. Parimate ja armsamate heliplaatide juurde naastakse korduvalt, nendel elab muusika täisjõus edasi.

„Eesti klassikaplaadi“ kogum on loodetavasti selline, kus on palju plaate, mille muusika tähendab eestlastele midagi olulist. Nimekirjas on veidi pikemast kui saja-aastasest perioodist peaaegu 2000 plaati ja helikassetti. Umbes neljandik sellest kuulub gigantplaadifirma Melodija toodangusse ehk nõu­kogude aega. Sõjaeelsete plaatide esindatus on tõenäoliselt kõige hõredam. Rahvusraamatukogul ei ole kogudes näiteks kõige esimest heliplaati eesti muusikaga aastast 1901, seda säilitatakse teatri- ja muusikamuuseumis.

Selgelt on aimatavad murrangujooned. Poolmõõdus ja mõne looga plaatide asendumine pikemat kuulamiselamust võimaldavate kauamängivatega. Et paljud plaadid on selles nimekirjas varustatud ka ümbrisepildiga, siis on näha seegi, kuidas eesti heliplaatide esiküljed muutusid alates 1960ndate teisest poolest järjest kunstilisemaks ja väljendusrikkamaks.

Oluline etapp oli see, kui massi­kasutusse ilmus helikassett. Klassikatabel kajastab seda ilmekalt. Tehnoloogiliselt tähendas see plaaditootmise monopoli lõppu ja kopeerimisvõimaluste avanemist. Et samal ajal muutus ka ühiskondlik korraldus, siis langes põrmu totalitaarne süsteem plaaditootmises ja kontrollfiltrid asendusid turureeglitega. Oma plaadi või kasseti sai teha iga julge pealehakkamisega muusik või koor. Tiraažid võisid kõikuda kümnetest kuni tuhandeteni.

Alates 1990ndatest kasvas plahvatuslikult välismaal välja antud eesti muusikaga plaatide hulk, mille jälgi on plaaditabelis üsna hõlbus ajada.

Osale, ütle oma arvamus!

Kõrvalmärkusena ka ühest kitsendusest, mis kahandab Neeme Järvi osalusel ja Arvo Pärdi muusikaga tehtud plaatide hulka küsitluses. Mõlema täielik diskograafia ulatub kaugele üle 400 plaadi. Antud juhtumil ei ole arvesse läinud albumid, kus Järvi on eestlastest ainus osaline ja eestlaste loomingut ei mängita. Samamoodi jäävad välja sajad plaadid, millel kõlab vaid üks lühem Arvo Pärdi teos. Ka Tormise ja Tüüri diskograafia on seepärast siin märksa napim.

Arvude keeles on „Eesti klassikaplaadi“ nimekirjas praegu 206 plaati, kus on Veljo Tormise muusikat, 177 vastet saab märksõna „Arvo Pärt“ ja 148 „Neeme Järvi“. Ülejäänu kohta uurige ise veebis.

Hääletus algab internetis 16. märtsil, tulemused tehakse teatavaks 13. aprillil. Praegu saab tutvuda nimekirjaga ja teha parandusettepanekuid. Eriti soovitav on oma plaatide olukorda tabelis vaadata muusikutel. Kui näete, et puudu on näiteks plaadi ümbrise pilt või vajab mingi info parandamist, siis on praegu õige aeg sellest teada anda.

Ja veel – keegi peaks siiski kätte võtma ja põhjalikumalt uurima seda, kuidas salvestustehnoloogia ja heliplaatide olemasolu on aja jooksul muutnud eesti muusika üldist pilti ja kõla ning millisel määral mõjutab avaldamisvõimaluste ahtus või küllasus loomingut ennast. Lähtematerjal selleks on olemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming