Skolastilised Pärnu nüüdismuusika päevad

Märt-Matis Lill

PNP 2010. aasta konverentsi „Skolastika” ettekanded: Tiina Koivisto „Brian Ferneyhough’ muusikast ja esteetikast”, Märt-Matis Lille „Muusika positsioonist keskaegses mõttemaailmas”, Meelis Friedenthali „Skolastika kui lugemise kunst” ja Marek Tamme „Skolastiline mõtteviis (1220–1290)”.        Tänavuste Pärnu nüüdismuusika päevade (PNP) keskmes oli skolastika teema ja Brian Ferneyhough’ esteetika. Kogu festival tervikuna oli sel aastal teoreetilisemat laadi, mis tulenes osaliselt teemavalikust, osaliselt paraku ka festivali majanduslikest võimalustest. Keerulisemat laadi nüüdismuusika esitamine on midagi, mille korraldamine Eesti oludes on niikuinii suhteliselt keeruline ettevõtmine. Ferneyhough’ muusika on aga oma keerukuse poolest lausa kurikuulus ja neid kollektiive, kes suudavad seda esitada väärilisel kunstilisel tasemel, ei ole maailmaski palju ja kui on, siis on tihtipeale tegemist oma ala täielike tippudega. Näiteks võiks tuua Arditti kvarteti, kelle  esituses oli Ferneyhough’d võimalik kuulata eelmisel festivalil „Nyyd”. PNP ei ole aga NYYDfestival ja seetõttu tänavu traditsioonilist kontsertosa elavas ettekandes ei olnud: festivalil piirduti konverentsi, arutelu ja Ferneyhough’ muusika plaadistuste kuulamisega. Milleks aga skolastika teema ja mis seos on sellel Ferneyhough’ga? Viimane küsimus oligi üks konverentsi lähtekohti, sest Ferneyhough’d on mõnikord nimetatud skolastikuks. 

Teine põhjus, miks skolastika teemat lahati, oli aga see, miks seda festivali 1988. aastast peale üldse on korraldatud, nimelt vajadus ennast harida ja uudishimu rahuldada. Skolastika mõistele on raske leida kiiret ja lühikest entsüklopeedilist vastust. Tegemist on lääne kultuuris väga olulise mõttesüsteemiga, mida tihti kiputakse, tõsi küll, negatiivses tähenduses kasutama. See kõik intrigeeris korraldajaid teada saama, millega ikkagi on siis täpsemalt  tegu. Ja lõpuks kumas festivali teemavaliku taustal ka küsimus, kas skolastilist laadi arutlussüsteemil ja modernistlikul muusikal võiks olla mingeid sügavamaid seoseid. Konverentsi teemat valides tundus, et need seosed võiksid olla olemas, kuivõrd modernistliku muusika üks olulisemaid tunnusjooni oli ratsionaalne, analüütiline ja süsteemne lähenemine ning usk kõike seda võimaldava meetodi vajalikkusesse.

Selleks meetodiks oli  1950ndatel ja hiljem muidugi serialistlik kompositsioonitehnika. Paralleelid skolastilise meetodi ja serialistliku eetose vahel on üsna ilmsed. Kuivõrd asetub sellesse pilti aga Brian Ferneyhough, kes kindlasti seostub modernismiga, aga mitte eriti otseselt serialismiga? Nii nagu Tiina Koivisto ettekandest välja tuli, erineb Ferneyhough’ esteetiline positsioon küllaltki serialistlike heliloojate omast: kui serialistid olid rõhutatult struktuurikesksed, siis Ferneyhough’d huvitavad pigem muusikalised kujundid (ingl k gesture) ja žestid (ingl k figure). Seega ei ole Ferneyhough kindlasti rõhutatult struktuurikeskne helilooja ja muusika afektiivne külg – midagi, mis serialistide põlvkonda väga ei huvitanud – on tema jaoks kesksemaid aspekte muusika loomisel. Seega võiks ajaloolisi paralleele Ferneyhough’ esteetikale otsida pigem barokiaja mõttemaailmast, eelkõige afektiõpetusest. Ma arvan, et  seda kinnitab suuresti ka kuuldepilt, mis Ferneyhough’ muusikat kuulates tekib: see ei ole kindlasti rõhutatult abstraktne ja ratsionaalne muusika, vaid midagi väga väljendusjõulist ja energiaküllast.

Seega on mõneti eksitav ka termin „uuskeerulisus” (New complexity), millega Ferneyhough’d põhiliselt seostatakse, kuivõrd keerulisus assotsieerub XX sajandi teise poole muusikas serialismi ja postserialismiga ehk eelkõige teose strukturaalse keerukusega. Ferneyhough’  muusika keerulisus on aga pigem ekspressiivset ja esituslikku laadi. Tema muusika strukturaalselt kõige keerulisem järk on materjali genereerimine. Aga selle kasutamine ja arendamine on Ferneyhough’ puhul pigem spontaanne kui analüütiline protsess. Ja nii ei tundu Ferneyhough’ seostamine skolastilise mõtlemisega väga asjakohane. Mis paralleele aga skolastika ja muusika vahele tuua võiks? On see ülepea mõttekas? 

Selleks, et nendele küsimustele vastata, peaks kõigepealt süüvima keskaja enda muusikapärandisse. Kõigepealt tuleb öelda, et raske on tõmmata otseseid seoseid keskaja muusika ja skolastilise meetodi vahele, kuivõrd viimane on peamiselt aristotellikust loogikast tuletatud argumentatsioonitehnika süsteemne rakendamine, samas kui muusika näib ka aristotelismi võidukäigu ajal olevat kuulunud pigem platonlike mõistete sfääri. Selle aluseks  oli osaliselt kindlasti Boethiuse taksonoomia kestev mõju, mille järgi muusika kõrgemad vormid on oma olemuselt midagi väga abstraktset – muusika oli Boethiuse arvates pigem abstraktsete proportsioonide kunst, mille kõlaline ja esituslik külg oli suhteliselt väheoluline. Selle mõtteviisi tulemusena paigutati muusika keskaegses ülikoolisüsteemis kõrvuti selliste distsipliinidega nagu aritmeetika, geomeetria ja astronoomia. Huvitaval kombel tähendas muusika selles kontekstis eelkõige muusikateooriat ning muusika esitamine oli midagi oluliselt madalamat. Muidugi tuleb silmas pidada, et see oli õpetlaste ja vaimulike perspektiiv, mida ühiskonnas laiemalt ei pruugitud jagada. Paraku on aga just see perspektiiv meieni säilinud ja sellest on mingilgi määral võimalik üldse lähtuda. Kuivõrd aga võis skolastika seda platoonilist muusikakäsitlust mõjutada?

Mulle tundub, et raske  on väita midagi konkreetsemat, kui seda teeb Georges Duby keskaja arhitektuurist rääkides, nimetades XIII sajandi katedraale skolastilise meetodi sarnase süsteemsusega loodud kivistunud teoloogiaks. Nii võime ka näiteks Perotinuse ja võib-olla ka Machaut’ missa puhul kasutada kujundit „heliline teoloogia”, aga täpsemate ja konkreetsemate seosteni see meid ei vii. Küll aga näivad need seosed selgemad, kui  räägime modernistlikust muusikast. Samas on ka siin tegemist üldisemat laadi ja pigemkujundlike seostega. Kindlasti ei tähenda nende seoste nägemine veendumust, et keskaegne skolastiline meetod ärkas modernistide loomingus otsesel ja terviklikul kujul uuele elule. Pigem võiks selliste paralleelide toomise taga olla teatud laadi järjepidevuse nägemine ja veendumus, et keskaegne skolastiline meetod on olemuslik ja kaalukas osa lääne kultuurist ning tema mõju on säilinud  tänapäevani. Just skolastilise mõtteviisi sügav mõju omaaegsele ja hilisemale vaimuelule ning selle mõtteviisi progressiivsus oli võibolla mõtlemapanevamaid järeldusi, mis jäi konverentsil öeldust kõlama. Seetõttu on kummaline, et sõna „skolastika” kiputakse kasutama negatiivses tähenduses, kus see esindab elukauget ja viljatut targutamist-teoretiseerimist. On selge, et niivõrd mastaapsel  ja mõjuvõimsal meetodil on olnud tõusu- ja langusperioode ning kindlasti on olnud põhjusi, miks skolastikat mingis kontekstis kritiseerida. Kuid üheselt negatiivne tähendusväli on kindlasti primitiivne ja täiesti põhjendamatu. Nii nagu seda on ka käsitlus keskajast kui üksnes allakäigu ja pimeduse ajajärgust. On tähendusrikas, et just keskaja uurimine on olnud XX sajandi ajalooteaduse ja mõtteloo jaoks sedavõrd suure mõjuga.

Ilmselt paljuski tänu sellele, et varasema lihtsustatud pildi alt on koorunud tunduvalt keerulisem ja dünaamilisem mõttemaailm, mis oma alustelt erineb üsna paljudes küsimustes tänapäevasest elutunnetusest. Seega peab keskaja uurija olema mõneti ka antropoloog ja seekaudu tunnetama ka iseenda perspektiivi piiratust ja kallutatust. Nii nagu keskaeg ja skolastika osutuvad lähemal süüvimisel väga rikkalikuks ja paeluvaks,  on ka paljude teiste, tihti üheselt negatiivsena tunduvate nähtustega. Üritades neid mõista, leiame, et negatiivsus on pigem meie eelarvamuste ja lihtsustamise tulemus kui midagi, mis selle nähtusega olemuslikult on seotud. Eks seesama kehtib paljuski ka modernistliku muusika kohta, mille pihta kiputakse tihtipeale üheselt negatiivseid hinnanguid loopima. PNP üks peaeesmärke ongi soov sellistest hinnangutest sügavamale ja kaugemale  vaadata, püüda aru saada ja mõtestada, miks mingi suundumus ja esteetika on just selline, nagu ta on. Kindlasti on see keerulisem ja pingutavam kui lihtne ja must-valge sildistamine, aga kui see protsess läbi teha, leiame ehk imestusega, et meie mõtlemine ja meie ise oleme muutunud pisut paindlikumaks ja rikkalikumaks.

PS Tänavustel nüüdismuusika päevadel oli fookuses teinegi teema, mis on juba mõnda  aega olnud festivali korraldava Eesti Arnold Schönbergi Ühingu huviorbiidis. See on nüüdismuusika terminoloogia, millele oli pühendatud üks festivalipäevadest. Ettekannete kuulamine ja arutelu päädis nüüdismuusika oskuskeele komisjoni moodustamisega, mille eesmärk on ühtlustada ja vajadusel ka luua nüüdismuusikaga seotud eestikeelset terminoloogiat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming