Slaidid NYYD Ensemble’i kontserdile

Mirje M?la

NYYD ENSEMBLE, VOX CLAMANTIS ja ARIANNA SAVALL (sopran) OLARI ELTSI dirigeerimisel Tallinna Katariina kirikus 8. VI.  

Mälestused NYYD Ensemble’i hooaegu läbivatest sarjadest on visad tuhmuma. Nende tagasihoidlikumaks muutunud tegevuse järel tekkinud koht on endiselt tühi. Kahju ongi, et viimasel ajal oleme siin kodutanumal ansamblit näinud tihti eelkontserdi järgus ning kogu au ja hiilgust õnnestub nautida kuulajatel Euroopas.

NYYD Ensemble’i erksas suvealguse kavas 8. VI Katariina kirikus oli tunda, et neid oodatakse avakontserdile Varssavi Witold Lutosławski festivalile “Chain III”. Piisav põhjus, et tuua kuulajani Lutosławski kolm Eesti esiettekannet. Erksad interpretatsioonid, mida on soov helijäljena üha uuesti nautida. Lutosławski “Chain’i”-nimelist oopust kuulates tajusin, et NYYD Ensemble’i mäng on tänu kogemustele täpsem. Soolopartiides on nii kõlakindlust kui karakterit ning ansamblimängus pinget ja harmooniatundlikkust, partituuri võis nautida nii vertikaalis kui horisontaalis. Teose jooksul sai kuulda nii pehmeid sametise kõlaga metsasarvesoolosid, kus igale noodile oli piisavalt aega antud, kui ka kelmikaid flöödipassaaže, süntesaatori klavessiinitämbri kestvat kohalolu, nii ilmekaid tšellorepliike kui kirkaid akorde, triumfeerivat trompetit. Haarav kulminatsioon veel boonusena lõpus. Ja seda vanalinna atmosfääris, kus kontserte tihti eksistentsiaalselt õigel hetkel ilmestavad kirikukellad või kajakate hüüded, antud juhul ööbikute laksutamine muusika vaibuvas kajas.

Ansambli hoogne kontsert jätkus veel teisegi Lutosławski teosega “Slides”. Ääretult pildiline helitöö, kus muusikaliste slaidide vaatamise tempot dikteerib löökpillimängija, kelle karismaga pöördvõrdelises seoses peaks olema kolmeminutilise teose õnnestumine. Vahva lugu, milles Lutosławski pilk on peatunud tämbrikooslustel ja mõned kaadrid on teda sealjuures pikemalt lummanud. Teose keskpunkti nautinud löökpillimängija Madis Metsamart võlus nii muusikuid kui publikut.

NYYD Ensemble’i koosseisus mängiv eesti esiklarnetist Toomas Vavilov on ilmselt kaalukas põhjus, miks repertuaari oli kaasatud Lutosławski “Tantsuprelüüdid” soleeriva klarnetiga. Tsüklis on Lutosławski muusikalise materjalina kasutanud poola rahvamuusikat. Ja vaatamata sellele, et helilooja ise pidas seda episoodiliseks osaks oma loomingus, on tema töötlused sama vahvad kui rahvalaulud Ligeti nägemuses. Teose kammerliku versiooni interpretatsioonis läheneti rahvamuusikale. Ansamblimängus oli teatavat rohmakust ja intonatsiooniüllatusi hea maitse piires. Lustakalt üllatasid metsasarve vaimukalt kaeblikud fraasid, mida on tõlgendatud ka mõtisklevamalt.

Lutosławski ei olnud ainus kaalukas liin sellel kontserdil, sest kuigi Poolas on ansamblil kavas esitada Erkki-Sven Tüüri “Oxymoron” ja Helena Tulve “a travers”, ei jätnud nad eesti publikut ilma heliloojate loomingulistest kingitustest. Kontserdi avaloona kõlas Tüüri “Salve Regina”, mille esiettekanne oli umbes aasta eest solistide versioonis Jaan Arderi emotsionaalselt südamlikul ja ekspressiivsel soleerimisel ning mängis Hortus Musicus. Tüür pakkus nüüd teosest uue lahenduse, mis kõlas laiendatud koosseisule ja kasutas ära ansambli Vox Clamantis. Täiekõlaline kooripartii helises hoopis teise värviga, nihutades ehk isegi helitöö sisulist poolt. Teose pikkus näis ajaliselt kontsentreeritum.

Tahan juhtida tähelepanu Tüüri nauditavale tekstitundlikkusele, oskusele tuua sisuliselt põhjendatud hetkil sisse melismaatikat, vajaduse korral näidata kitsamat või avaramat koorifaktuuri või sundida teksti korduste abil, uue hääletämbri lisamisega kuulajatki sõna otseses mõttes pead pöörama (muide, tekstis samal ajal väljend “eia ergo” ‘pööra siis, meie eestkostja’). Vokaalfraase liigendas korduv kergete varieerimistega trummimuster, puhkpillide ümaralt säravad käigud jätsid pärlite mulje. Finaali soe kooritämber ja harmooniline järgnevus lausa soodustab ülistavat Neitsi Maarja poole pöördumist.

Helena Tulve vokaalteost “Lijnen” kuulates meenus mulle Georg Crumbi eriliselt müstiline vokaaltsükkel “Ancient Voices of Children”, mis on mind lummanud juba üle kümne aasta. Tulvegi on otsinud oma 2003. aasta esiettekande järel teosele uusi lahendusi, jõudes vanamuusikust lauljatari Arianna Savallini. Savall on eesti publiku ära võlunud sulni hääle ja lauludega, ka siin haaras meid endasse Savalli elav kohalolek. Tõtt-öelda kontserdi aegu oli tasakaal natuke ansambli kasuks, aga Arianna Savalli hääl sulandus siiski ansambli tämbritega imeliseks tervikuks (nagu selgus kontserdi helijälge uurides), nii et seda imetabast salvestist jääme küll pikisilmi ootama.

NYYD Ensemble’i rõõmsameelset kammermusitseerimist jätkus ka Stravinski Septetti ja sellele mõtteliinina järgnenud ansambli nii-öelda püsirepertuaari kuuluva Schönbergi Kammersümfoonia esitusse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming