Soojendust alga!

Kui Pärdi muusika kõlab kontserdikavades paaris mõne teise helilooja loominguga, joonistub hästi välja tema loomingu universaalsus.

ÄLI-ANN KLOOREN

Kontsert „TKO 25. Kalev Kuljus“ 15. II Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas. Esinejad Kalev Kuljus (oboe d’amore), Tallinna Kammerorkester, dirigent Risto Joost. Kavas Johann Sebastian Bachi ja Arvo Pärdi teosed.

1993. aasta aprillis leidis Eesti muusikaelus aset oluline sündmus: Tõnu Kaljuste eestvedamisel asutati Tallinna Kammerorkester (TKO), millest on aastate jooksul kujunenud üks meie esindusorkestreid. TKO-l on olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid praegu, 25. tegevusaastal, on orkester oma võimete tipul ning nende kontserdid on alati oodatud sündmus. Pidulikku hooaega tähistatakse kontserdisarjaga „TKO 25“, mille esimene kontsert anti juba eelmise aastanumbri sees. Sel aastal jätkub sari pidunädalatega märtsis ja aprillis, iganädalaste kontsertide kavas kõlab muusika barokist XXI sajandini. Pidustuste lõppakordina antakse galakontsert, mida juhatavad orkestrile läbi aegade olulised dirigendid: Tõnu Kaljuste, Jaakko Kuusisto, Juha Kangas ja praegune peadirigent Risto Joost. Pidunädalate soojendusena soleeris 15. II orkestri ees Kalev Kuljus oboe d’amore’l ning ettekandele tulid Johann Sebastian Bachi ja Arvo Pärdi teosed.

Viimasel ajal armastatakse koostada kontserdikavasid, kus Pärdi muusika kõlab paaris mõne teise helilooja loominguga: Pärt ja Mozart, Pärt ja Machaut, Pärt ja Madalmaade polüfoonia, nüüd siis Pärt ja Bach. Olen viimase aasta jooksul mitmel kontserdil kuulanud Pärdi teoseid vaheldumisi keskaja või barokkmuusikaga. Neil kontsertidel on välja joonistunud Pärdi loomingule omane universaalsus: tegemist on nii isikupärase stiiliga, et seda ei ole võimalik segi ajada ühegi teisega, ent ometi sisaldab see justkui kõike varem loodut. Nähtavasti seetõttu sobivadki Pärdi tintinnabuli-stiilis teosed nii orgaaniliselt eri ajastute muusikaga ning sealt võib kuulda peegeldusena just seda, mis eelnevalt kõlanud.

Meie publiku rõõmuks sai Eestis üle nelja aasta taas kuulda Kalev Kuljust, kelle mängust saab rääkida vaid ülivõrdes.

Mati Hiis

Kui valida aga TKO kontserdi kavast Bach või Pärt, siis sel korral tuleb võitjaks pidada Bachi: mitte küll muusikalises mõttes või ettekande poolest, aga Mustpeade maja saal ei ole lihtsalt Pärdi muusika esitamiseks parim koht. Pärt vajab ruumi ja distantsi, Bachi teosed, mis on omal ajal kirjutatud ettekandmiseks õukonnas, sobivad aga sellesse saali suurepäraselt.

Meie publiku rõõmuks sai Eestis üle nelja aasta taas kuulda Kalev Kuljust, kes soleeris Bachi kontserdis oboe d’amore’le A-duur BWV 1055R. Kontserdi eel sai soetada endale ühtlasi Kuljuse esimese sooloplaadi, mis sisaldab ka nimetatud teost ning oli äsja esitatud ka aasta klassikaalbumi tiitlile kandideerima. Kuljuse mängust saab rääkida vaid ülivõrdes. Esmajoones väärivad tähelepanu tema virtuoosne pillivaldamine, aga ka laulev ja kaunis toon, pikad ja nõtked fraasid, hingestatud musikaalsus ning muidugi tema erakordne hingamistehnika, mis võimaldab mängida uskumatult pikki fraase. Ainsa väikese miinusena kippus orkester kohati solistist üle kõlama, aga selle võib panna Mustpeade maja saali akustika süüks. Seda muret ei olnud lisapala puhul, kui orkestri pizzicato laskis täielikult nautida Kuljuse mängu pehmet ja laulvat kõla.

Bachi teostest oli kavva võetud veel kaks „Brandenburgi kontserti“: nr 3 G-duur BWV 1048 ja nr 5 D-duur BWV 1050. Mõlemat teost on nii palju kuuldud (kontsert nr 5 esitati Tallinnas ainuüksi selle aasta jaanuaris vähemalt kaks korda), et neid kavalehel nähes oli esimene mõte (nagu Vivaldi „Aastaaegade“ või Beethoveni viienda sümfoonia puhul): kas jälle? TKO esitus andis sellele küsimusele vastuse: loomulikult, eks nende teoste populaarsus peitugi nende geniaalsuses. Kuskil alateadvuses on kinnistunud (eel)arvamus, et Bachi peavad mängima ikka spetsialistid ajastutruudel pillidel. TKO esitus ületas aga kõik ootused ning tõestas ka teistsuguse lähenemisviisi elujõulisust. „Brandenburgi kontserdid“ jätavad väliselt kerge ja sädeleva mulje, kuid nõuavad esitajatelt virtuooslikku tehnikat, mida demonstreerisid nii orkester kui ka solistid. „Brandenburgi kontsert“ nr 3 on justkui 1500 meetri jooks: vaja on kiirust, aga ka vastupidavust, eriti kontserdi viimases osas. Kui natuke norida, siis lõpupoole hakkas vioolarühma intonatsioon kõikuma ja tunda oli kerget väsimust, aga nii suurepärase terviku kujundamise juures oli see vaid pisidetail. „Brandenburgi kontserdis“ nr 5 soleerisid Harry Traksmann viiulil ja Oksana Sinkova flöödil. Mõlema mängus oli elegantset kergust ja nende vahel tekkis üksmeelne dialoog. „Brandenburgi kontsertide“ vaieldamatu täht oli aga Reinut Tepp. Juba esimesena kõlanud kontserdis, kus klavessiinimängijal on esimese ja kolmanda osa vahel vaid mõnetaktiline soolo, pani Tepi mäng heas mõttes kulmu kergitama. Viiendas kontserdis on aga esimese osa lõpus pikk ja virtuooslik klavessiini soolokadents, mille kohta on Ameerika muusikakriitik Louis Harris kirjutanud, et „tegemist on erakordselt viimistletud soologa ja tegelikult mõjub kõige paremini, kui esitaja paistab võitlust pidavat hiiglasliku kaljurahnuga, mida ta näib suurest mäest üles lükkavat“.* Tepp oli ses võitluses edukas ja tema mängurõõm peegeldus ka orkestrantide nägudel, mis kiskusid soolo edenedes järjest enam muigele.

Arvo Pärdi teostest kõlasid TKO kavas „Summa“ ja „Greater Antiphons“. „Summa“ (1977/1991) on üks varasemaid ning kõige rangema ehitusega Pärdi tintinnabuli-stiilis helitöö, mis on loodud tenorile, bassile ja kuuele instrumendile, hiljem aga seatud muu hulgas ka keelpilliorkestrile. Tegemist on hüpnootilise teosega, kus korratakse ühe ja sama lainelise motiivi modifikatsioone. Teose partituuris ei ole dünaamikamärke ette antud ja tavaliselt kantakse seda ette mezzopianomezzoforte piires. Just selle teose puhul hakkas saali väiksus ja akustika kõige enam rõhuma. Mõnes avaramas ruumis oleks sama esitus mõjunud kindlasti paremini, siin aga oleksin oodanud suuremat lainetamist, pidev keskmine valjusaste mõjus lõpuks väsitavalt. Teose „Greater Antiphons“ (1988/2015) seitse eri meeleolus osa andsid „Summale“ vastupidiselt orkestrile võimaluse näidata laia dünaamilist skaalat, kuigi saali akustika vähendas ka selle esituse mõju.

Tervet kontserti juhtis dirigendina kindlalt Risto Joost. Imetlusväärne on positiivne energia, mida tekitab ainuüksi tema orkestri ette ilmumine, rääkimata tema muusikalisest tunnetusest. Kontserdi mõlema poole alguses tulid kuulajatele olulised telefonikõned. Eriti järjekindel oli see, kes helistas teose „Greater Antiphons“ ettekande ajal, nii et „O Weisheit’i“ fraase sai kuulata vaheldumisi telefoni põrinaga. Dirigent pidi juba tõstetud käed langetama ning orkester algusega ootama, kuid spordikommentaatorina lõpetades saan öelda, et valestardist hoolimata naasis orkester stardipakkudele ning sooritus oli 100%-line.

* Louis Harris, Chamber Music Society of Lincoln Center Offers Annual Bach Concert at Harris Theater. – Third Coast Review 22. XII 2017. https://thirdcoastreview.com/2017/12/22/ cms-2017-brandenburg-concertos/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming