Soome Nokia on muusika

Tiia Teder

Eelmisel nädalal avas Helsingis uksed kaua oodatud Musiikkitalo. Muusikakeskuse katuse all on nüüdisaegne kontserdisaal 1700 kuulajale ja viis väiksemat saali, uue kodu said  Soome Raadio Sümfooniaorkester, Helsingi Linnaorkester ning Sibeliuse akadeemia. Piduliku avakontserdi avas Sibeliuse „Finlandia” 31. augusti õhtul. Paljudel kohalviibijatel olid silmad märjad – lootus saada oma kontserdimaja on täitunud! 

      

Unistus Helsingi kontserdisaalist on saatnud soomlasi juba sada aastat. Projekte on  olnud mitmeid ning diskussioon kvaliteetsaali üle on käinud läbi aegade. Armas Lindgren projekteeris saja aasta eest tagasi Helsingisse rahvusromantilise kunstide palee. Möödunud sajandil oli üks paremaid kontserdipaiku konservatooriumi suur saal, mis sai II maailmasõjas kannatada. Suured olid ootused ka 1971. aastal avatud Soome esindussaali Finlandia-talo suhtes, kuid selle akustika valmistas muusikutele pettumuse.       

Äsja valminud Muusikamaja idee algatas  1990. aastate alul tollane Sibeliuse akadeemia rektor Erkki Rautio. Maja valmimisele eelnes ligi kakskümmend aastat plaane, diskussioone ja otsuseid, optimistlikke lootusi ja tõsiseid tagasilööke. Üks suurimaid probleeme oli maja asukoht. Ühelt poolt ei tohtinud uus ehitis varjutada parlamendi hoonet, teiselt poolt tuli ohverdada platsil seisvaid keisririigiaegsed laohooned, kus tegutses täituru kõrval ka alternatiivkultuuri asutusi ja mille säilitamise  eest võitlesid kodanikuühendused kuni ladude dramaatilise põlenguni 2006. aastal. Musiikkitalo ehitus vältas viis aastat ja maja läks maksma 188 miljonit eurot, mis on sellesarnaste ehitiste hulgas mõõdukas hind, võrreldes näiteks Oslo uue ooperimaja peaaegu kaks korda suurema maksumuse või kaks aastat varem valminud Taani Raadio kontserdimaja kuludega – 220 miljonit eurot. Väliselt tagasihoidlik roheline hoone asub Mannerheimintiel  parlamendihoone vastas, kunstimuuseumi Kiasma kõrval ja Finlandia-talo naabruses. Maja projekteerisid soome arhitektid Marko Koivistö, Ola Laiho ja Mikko Pulkkinen ja nende projekti nimi „à mezza voce” viitab samuti tagasihoidlikkusele. Ekstravagantse arhitektuuri asemel panustati praktilisusele ja superakustikale. Maja interjöör on maitsekas, ratsionaalne ja valguseküllane, rõhk on mugavusel ja funktsionaalsusel. Väga sümpaatne,  et on kasutatud soome kohalikke tooteid ja materjale ning soome kunstnike töid.   

Kontserdisaali tüüpi ja akustikat valides konsulteeriti soome tippdirigentidega, kes on töötanud maailma parimates saalides. EsaPekka Salonen tõi mängu Yasuhisa Toyota, keda ta nimetab „maailma parimaks akustikuks”.  Soomlased otsustasid viinamarjaistanduse tüüpi saali kasuks. Viinamarjaistanduse või surroundsaali eeliseks hobuseraua või kingakarbi tüüpi saaliga võrreldes on esinejate ja publiku suurem lähedus ja ühistunne. Toyota firma Nagata Acoustics senised edulood on Los Angelese uue Walt Disney nimelise kontserdimaja ja Tōkyō Suntory halli akustiline lahendus. Toyota sõnul ei tähenda akustika ainult materjale ja ruumi füüsikalisi omadusi,  vaid ka ühisenergiat nii esinejate ja publiku vahel kui publikus. Ta on toonud mängu psühhoakustika mõiste. Erilist tähelepanu omistab Toyota ka kontserdipaiga põrandale, mis on orkestri üks kõlakodasid. 

Avakontserdi kavavalikuga püüdsid korraldajad saali akustikat igati tutvustada. Helsingi  Linnaorkester John Storgårdsi juhatusel mängis Sibeliuse „Tapiola” ning koos Soile Isokoskiga esitati Sibeliuse laule, muusikaakadeemia õppurid esitasid põimiku mitmes stiilis muusikast – folgist džässini, kontserdi teises pooles kõlas Soome Raadio Sümfooniaorkestrilt Sakari Oramo juhatusel Stravinski „Kevadpühitsus”. Tulemus oli tõepoolest lummav, muusika elas ja helises. Muusikaajakirjanik Osmo Tapio Räihälä ütles järgmise päeva pressikonverentsil, et ta pole kunagi varem kuulnud „Kevadpühitsuses” selliseid liine ja käike nagu avakontserdil.       

Viinamarjaaia tüüpi 1700 kohaga saal näib hubane ja tundub oma tegelikest mõõtudest väiksem. Kontserdisaali ülaosa katavad kergitatavad nahkeesriided. Kui need on lahti, pääseb suurde saali päevavalgus. Intiimset tunnet suurendab ka interjööri värvivalik: tagasihoidlikud tumedad trepid ja istmed ning heledaks vahatatud männipuust lava. Istmete asetus on vaimukalt korrapäratu ja read on rühmitatud palgiparvetamise mustrite eeskujul. Trepid ja külastajate liikumispinnad on mugavad, kõikjal jagub ruumi ja õhku. Orkestrite suure harjutussaali puhul on matkitud peasaali asendit ja suurust ning sinna mahub ka paarsada kuulajat. 140 kohaga orelisaalis (Organo-Sali) on kolm orelit eri ajastute  muusika tarbeks. Kammersaal (Camerata-Sali) on tõusvate pingiridadega ja mahutab üle 200 kuulaja. Sonore-sali on mõeldud vokaalmuusika jaoks ning võimendusega kontsertidele on black box saal. Kõigil saalidel on oma helistuudio ja valguspark.       

Mul oli võimalus piiluda ka lava taha. Raadiokolleegidel on suurepärased töötingimused, otseülekande saatejuht teeb tööd klaasakna taga lava ääres, dirigendi ukse kõrval. Soome Raadio SO muusikutel, kes olid siiani rännanud Kultuuritalo ja Finlandiatalo vahet, on nüüd kasutada esmaklassilised harjutus- ja riietusruumid. Samaväärne kompleks on kolleegidel Helsingi LOst. Muusikud ootasid oma maja väga. Yleisradio  kolleegide kaudu olen saanud juba aastaid asjade kulgu jälgida ja see on hämmastav, kui pühendunult ja isiklikult nad seda kontserdisaali ootasid. Kui pidulik avakontsert läbi sai, võis kõikjal näha juubeldavaid kolleege. Yleisradio vahendas avakontserdi nii televisioonis, raadios kui internetiülekandes ning saated avakontserdilt on järelkuulamiseks ja vaatamiseks YLE kodulehel rubriigis „Areena”. Muusiikkitalo omanikud on Sibeliuse  akadeemia kaudu Soome riik, avalik-õiguslik Yleisradio ja Helsingi linn. Saali haldamas pole keskset kontserdiagentuuri ning ürituste korraldamine püsikollektiividest vabadel õhtutel käib vaba turu reeglite kohaselt. Kindlasti ei jää saalid tühjaks, sest kõik soome kollektiivid tahavad end superakustikas proovile panna. Oodata on ka rahvusvaheliste kuulsuste külalisesinemisi, näiteks Viini Filharmoonikute ja Lorin Maazeli kontsert on Musiikkitalos veebruaris  2012. 

Musiikkitalo viis saali pakuvad palju võimalusi igasugu muusikale. Avatus, mida maja loojad rõhutavad, tähendab nii sisulist kui praktilist mitmekesisust, hoone kasutust avaliku ruumina. Möödas on ajad, mil kunstitempel avab uksed vaid paaritunniseks õhtuseks ürituseks. Majas on kohvik, restoran, toimuvad näitused ja lasteüritused. Avatus tähendab ka rohkeid tele- ja raadioülekandeid.  Soome on võimas muusikamaa, seal tegutseb tänapäeval 30 orkestrit. Kokku annab see elaniku kohta suurima arvu orkestreid ja kontserdikülastusi Euroopas. New York Times kirjutas juba 1998. aastal et soomlaste rahvusvaheline tähtsaim märk pole mitte mobiiltelefon Nokia, vaid muusika. 1970ndatel alustatud muusikaõppe reform kandis võimsaid vilju ning noor põlvkond soome heliloojaid, lauljaid ja dirigente vallutas möödunud sajandi lõpus maailma. Uus Musiikkitalo annab suurepärase lähte järgmise põlvkonna soome muusikute eduloole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming