Spicy ice” ja klaveri talveuniversiteet

Toomas Velmet

Talveuniversiteedi galakontsert: pianistid Liidia Ilves (Eesti), Cäcilia Maria Weber (Austria) ja Nena Kozjek (Sloveenia), Pärnu Linnaorkester, dirigent Leonid Grin 25. II  Pärnu kontserdimajas.          Raskel ajal on asju, mis toimivad kõigele vaatamata ja isegi kosuvad. Pärnu talvises kultuurielus toimub sündmusi, mis kindlasti ületavad linna- ja ka riigipiiri. Üks nendest on professor Arbo Valdma talvine rahvusvaheline klaverikool ja teine Neeme Järvi meistrikursused dirigentidele, mida viib läbi maestro Leonid Grin. Kuidas  siis saavad võimalikuks nii suure haardega muusikasündmused ajal, mil Pärnu ravib tegelikult masuhaavu? Oma katust on pakkunud nende kursuste tippsündmustele – klaverikooli galakontsert ja Järvi akadeemia lõppkontsert – suurejooneline jääfestival „Spicy ice”. Nii toimuski kahe rahvusvahelise muusikasündmuse ühine kontsert, laval Linnaorkester, dirigent Leonid Grin ja pianistid-solistid.     

Kontserdi kava oli mitmekesine. Linnaorkester  alustas kontserti Schuberti Avamänguga D-duur (Itaalia stiilis) D590 ja lõpetas Beethoveni IV sümfoonia B-duur op. 60. Nende vahele olid paigutatud Mozarti Klaverikontsert B-duur KV 450, solist Liidia Ilves; Camille SaintSaënsi Valss-kapriisi („Pulmatort”) As-duur op. 67 klaverile ja keelpillidele, solist Cäcilia Maria Weber ning Piazzolla „Ingli surm” klaverile ja keelpillidele, solist Nena Kozjek. Kuigi Pärnu kontserdimaja suure saali haruldane akustika  on kõigile teada, sunnib see ikka ja jälle imestama, otsekui kogeks seda esimest korda. Schuberti vähetuntud avamäng kõlas suurepäraselt ja esimesest hetkest oli ka selge, et Leonid Grin on meister. Aastakümneid tagasi on ta meil ER SOt juhatanud, kuid see on juba mälust kustunud. Moskva Konservatooriumi haridusega lahkus ta 1981. aastal läände ja on saavutanud suure edu nii Euroopas kui Ameerikas. Väga ökonoomse maneeriga dirigent on  ilmselt meisterlik tööprotsessis, igatahes oli orkester väga hästi ette valmistatud. Seejuures ei saa öelda, et kava olnuks vähenõudlik. Erilist huvi pakkuski Beethoveni Neljas, sest ei mäletagi, millal seda teost siinmail viimati esitati. Selles teoses on mõõtmatu hulk karisid, mida osavalt välditi või mis ületati. Teose viimase osa, mida autor on soovitanud mängida Allegro ma non troppo, esitas orkester maestro juhatusel pigem Allegro vivace ja see mäng  tasus riski. Efekt oli lummav ja finaali vääriline. Kontserdi klaveripidu alustas meie muusikaakadeemia üliõpilane Liidia Ilves (prof        Matti Reimann ja Irina Zahharenkova), meie kuulajate hea tuttav juba kümnendast eluaastast peale, kusmaalt ta on pea igal aastal  olnud mõne konkursi võitjate hulgas. Õppinud on ta muusikakeskkoolis Marju Rootsi ja professor Valdur Rootsi juures ning osalenud aastast 2007 kõigil Arbo Valdma kursustel Pärnus. Tema töövõime on erakordne ja see kostis kontserdilgi kõrvu. Eksimatu interpreedina on tal hea potentsiaal võidelda suurtel rahvusvahelistel konkurssidel. Mozarti KV 450 oli esitatud kogenud interpreedi enesekindluse ja meisterlikkusega, pääsedes maksvusele  tervikuna. Saint-Saënsi briljantne Valss-kapriis esitati samavõrdse üleoleku ja tähelepanuväärse virtuoossusega, mida 16aastaselt Maria Weberilt ei oodanukski. Piazzolla „Ingli surm” on hea seade orkestrile ja klaverile ning Nena Kozjeki temperament pani teose maksimaalselt maksma.       

Tundub, et professor Valdma pedagoogimeisterlikkuse aampalk ongi võime motiveerida õpilasi maksimaalsele eneseteostusele, kaotamata seejuures puudet esitatavaga ja võimalust nautida tehtavat, mistõttu nad realiseerivadki end laval rohkemgi kui sajaprotsendiliselt. Meil siin on Valdma ja Järvi nimi hästi tuntud, aga tasub jätta meelde ka dirigent Leonid  Grin ning kutsuda ta ehk ka ERSO ette.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming