Staaride paraad

Igor Garšnek

Kontsert „Villu Veski 50”: Villu Veski (saksofon), Tallinna Saksofonikvartett, Tiit Kalluste (akordion), Taavo Remmel (kontrabass), Ain Varts (kitarr), Sven Kullerkupp (klahvpillid), Raivo Tafenau (saksofon), Sergei Manukjan (laul, klahvpillid) ja Avicenna, Brian Melvin (löökpillid), õhtujuht Mati Talvik jpt 19. I Estonia kontserdisaalis. Villu Veski (saksofonid) esinduslik juubelikontsert eelmisel nädalal oli kui tõeline staaride paraad. Estonia kontserdisaali lavalt ei käinud läbi mitte vaid meie esimese suurusjärgu jazzitähed, vaid üllatuslauljatena ka filmiprodutsent Artur Talvik ja Janne Ševtšenko, kes on tuntud ju ooperliku sopranina. Kui lisada veel sellised kooslused nagu Tallinna Saksofonikvartett ning praegu Moskvas tegutsev laulja-pianist Sergei Manukjan ja soul-funk’i viljelev ansambel Avicenna, saamegi kokku hästi laiahaardelise esinejate galerii.

Kuid eks üsna laiahaardeline ole olnud ka Villu Veski enda muusikutegevus. Meenutame, et Veski on Eesti esimene akadeemilise haridusega saksofonist ja et ta on Avicenna (1986–1990) ja Saxappeal Bandi asutaja (1992). Hilisematest kooslustest on rahvusvahelist tuntust kogunud sellised koos akordionist Tiit Kallustega loodud projektid nagu „Põhjala saarte hääled” ja „Tango nuevo” (koostöös Pipi Piazzollaga), mis on ka plaadistatud. Ja vähe sellest – aastast 1997 on Veski ka Muhu tulevikumuusika festivali „Juu jääb” peakorraldaja. Tema viimase aja muusikaliste visioonide eripäraks paistab olevat jazzi ja etnomuusika elementide ühtesulatamine. Olgu selleks etniliseks algeks siis Põhjamaade viisid või Argentina tango. Selles mõttes võib tema puhul paralleele tõmmata ka saksofonilegendi Jan Garbarekiga, pisut endassepöördunud musitseerimislaadi poolest ehk samuti. Kuid tuleme nüüd juubelikontserdi juurde tagasi.

Etteruttavalt öeldes oli see pidulik, vaheajata muusikaõhtu küll hästi pikk (kaks tundi ja 45 minutit), kuid tänu vaheldusrikkale ja visuaalselt atraktiivsele programmile ning Mati Talviku kui vilunud õhtujuhi sundimatule suhtlusmaneerile sugugi mitte liiga pikaks venitatud ega väsitav. Kõlanud lugude-bändide vahel käis laval omamoodi talk show, kus sohvadel istuvad Talvik ja juubilar rääkisid muusikast, Villuga seotud juhtumustest ja arutasid muid maailma asju, mida projitseeriti suurele videoekraanile lava kohal.

Ent õhtu ei alanud mitte muusika, vaid verivärske pooletunnise dokumentaalfilmiga „Saarte värvid” (režissöör Madli Lääne, Allfilm), mis jõuab kinodesse alles kevadel. See linateos räägib Villu Veski loomingulistest otsingutest läbi maailmamuusika projekti, kus kohtuvad kolme saare – Muhu, Fääri ja Havai muusikud. Samas on see ka poeetiline mõtisklus eripärasest saarekultuurist, avaldugu see siis siin- või teispool maakera.

Seejärel astus esimese muusikute kooslusena lavale Tallinna Saksofonikvartett, kus Villu Veski mängib altsaksofoni. Bachi „Fuugakunsti” üks fuugadest kõlas saksofonide seades küll pisut ootamatult ja „akadeemiliseltki”, kuid fuuga teema iga sisseastumine ja läbiviimine oli esituslikult selgelt markeeritud ning seetõttu kogu polüfooniline tekstuur ka hästi jälgitav. Samas kõlas Paul Desmondi ja Dave Brubecki igihaljas „Take Five” Veski soleerimisel jazziklassikale omase hea stiilitajuga, mida omalt poolt toonitas teiste saksofonide saatepartii rütmierksus ja artikulatsioonitäpsus.

Järgnenud „Põhjala saarte hääle” projekti raames tulid koos Veskiga musitseerima Tiit Kalluste (akordion), Taavo Remmel (kontrabass), Brian Melvin (löökpillid) jms muusikud. Kolmes loos, mida neilt kuulda sai, äratas pidevat tähelepanu Veski saksofoni ja Kalluste akordioni väljendusrikas dialoog. Samuti minimalistlik lihtsus ja muusika põhjamaiselt karge avarus, mis näis heiastuvat läbi tüünete kõlamaastike. Kõlalist põnevust pakkus ka üks Remmeli sonoristlik poognaga mängitud kontrabassisoolo kõrges registris, mis oli n-ö kõlavirtuoossuse musternäiteks.

Seejärel võtsid esinemisjärje üle külalised: Raivo Tafenau saksofonil ja filmimees Artur Talvik lauljana-üllatusesinejana. Villu Veski loos „San Francisco” sai kuulda seda head vana kooli jazzrock’i à la Joe Zawinul ja Weather Report. Kusjuures saksofoniduo Veski-Tafenau mõjus paeluvalt juba seetõttu, et kui Tafenau tenorsaksofon kõlas mõnes soolos ekstaatiliseltki, siis Veski oli oma altsaksofonil vastukaaluks märksa endassevaatavama mängumaneeriga. Ning Artur Talvik sai Pink Floydi loo „Time” (plaadilt „Dark Side of the Moon”, 1973) esitamisega ka täitsa pinkfloydilikult hakkama.

Järgnenud „Tango nuevo” projekti muusika häälestas nii esinejad kui kuulajad kohe tangolainele. Kuid Villu Veski ja Tiit Kalluste tangode eripära on selles, et nii mõneski loos võib kohata üsna keerulisi liit-taktimõõte. Seejuures on nende üldine atmosfäär mingis mõttes lähedane Astor Piazzolla tangode melanhoolsele toonusele. Ent kaks episoodi äratasid ehk teistest rohkem tähelepanu: Raimonds Macatsi suupilli efektne dialoog Kalluste akordioniga ja sopran Janne Ševtšenko dramaatiliselt hinge kriipiv laulmine viimases tangos.

Kontserdi lõpuosa kujunes kõige temperamentsemaks, kuna lavale astus laulja-pianist Sergei Manukjan koos ansambliga Avicenna. Nüüd sai kuulda hästi kaasahaarava rütmiga funk’i, kus ei puudunud ka efektsed, rock’ilikud kitarrisoolod (Ain Varts). Vokalistina on Manukjan hästi ekspressiivse laulmismaneeriga, ta tunnetab suurepäraselt seda spetsiifilist soul’ilikku, veidi „kähedat” vokaalstiili. Ka silpidel scat-laulu improvisatsioonid kõlavad tal justkui mängleva kergusega. Latino-rütmides oli ta hääl aga Veski saksofonirepliikidele väljendusrikkaks, justkui „instrumentaalseks” dialoogipartneriks. Ja oli omamoodi sümboolnegi, et tolle piduliku kontserdi viimaseks looks esitas Sergei Manukjan Louis Armstrongi kuulsa „What a Wonderful World’i”, ikka selle mõnusa vokaalse „kähinaga”.

Ah et kuidas see õhtu publikule peale läks? Kuulajate standing ovations pärast viimast lugu ütleb ilmselt nii mõndagi …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming