Straussi „Salome” Metropolitanis

Toomas Kuter

Salome on Karita Mattila hiilgeroll. Marty Sohl/Metropolitan Opera Metropolitan Operas jätkab endiselt võidukäiku ning toob kohale täissaalid 2004. aastal Jürgen Flimmi lavastusena valminud Richard Straussi ooper „Salome”. Oscar Wilde’i draamale rajatud lugu on õudne ja paneb vere tarretama, aga ka romantiline. Ooperi sisule vaatamata kujunes ooperi maailmaesiettekandest 1906. aasta 9. detsembril Dresdeni kuninglikus ooperiteatris rahvusvaheline triumf.

Kuningas Herodese palee trepil peetakse luksuslikku pidu. Noor Süüria sõjapealik Narraboth on armunud Herodese imekaunisse kasutütresse Salomesse, kelle iga liigutust ta salamisi jälgib. Salome läheb aeda värsket õhku hingama ning kuuleb korraga vangikongist kostuvat häält, mis kuulutab Messiase tulekut. Salome on võlutud sellest häälest, mille omanikuks on kongis vaevlev Ristija Johannes. Ta tahab vangi näha. Alguses valvurid keelduvad, kuid Narraboth ei suuda siiski Salome võludele vastu seista ning annab valvuritele käsu Johannes kongist välja tuua.

Salzburgi festivali direktor, lavastaja Jürgen Flimm on „Salome” loo viinud ajatusse konteksti, mis igati põhjendatud ja loogiline – elus kordub kõik. Draama areneb korraga kaasajas ja muistsete legendide õhustikus, laval on piisavalt mõtisklust soosivaid detaile, samas ka ajastutruud kõrbeluited ja sümboolsed inimlinnud nende vahel. Kostüümid (lava- ja kostüümikunstnik Santo Loquasto) on kokku põimitud eri ajastute detailidest, kuid moodustavad terviku, mis mõjub oma kaootilisuses kummastavalt korrapärasena. Ilmselt taotluslik tulem on igati meeldejääv, sulandudes muusikalise draama atmosfääriga.

Salome partii on äärmiselt keeruline, see nõuab perfektset vokaaltehnikat ja suurt psüühilist ning füüsilist vastupidavust. Selles ühevaatuselises ooperis on Salome laval pea kaks tundi järjest, ilma vaheajata ning pidevalt gradatsiooniliselt kasvavas psüühilises pinges.

Tegu on Karita Mattila hiilgerolliga. Mattila on Meti lavalaudadel primadonnana üles astunud juba 1990. aastast, seda jätkuvalt edukalt, säravalt ning hingeminevalt. Salome partii tundub olevat nagu tema jaoks kirjutatud. Tema hääles on nii palju saatanlikku kirge, meelust, ürgset kosena pulbitsevat iha, mis purustab kõik, mis teele ette jääb ning hävitab lõpuks ka ta enda.

Mattilal ei ole mingeid vokaalseid raskusi; Salomena lubab ta enesele kohati parlando’t ja hakitud fraase, mis mõjuvad sedavõrd ehedalt, et tekitavad hirmujudinaid. Sellele järgnevad hurmavalt kaunid armastuse helid, filigraanselt läbi töötatud õhulised piano’d, legato, mis mõjub ühtlaselt peene katkematu valgusjoana, ning metsik forte, mis läheb kohati hulluseni brutaalseks.

Mattila Salome on saavutus vokaalses, muusikalises ja artistlikus mõttes. Laval pole enam kirest haaratud naine, vaid mingi ebamaine olend, kelles on ühinenud inimlik, saatanlik ning jumalik. See olend tekitab saalis vaikuse ja rusutuse, tuues suure sammu võrra lähemale Straussi keerulise muusika nüansid. Ilmselt on Mattila üks paremaid Salomesid selle ooperi esitusloos üleüldse.

Herodes tahab, et Salome talle tantsiks. Viimane keeldub, kuid kuningas on nõus maksma mis tahes hinda. Sellel tingimusel Salome lõpuks nõustubki.

Järgneb üks ooperi kütkestavamaid stseene, Salome seitsme loori tants, mille koreograaf Doug Varone on lahendanud omapäraselt ja huvitavalt. Karita Mattilale on abiks toodud tantsijad, ent primadonna tantsib ka ise, tehes seda loomupäraselt ning kütkestavalt. Mattilale on jäetud minimaalsed liigutused, ta ei tantsi palju, kuid see, mis ta teeb, on tulvil sensuaalsust ning tahes-tahtmata oled sellest sisse võetud. Mõned üksikud liigutused, jalatõsted, pöörded, üha vähenevad riided, mida tantsijad Salomelt ära võtavad ning mida Salome aeg-ajalt ka ise eneselt maha libistab.

Pärast erootilist tantsu nõuab Salome tasu, milleks on Johannese pea hõbedasel kandikul. Herodes on haaratud õudusest, veiniuimas Herodias võidutseb ja on vaimustatud Salome kavalusest. Miski ei aita, kuningas peab täitma lubaduse ning Salomele tuuakse hõbedasel kandikul Johannese pea. Himuralt surub Salome huuled surnud mehe huultele. Ta on oma tahtmise saanud ning Johannese suudlus kuulub nüüd ainult talle. Herodes käsib Salome tappa ning naine surebki tabatuna valvurite piigilöökidest ning õnnelikuna oma kires.

Järgneb hetkeline vaikus ja maruline aplaus. Kui tavaliselt tõuseb Meti publik saalis püsti aegamisi, siis pärast „Salomed” on pool saali automaatselt püsti ning Karita Mattilale, kes on jäänud üksinda lavale, kuulub maailma esiooperi publiku võimas tunnustus.

 „Salome” on vaieldamatult Mattila ooper ja Mattila triumf. Samas aga teeb vokaalselt meisterliku rolli ka ungari päritolu metsosopran Ildikó Komlósi Herodiasena. Tema ilusa tämbriga hääles on piisavalt kavalust ning liiderlikkust, mis haakub rolliga suurepäraselt. Primadonnat assisteerivad ning loovad talle soodsa pinnase inglise tenor Kim Begley (Herodes), Kanada tenor Joseph Kaiser (Narraboth) ning loomulikult Karita Mattila rahvuskaaslane, Johannese rollis esinenud soome bass-bariton Juha Uusitalo.

„Salome” tegelaste psühholoogia väljendub ennekõike orkestripartiides, olgu siinkohal näiteks vahemäng pärast Narrabothi enesetappu või Johannese vangikongi naasmine, mis taustaks orkestrile, kes just sel ajal kirjeldab seda, mis toimub Salome hinges. Ameerika dirigent Patrick Summers, kes on Metis mitmeid oopereid dirigeerinud juba 1998. aastast, on teinud huvitava ning suurepärase töö, mille tulemina pääsevad võrdselt mõjule nii Karita Mattila särav täht kui ka Richard Straussi psühholoogiliselt pingestatud muusika.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming