Stseenid „Peer Gyntist”

Jüri Reinvere problemaatiline ooper

Harry Liivrand, Kristel Pappel

Peer Gynt (Nils Harald Sødal) röövib pulmapeolt Ingridi (Kari Kleiven).

Peer Gynt (Nils Harald Sødal) röövib pulmapeolt Ingridi (Kari Kleiven).

Erik Berg / Pressifoto

Jüri Reinvere (libreto ja muusika) ooper „Peer Gynt”: dirigent John Helmer Fiore, lavastaja Sigrid Strøm Reibo, kunstnik Katrin Nottrodt, valguskunstnik Rainer Casper, koreograaf Oleg Gluškov, nimiosas Nils Harald Sødal. Esietendus Norra Rahvusooperis 29. XI 2014.

Alates esimestest Ibseni-tõlgendustest eesti teatrilaval XX sajandi alguses ja Friedebert Tuglase Ibseni-esseest (1920) on norra näitekirjanik kuulunud ka meile, teatri kaudu avanevasse eestlase identiteeti. Kuigi esiplaanil on olnud Ibseni psühholoogilised ja ühiskonnakriitilised draamad, on eesti teatriloos oma roll ka „Peer Gyntil”, millele on tähenduse andnud peaosaliste individuaalsus. Mõtleme siin kahele Peerile – Ants Eskolale ja Juhan Viidingule, viimasele oli omal ajal meil õnn ka teatrisaalis kaasa elada.

Berliinis elav kosmopoliidist eestlane Jüri Reinvere valis Norra Ooperi tellimusele ainestikku otsides oma kangelaseks Peeri, kes „küll sünnilt norralane, aga hingelt maailmakodanikuks peab end” (parafraseerides Marie Underi tõlget). Reinvere on jätnud oma libretos punktiirina alles Norra olustikuga seotud stseenid, kaasa arvatud müüdimaailma trollid (ooperi I vaatus), muutnud aga tugevasti Peeri rännakuid võõrsil ning tihendanud draama lõppu. Ta on sinna kokku toonud olulisimad tegelased ja veel kord rõhutanud naiste osakaalu: noor Solveig, vana Solveig (paralleel Åsega, esitab sama lauljanna), Ingrid. Reinvere Peer on XXI sajandi enesekeskne eneseotsija, kes hangeldab relvadega (ooperi II vaatus), langeb „sõprade” lavastatud röövi ohvriks (terroristid saavad endale ta rahakohvri) ja muutub ise terroristiks. Nagu võib lugeda ooperi sisukirjeldusest: „kui ta näeb ohvrite seas Solveigi, jätab ta tulistamise ja variseb kokku”. Järgnevad hullumaja-pilt ja kojutulek.

Kuna meil oli võimalus kohe ooperi esietenduse järel Oslos koos kolleeg Alvar Loogiga jagada esmamuljeid ERRi Klassikaraadio saatele „Delta” ning et Loog on avaldanud juba oma kriitilise arvustuse (Postimees 3. XII 2014), millega me suurel määral oleme nõus ja Loogi tekst sisaldab ka meie tähelepanekuid –, siis vaatleme siinkohal Reinvere uut ooperit Euroopa uuema ooperiloomingu taustal.

Kui vaadata Reinvere libretot (lugeda polnud kahjuks võimalik) omaette loomena ja unustada Ibseni-taust, kerkivad mitmed küsimused. Näeme laval Peeri eluetappe, arusaamatuks jäävad aga tema käitumise motiivid. Miks ta ooperi alguses järsku röövib pulmapeolt ühe neiu (Ingridi)? Kas Ingrid moondub Tüdrukuks rohelises? Ja, üks peaküsimusi – miks Peer ikkagi tulistab raevunult automaadist?

Kuna tänapäeva juhtiv ooperimaa ning uute ooperite aktiivne lavaletooja on Saksamaa ning saksa muusika- ja kultuuriajakirjanikke oli arvukalt ka Oslo esietendusel ning et Reinvere elab juba kümme aastat Berliinis, annab see aluse vaadelda Reinvere oopust saksa kontekstis. Kuid esimene kõrvutus tuleb loomulikult tõmmata Erkki-Sven Tüüri ooperiga „Wallenberg”, mille esimese eesti ooperina oli tellinud välismaa ooperiteater (Dortmundi teater). Pealegi tulevad mõlema ooperi kontseptsioonis esile sarnased taotluslikud tõlgendusliinid rahvuskangelase (üks küll reaalne, teine literatuurne) värskes retseptsioonis: mõlemas ooperis tuuakse mängu tänapäev ja nimitegelast vaadeldakse lähimineviku kaudu uuel sümbolisatsioonitasandil. Wallenberg transformeerub kangelaseks ameerikalikust popkultuurist ning tema isik kinnistub pealiskaudses massiteadvuses loogiliselt popikoonide kuulsuste galeriis. Reinvere käsitluses saab Peer Gyntist unenäopildis aga massimõrvar, lavaline analoog psühhopaat Breivikuga on ilmne, kuid täiesti kunstlik. See kasvab ooperi tegevusest ebaloogiliselt välja, mõjudes pigemini norra publiku epateerimise eesmärgil kavandatud stseenina. Pole ime, et seda amokki jooksva ja inimesi tapva Gynti stseeni saatis saalist buuuu-röögatus. Tüüri ooperi libreto (Lutz Hübner) areneb stseenist stseeni tõusvas narratiivses tempos, kulmineerudes mitmetähendusliku vaatemängulise finaaliga, kus ometi on taotluslikult jäetud leidlikult mõni tegevusliin kujund­likult lahtiseks. Libretist Reinvere soovil moodustub ooper lõdvalt ja liiga sageli omavahel mitte haakuvate stseenide jadast, mille dramaturgiline pinge kulgeb kahjuks langevas joones, päädides ebamäärasusse haihtuva lõpustseeniga.

Omaette staatilistest etappidest koosnev dramaturgia on tunnuslik saksa näitekirjanike-ekspressionistide Stationendrama’le ning see iseloomustab ka Reinvere esimest ooperit „Puhastus” (Soome Rahvusooper, 2012, helilooja libreto). Siiski mõjus „Puhastus” palju ühtsemana: eri etappe läbis üldine dünaamiline pingejoon, viies välja katartilise lõpuni. „Puhastuse” tugev ja kogenud režissöör Tiina Puumalainen tegi laval nähtavaks tegevusliinide arengu ja eriti just tegelaste hoiakud, suhted ja reageeringud. Midagi sellist oleks vajanud ka „Peer Gynti” lavastus.

Teine raskus ooperi vahetul kogemisel näib olevat libreto esseistlik laad. Reinvere on mitme essee autor, viimasel ajal on ta neid edukalt avaldanud saksakeelse ajakirjanduse ühes tuletornis, ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung. Kohati tundub ka libreto koosnevat hästi formuleeritud mõttesügavatest lausungitest – ja miks mitte, selline suund on XX sajandi teisest poolest ooperitekstides täiesti olemas. „Peer Gyntis” aga tekib vastuolu mastaapse, suure tegelaskonnaga ooperiehitise ja kohati fragmentaarsena mõjuvate lausungite vahel. Kõige paremini pääseb tekst mõjule seisatunud ajaga dialoogistseenides, kus keskmes ongi mõtisklused või küsimused-vastused, nagu Solveigi-Peeri ja Kõvera-Peeri stseenid I vaatuses.

Draamalavastajast Sigrid Strøm Reibost („Peer Gynt” on alles tema teine ooperilavastus) pole olnud Reinvere mõtete edasiandmisel suuremat abi, sest ta on jäänud libretisti pretensioonika, peamiselt lausungitest koosneva tekstimassi ees abituks ja tegevuslik lahendus on seetõttu üldiselt üksluine ning igav. Kooriga ja tantsulise liikumisega, mis võiks tegevuse kommenteerimisel sama aktiivsust üles näidata kui „Wallenbergi” lavastustes (nii Dortmundis, Tallinnas kui ka Karlsruhes), pole osatud midagi peale hakata (eriti piinlikult diletantlik on Anitra tants II vaatuse alguses). Koor Oslo ooperiteatri avaral laval täitis pigem dekoratiivseid ülesandeid.

Kuigi, 32aastase Leedus ja Moskvas õppinud Reibo lavastuse algus oli palju­tõotav: lavale jalutas ruudulises klouniülikonnas Kõver/Irvik Kiisu (Austraalia võrratu kontratenor David Hansen), käes topeltnäoga jonnipunn (klouninägu ja sellele maskina kinnitatud Peeri osatäitja Nils Harald Sødali portree). Ta asetas jonnipunni lavapõrandale ja see oli ooperi algussignaaliks – vaaruvad Peer-jonnipunnid katsid kogu lava. I vaatus oli lavastajal üldse põhjalikumalt välja töötatud. Üks õhtu haripunkte oli eelmainitud Kõvera ja Peeri kohtumine, mida toetas ka helilooja leitud kontrast kahe tegelase hääle kasutamisel: Kõvera kaelamurdvate koloratuuridega partii ja Peeri deklamatsioonilis-laulev. Lavastaja näis publikule I vaatuse algul pakkuvat realistlik-müütilist lähenemisviisi, mis aga sattus ummikusse Åse surmastseenis, kus lava esiplaanil seisid igavlevad medõed nagu olustikulised karikatuurid. II vaatuses lavastuse võtme otsimine jätkus – grotesksest oratooriumilikuni. Kõige kahvatumaks jäi kojutuleku pilt ja kogu ooperi lõpp.

Reinvere „Peer Gynti” muusikat võiks iseloomustada nii, nagu kaks aastat tagasi „Puhastuse” puhul, omalaadselt uusekspressionistlikuna: tagasipilk XXI sajandi algusest XIX-XX sajandi vahetuse väljendusviisile, aga uuel pingetasandil. Reinvere on mitmes intervjuus märkinud, kui oluline on talle olnud Richard Straussi eeskuju. Nii Straussi ooperite „Salome” ja „Roosikavaler” kui ka näiteks Alban Bergi „Wozzecki” helimaailma, aga ka Debussy impressionistlikke värve võib partituuris kuulda. Võiks öelda, et „Peer Gynt” on orkestriooper, sest just orkestripartiis arenevad kõige pikemad liinid, tuuakse kuuldavale helilooja kommentaarid ja võetakse emotsionaalselt kokku see, millest tekstis mõistuspäraselt juttu, nagu näiteks leinamarss II vaatuses pärast Peeri-massimõrvari stseeni. Nagu „Puhastuses”, nii on ka Reinvere uue ooperi I vaatuses mõjuv kulminatsioon vaikuses, tardumuses. Helilooja oli arvestanud pinge lainetustega – tõusude ja langustega, massiivsuse ja õhenemisega ning n-ö puhketsoonidega. Sellest hoolimata (või just nende lainetuste tõttu?) valitses suures plaanis monotoonsus.

Jüri Reinvere ja Kari Kleiven (Anitra osatäitja) pärast esietendust.

Jüri Reinvere ja Kari Kleiven (Anitra osatäitja) pärast esietendust.

Harry Liivrand

Niisiis asetub Reinvere ooper kontseptuaalselt sujuvalt uuema saksa ooperiajaloo foonile. Lühidalt öeldes: selles on muusikalist monotoonsust, palju tekstilist deklaratiivsust, publiku taluvuse proovilepanekut, Wagneri ja Richard Straussi pärandiga suhestumist. Retrospektiivne helikeel on tänapäeval laialt aktsepteeritud väljendusvõimalus ja see pole puudus. Kuid Reinvere „Peer Gyntis” kummitab sama probleem, mis Kaija Saariaho viimases ooperis „Emilie” (toome siinkohal ära paralleeli ühe soome nüüdisheliloojaga, sest Reinvere rõhutab alati oma Soome õpinguaastate tähtsust, ja võib-olla on märkimisväärne fakt, et tal on Soome kodakondsus): kuigi muusikas on huvitavaid kõlaleide, ei hakka see elama. Võrreldes aga saksa ühe viimase aja mastaapsema lavateosega, Wolfgang Rihmi Nietzsche-ooperiga „Dionysos”, on Reinvere „Peer Gynt” palju konkreetsem ja vaheldusrikkam ning läheneb seeläbi pigem Aribert Reimanni Viinis esietendunud „Medeiale”. Reinvere järgib ka palju enam ooperitraditsioone ja on publikule märksa avatum kui näiteks Helmut Lachenmann ja Helmut Oehring oma teostes,

Nagu „Wallenbergi” Saksamaa lavastuste puhul on aga ka „Peer Gyntil” väga vedanud oivalise orkestri (dirigent John Helmer Fiore) ja rahvusvahelisel tasemel solistide koosseisuga („Wallenbergil” iseäranis Tobias Kratzeri lavastuses Karlsruhes; soovitasime muuseas seda noorema põlvkonna andekat lavastajat Estoniale, kus ta aasta pärast kuuldavasti alustabki „Aida” proovidega). Peer Gynti osatäitjal Nils Harald Sødal oli paindlik ja kandev vokaalselt ning veenev näitlejatöös nii noore kui ka vana Peerina, Kõvera koloratuurikaskaadiga kõrvalrollis hiilgas David Hansen ning meeldejäävad naisekujud lõid lauljannad Marita Sølberg, Ingebjørg Kosmo ja Kari Kleiven, esitades oma rolli ka vokaalse üleolekuga. Norra Rahvusooperil on fantastilised lavatehnilised võimalused ja valguspark, mida Eestis vaid unistuseks võib pidada. Tänu valgusrežiile ja stsenograafiale omandasid muidu staatilised stseenid vähemalt visuaalselt põneva vormi, mis kompenseerib mõnevõrragi lavastuslikke puudujääke.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming