Sünnipäev eriti suure ja ahvatleva programmiga

Saale Fischer

XX Haapsalu vanamuusikafestival The Tallis Scholars (Inglismaa), Tallinna Barokkorkester, Studio Vocale, Haapsalu festivali koor, Daimonion (Šveits), Phantasm (Inglismaa) jt 3. – 7. VII Haapsalu toomkirikus, Jaani kirikus ja kuursaalis. Haapsalu vanamuusikafestival on saanud kahekümne-aastaseks. Kunstilise juhi Toomas Siitani Haapsalu toomkirikus 1994. aastal esimest korda ellu kutsutud festival pidas sünnipäeva eriti suure ja ahvatleva programmiga, nii et, vana Saare-Lääne piiskopilinnuse peakirik festivali traditsioonilise toimumiskohana jäi muusikapeole ahtakski.

Viiel õhtul kolmes esinemispaigas kaheksa kontserdiga festivali mõttelise telje moodustasid kontserdid Palestrina, Victoria ja Bachi vokaalsete suurvormidega. Sinna vahele kuulati Eesti, Läti, Soome, Saksa, Šveitsi ja teiste riikide muusikutelt rohkesti kammermuusikat, mille nimel ei põlanud terve plejaad konossööre sadade kilomeetrite viisi õhtust pendeldamist mööda Tallinna-Haapsalu maanteed. Vist ükski kontsert ei pääsenud lisaloota ning mitut puhku aplodeeris eufooriline publik püsti seistes. Täis saaliga oli aga suuri probleeme – tükati lõppesid lisatoolidki.

Mis sobiks paremini XX festivali avakontserdiks kui 40. tegutsemisaastat tähistav briti vokaalansambel The Tallis Scholars (TTS), mille kunstiline juht Peter Phillips on pühendunud varase vokaalmuusika (taas)avastamisele ja uurimisele ning saab muuseas sel sügisel kuuekümneseks. Mitmeid kordi Euroopa tähtsamaid klassikalise muusika auhindu (nagu parimate helisalvestuste eest antavad Diapason d’Or Prantsusmaal ja Gramophone Inglismaal) võitnud kollektiivi kiitmisel on kriitikud ilmselt ära kasutatud juba kõik olemasolevad ülivõrded – ja tegelikult ei olegi teisiti võimalik kui kiidukooriga ühineda.

TTS esitas Haapsalus oma „ristiisa” Thomas Tallise ja tema kaasaegsete John Sheppardi, William Byrdi, Gregorio Allegri lühemaid vaimulikke teoseid ning Giovanni Pierluigi da Palestrina „Missa Papae Marcelli”. Paratamatult tuli kontserti kuulates meelde omaaegne voce humana kui „täiusliku muusikainstrumendi” ideaal. Kuni kümne lauljaga koor on piisavalt suur, et vältida muljet solistide ansamblist, ent piisavalt väike loomaks paindlikku ja kergelt jälgitavate polüfoonialiinidega läbipaistvat faktuuri. Siia juurde scholarsite monoliitne, ideaalselt häälestuv kõla ning vapustava ekspressiivsusega kujundatud fraasid, mis summeerusid kuulajale orienteeritud unustamatuks ettekandeks.

Festivali teiseks kandvaks piilariks oli hilisrenessansi ühe viimase meistri Tomás Luis de Victoria „Officium defunctorum” (Requiem), mida esitas festivali kolmandal, reedesel õhtul Haapsalu festivali koor Toomas Siitani juhatusel. Erinevalt avakontserdist mõjus Victoria reekviemi esitus pigem enesesse suunatud mõtisklusena, mille hüpnotiseerivat mõju võimendasid vokaalse osa sisse pikitud Girolamo Frescobaldi orelipalad Ene Salumäe esituses. Liturgiast lähtuv palade valik (nt „Recercar post il Credo”, „Canzon il Post Commune”) sulandus ühes surnutemissaga kauniks ja kaasahaaravaks tervikuks.

Iga-aastane festivalitraditsioon on olnud külalismuusikute meistrikursused. Õpilase rollis on mitmeid kordi (1995, 1997, 2000) olnud spetsiaalselt festivalil kõlavate suurvormide esitamiseks koostatud Haapsalu festivali koor. Nii ka sel aastal – Eesti muusika- ja teatriakadeemias läbi viidud kursusel töötas lauljate Victoria-tõlgendusega Peter Phillips. Arvatavasti andis see oma panuse kontserdi erilisse meeleollu. Lisan siiski veel ühe väikese, lihtsasti korrigeeritava nüansi: ettekandest kippusid üldise tendentsina haihtuma kaas- ja sulghäälikud, aeg-ajalt oleks tahtnud kuulda ka helilisemaid s-tähti.

Kolmanda sambana kõlas pühapäeval festivali lõpuõhtul J. S. Bachi h-moll missa, kuhu olid kaasatud Studio Vocale askeetlikult kümneliikmelisena hoitud ning Tallinna Barokkorkestri välisjõudude võrra suurendatud koosseis, dirigeerimas Toomas Siitan. Koorilaulja ja solisti topeltrolliga pistsid vapralt rinda sopranid Annika Lõhmus ja Kädy Plaas, alt Teele Jõks, tenor Simon Wall. Bassisoolod võttis enda kanda Peeter Kooij, kes koori ridades kaasa ei teinud.

Ettekande ilusamad hetked olidki seotud aariatega – on ju peaaegu kõik nimetatud solistidest endale ajaloolise interpretatsiooni alal aasta(kümne)tega nime teinud. Meeldiva üllatuse valmistas suurvormisolistina Haapsalus debüteerinud Annika Lõhmus, kelle klaar hääl ja elav fraseerimine passib väga hästi baroki laulmiseks – ootan põnevusega tema järgmisi etteasteid. Laulusolistidele sekundeerisid aariates orkestri kontsertmeister Alise Juška viiulil, Mathieu Loux ja Piia Maunula oboel, Anne Pustlauk flöödil, Markku Kolehmainen metsasarvel, Peeter Sarapuu ja Kaido Suss fagotil.

Barokkorkestri h-moll missa tõlgendust iseloomustasid üpriski kuraasikalt võetud tempod ning läbivalt valjupoolne kõla, mis on Haapsalu toomkiriku suures akustikas üllatav valik. Räägivad ju Bachi-aegsed ja varasemad esituskunstitraktaadidki tempode valikust akustikaga soovitavalt pöördvõrdelises suunas. Lauljad, kes olid asetatud orkestri taha (bassid keskele ning ülejäänud häälegrupid pooleks jaotatuna bassidest kahele poole), tulid komplitseeritud olukorras auga oma ülesannetega toime, ent keskmiste häälte tabamine üldise fooni seest jäi paraku liiga tihti kuulaja fantaasia ülesandeks.

Kuigi ühinen publikuga, kes võttis kontserdi väga soojalt vastu, taas seistes aplodeerides ja lisanumbrit nõudes, oleks orkestrile soovinud rohkem aega nii mahuka teosega töötamiseks, sest kiirustamise märke oli paraku palju. Võib-olla eksin, aga kui üksikud instrumentalistid välja arvata, tundub Eesti lauljate üldine tase EFK ja Collegium Musicale eestvedamisel ajaloolise interpretatsiooni vallas aiva tempot tõstes eest ära minevat. See pole ka miski ime, sest Eestis puudub ühena vähestest Euroopa Liidu liikmesriikidest anno 2013 vanamuusika-alane kõrgharidus. Võib-olla on Haapsalu vanamuusikafestival aga üks väheseid kohti ja aegu, kus siiski võiks soovida suurekoosseisuliselt barokkorkestrilt omanäolise ja läbitöötatud tulemuseni jõudmist?

Ent jätkem praegu peamurdmine ja liikugem hoopis kaelamurdva polüfooniani. Just nii, „Kaelamurdva polüfooniana” oli tituleeritud Inglismaal Oxfordi ülikooli juures resideeriva ansambli Phantasm neljapäevane toomkiriku kava, mis kulges inglise XVI-XVII sajandi konsordimuusikast J. S. Bachi klahvpillimuusika transkriptsioonideni välja. Ansambli ameeriklasest asutaja Laurence Dreyfus oli selleks appi võtnud kaks soome poissi: Eestis teada-tuntud Markku Luolajan-Mikkola ja Mikko Perkola.

Nautisin eriti isepäise ja -pärase helikeelega M. Locke’i süite, ent üllatavalt hästi veensid ka kaks gambistide esitatud Bachi Goldbergi variatsiooni (12 ja 21) ning „Contrapunctus 8” „Fuugakunstist”. Ka selle ansambli puhul tuleb muuseas ära tuua Diapason d’Or, Gramophone ning BBC Music Magazine’i mitmekordne tunnustus. Väikese vingerpussi mängis küll toomkiriku akustika. Vahemaa drapeeritud-tapetseeritud lossisaalidele loodud gambamuusika ning seda Haapsalus kümne ja rohkema meetri kauguselt kirikupinkidest nautlevate kuulajate vahel oli koletu suur ja polüfoonia eristamine helivaibast tõesti kohati kaelamurdev ülesanne. Äkki oleks abi olnud otse „lava” ette paigutatud tooliridadest?

Meeldivalt murtud kaelaga seadis publik sammud seejärel Jaani kirikusse, millest on toomkiriku kõrval saanud festivali täievoliline, hea akustikaga ja õdus kontserdikoht. Esimesel öökontserdil said sõna saksa flötist Anne Pustlauk, kes promoveerib ja töötab hetkel Brüsselis, võrdlemisi tihti Eestis esinev läti viiuldaja Alise Juška ning tutvustamist mitte vajavad Reinut Tepp klavessiinil ja Egmont Välja tšellol. Kontserdil kõlasid J. S. Bachi ja tema kuulsaima poja C. B. Bachi soolo- ja ansambliteosed.

Sellelt kontserdilt sööbis eredalt mällu kaks esitust: isa Bachi Tokaata d-moll BWV 913 klavessiinile ning poeg Bachi Sonaat a-moll Wq 132 sooloflöödile. Ei mäletagi, millal olen peamiselt continuo-põldu kündvat Reinut Teppi viimati kaaluka soologa kontserdisaalis kuulnud, igatahes said kuulajad seekordsest etteastest suure naudingu. Klavessinisti mängu iseloomustasid krõmpsud tempod, kaasakiskuv „minek” ning teose hea dramaturgiline ülesehitus, mis võttis osadest koosneva terviku ühe elukaare alla.

Mitme konkursi laureaat, noor flötist Anne Pustlauk on mängijana kaasa teinud terve interpretatsioonikunsti arenguspiraali Euroopas: jõudnud modernse flöödi juurest barokkflöödini, uurib ta hetkel hoopiski esituspraktikat XIX sajandi böömi flöödile eelnenud klappidega flöödil. Sel kontserdil mängis ta siiski barokset traversflööti. Carl Philippi soolosonaat Pustlauki esituses – tema imetabane timing, pikk liin, ent kiirelt vahelduvad kontrastid selle sees, riskialdis agoogika ning eksimatu tehnika moodustasid just sellise lüüriliselt ekspressiivse väljenduslaadi, mida ihaldada ühelt galantses stiilis esitatud teoselt – oli üks instrumentaalseid kõrghetki festivalil.

J. S. Bach ja Jaani kirik seostuvad ka reedese öökontserdiga. Markku Luolajan-Mikkola oli ette võtnud Bachi viiuliteoste, täpsemalt partiita d-moll BWV 1004 ja sonaadi a-moll BWV 1003 interpreteerimise tšellol, mis transponeerusid seetõttu vastavalt helistikesse g-moll ja d-moll. Umbes 1700. aastal Inglismaal Barak Normani ateljees valminud pilli kõla sobis hästi Jaani kirikusse, soomlasliku aususe ja tõsimeelsusega esitatud kava oli sümpaatne ja barokne komme ühele pillile kirjutatud lugusid mõnel teisel esitada toimis hästi. Luolajan-Mikkola sai suurepäraselt hakkama ka tehniliselt kaelamurdvate kohtadega, ehkki kuskilt vist immitses ka metronoomiga harjutamise reetlikku lõhna. Igatahes oli partiita viimane osa, gigantlik Ciaccona, esitatud nii kaasakiskuvalt, et viivuks ununes isegi enne kontserti Anni Arro kohvikus Rosa Liksomi romaani kõrvale joodud kahe kannutäie tee nihelema panevalt tungiv olemasolu.

Enne kui laupäev koos peaasjalikult noortest näitlejatest koosneva ansambliga Kiivad Armastajad Haapsalu kuursaalis öösse kadus, astus Jaani kirikus üles Šveitsi ansambel Daimonion. See on varieeruva suurusega kooslus Schola Cantorum Basiliensise õpingukaaslaste viiuldaja Anaïs Cheni ja klavessinisti Maria Gonzáleze ümber. Peaasjalikult kõrgbaroki heliloojate (Corelli, Muffat, Böddecker jt) loomingust koosnevas kavas tegi kaasa ka tšellist Daniel Rosin. 2011. aastal võitsid noored muusikud esikoha Itaalias Rovertos ajaloolisele interpretatsioonile pühendatud ansamblite konkursil Bonporti auhinnale ning on oma esiviiuldaja vapustava talendi tuules sillutamas teed rahvusvahelisele karjäärile. Väga sümpaatne, et festival on tõusvad tähed ka meie jaoks avastanud. Jälgisin ansambli käekäiku interneti otseülekandes nädal hiljem Inglismaal, Yorki vanamuusikafestivali raames toimunud noorte ansamblite konkursil, kus Daimonion pääses 16 riigist pärit finalistide sekka. Konkursi võitis muuseas hollandlaste Thalia Ensemble, mis on pühendunud aastatel 1750–1850 kirjutatud repertuaari esitamisele ajaloolistel pillidel.

Lõppsõna asemel teen sügava tänukummarduse Toomas Siitani ja tema toimkonna ees, kelle aastast aastasse stoiliselt hoitud formaat ja kvaliteedistandardid on võimalikuks teinud tihkes kontsentratsioonis heatasemeliste kontsertide, muusikute ja teoste nautimise siinsamas koduõuel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming