Sünnipäevahõnguline kontsert

Talvi Nurgamaa

Läinud nädalal tähistas Põhjamaade Sümfooniaorkester (PSO) nelja kontserdiga oma viieteistkümnendat sünnipäeva. „See orkester sündis, et rikastada meie kultuuripilti,” võib lugeda 1997. aasta 7. detsembril toimunud Eesti-Soome Sümfooniaorkestri esimese kontserdi kavalehelt. Tõepoolest – see on andekal ja järjekindlal kaksikõdede tandemil – dirigent Anu Talil ja mänedžer Kadri Talil ka väga hästi õnnestunud. Kuigi orkester käib koos projektipõhiselt ja mõnel aastal juhtub seda vaid paar korda, on selle aja jooksul korda saadetud üsna palju olulist ja rikastavat. Lisaks kontsertidele Eestis on PSO jõudnud ka olulistesse kontserdipaikadesse Viinis, Berliinis, Münchenis, Budapestis. Märkimist väärivad samuti kolm välja antud heliplaati, kusjuures kõigil kolmel on esindatud ka eesti helilooming. Viimane neist on 2010. aastal plaadifirma ECM all ilmunud Erkki-Sven Tüüri 6. sümfoonia „Strata” ja topeltkontserdi „Noësis” plaadistus. Kui algusaegadel koosnes orkester vaid kahe maa muusikutest, siis viieteistkümne aasta jooksul on koosseis läinud üha rahvusvahelisemaks. „Muutunud oleme meie, teine on ka aeg, keel, muusika ja orkester” kirjutab Anu Tali PSO 15. sünnipäeva kontserdi kavalehel. Sellepärast muutus 2005. aastal ka orkestri nimi: „See on omamoodi ida ja lääne verstapost, teerist, kus asetseme. Teiseks rõhume põhjamaisusele, tuleme kokku siin põhjamaises Eestis, mis ei kuulu ju õieti ei Skandinaaviasse ega Baltikumi, aga omamoodi kuulume siiski põhja” (Anu Tali tsitaat P. Väinmaa artiklis „Arktilise näoga sümfooniaorkester”, Sirp 15. IV 2005). Kui mõelda, et orkestrisse kogunevad andekad tippmuusikud ligi kümnest riigist, väga erineva kõlaideaaliga ja esitustraditsioonidega orkestritest, siis on see kindlasti väga rikastav kogemus ka muusikuile endile, kõnelemata kontserdipublikust.

Kõigepealt rõõmustati sünnipäevakülalisi Mozarti 3. viiulikontserdi väga põneva esitusega. Soleeris orkestrile ja Eesti publikule juba tuttav Sergei Dogadin, kes esimest korda mängis sama orkestriga 1999. aastal Mendelssohni viiulikontserti, olles siis vaid üheteistkümneaastane. Dogadini Mozart oli fantastiline kuulamiskogemus. Olgem ausad, Mozarti 3. viiulikontserti noore solisti esituses kuulama minnes väga suuri üllatusi ei oota. Pigem on sel puhul tavaliselt imetluse all solisti värske muusikatunnetus ja temperament. Dogadinil värskusest ja temperamendist puudu ei jää, kuid sinna lisandub veel maitsekas, fantaasiarikas ja ühtaegu ka delikaatne, traditsioone tundev interpretatsioon. Fantaasiarikkus avaldus eelkõige väga väikestes, kuid siiski eredalt välja mängitud nüanssides. Näiteks Rondo refrääniosade korduste erinevused dünaamika-, tämbri- (kuulda oli isegi poco sul ponticello) ja ka karakterimuudatustega, samuti julge agoogika. Värskendav oli kuulda Adagio’t natuke liikuvamas tempos, kui seda tihtipeale mängitakse, säilitades adagio karakteri, kuid lisades kogu teisele osale õhulisust ja kergust. Orkester tuli Tali juhatusel kammermuusikaalti solisti initsiatiiviga väga hästi kaasa ning suutis isegi Dogadini ebamaiselt pehme kõlaga piano’dele samaväärselt reageerida.

Mahleri Viies sümfoonia mõjus natuke liiga sünnipäevahõnguliselt. Jäi mulje, nagu soovitaks sünnipäevakülalistele näidata pigem teose helgemat poolt. Dramaatilised osad (teine osa Stürmisch bewegt, osa Plötzlich schneller) olid küll tempode ja kõlajõu poolest veenvamad, aga ka seal oleks tahtnud palju rohkem kuulda mahlerlikke nüansse – keelpillide glissando’sid (kuigi neid on selles sümfoonias vähe), tugevaid eellööke, veel eredamaid crescendo’sid sforzato’sse, diminuendo’sid. Eriti lüürilisematel lõikudel on oht nüansside nappimisel väga ühetasandiliseks, lihtsalt ilusaks jääda. Samuti oli muidu tehniliselt hästi esitatud Skertso’s puudu mängulisest viinivalsilikust õhkutõstvast artikulatsioonist ja agoogikast. Leinamarsi trompetisoolo (Indrek Vau) võlus oma puhta kõlaga, kuigi ka seal, päris osa alguses oleks soovinud veel ekstreemsemat lähtumist helilooja ääremärkustest, mille kohaselt peaks trompet imiteerima sõjafanfaari.

Projektipõhist koosseisu kuulates tekib alati huvi, kas selline orkester üldse kunagi kas või mingilgi määral oma isikupärase kõla saavutaks. Hea orkestri esitustraditsioonid, ettekujutus kõlast, artikulatsioonist, koosmängust ja kõigest sinna juurde kuuluvast võib kujuneda isegi iga päev koos mängides aastakümneid. Samal ajal on kahtlemata tänuväärne, et selline värvikas rahvusvaheline koosseis paar korda aastas just Tallinnas kokku tuleb ja toob hoopis mitmekesisemaid musitseerimistraditsioone meie publikuni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming