Sünnipäevast ja Eesti Filharmoonia Kammerkoorist

Maria Mölder

EFK hooaja avakontsert 12. IX Nigulistes, kunstiline juht ja peadirigent Daniel Reuss.          Kui inimene saab 30aastaseks, siis teeb ta ühe korraliku pralle või veedab aega lähemate sõpradega. Sünnipäevalaps paistab puhanud ja elevil, ehkki tegelikult on ettevalmistused ja peod mitmel pool sugulaste juures võtnud oma osa. Kõik sõbrad ja tuttavad rõõmustavad,  et sünnipäevalaps on jõudnud parajalt küpsesse ikka, ajab maailmas tähtsaid asju ja viitsib ikka ka omadega aega veeta. Sünnipäeval räägib ta innukalt, mida on viimasel ajal teinud. Osaliselt mõistad teda, sest ta ajab ju õiget asja (ja ta uued sõbrad on ka väga lahedad!), kuid mingi osa tema tegemistest on jäänud sulle võõraks, sest sina olid sellest vaimustatud teismeeas, sünnipäevalaps on sama asja avastanud aga viimasel paaril aastal. Mõnele meeldib, et  kui sünnipäevalised kokku tulevad, räägitakse palju vanu lugusid ja anekdoote, ent meie tänane sünnipäevalaps on võrdlemisi tugevalt kinni viimase paari aasta rohketes saavutustes. 

Mõneti meenutavad Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) kunstilised valikuid tõesti umbes keskmist 30aastast, kel on veel nooruslikku riskivalmidust, kuid kes juba teab, et materiaalsed vajadused määravad siin ilmas üht-teist. Üks 30aastane tuletabki sageli rohkem  meelde hetkekontakte kui näiteks vanemate vaeva kasvatusprotsessis või mõnd toredat vanaonu, kel alati sünnipäeva õrnas eas mõni hüva nõu varnast võtta oli. 

*

Ei olnud eriti üllatav, et EFK pidupäevakontserdi kavas otsiti rohkem pidepunkte Daniel Reussi võetud suuna raskuspunktidega kui defineeriti koori olemust üldisemalt. Vabandan siinkohal, kuid peadirigendi valikud ei ole kolme aasta jooksul jõudnud koori identiteediga ühte sulada – ja mõneti on see hea. See näitab kunstilise juhi valiku märgatavat isikupära, mitte gaasilist olekut vabas õhus. Reussiga on EFK saavutanud varasemast teistsugusest tööstiilist tuleneva hingamise, mis teatud muusika juures lisab täiesti uudsed nüansid, mõnel juhul jätab muusika aga külmaks, nagu kauge valdkonna statistika.        Sünnipäeva puhul oli kogu koor muusikalises mõttes pidurõivais, esituse kvaliteet näitas igati suurt keskendumist ja tippvormi, dirigendi taotluste täitumist, mis teistes linnades sisse harjutatud kava puhul on ka eeldatav. Ometi tekitas kontsert vastakaid tundeid, sest kava rõhutas tugevalt üht sakraalset tervikut, mis jällegi sünnipäeva tähistamise asemel võttis kokku pigem viimaste aastate töö. Üks olulisem saavutus, mille esiletoomise eest pidupäevakontserdil on vahest paljud tänulikud, on eesti heliloojate uudisloomingu laiendamine. Sealjuures on keskse seltskonna – Arvo Pärdi, Galina Grigorjeva, Erkki-Sven Tüüri, Tõnu Kõrvitsa, Toivo Tulevi, Ülo Kriguli ja mitmete teistegi tänaste heliloojate looming püsinud  repertuaaris kauem kui ühe kontserdikava jagu. See tulemus on väärt tähistamist, tänu Daniel Reussile. Samas usun, et lagi ei ole käes. Eesti uudisloomingu ja meie klassika kõrval on Reussi peadirigendina tegutsetud aastate sisse jäänud Mendelssohni juubeli tähistamine ning plaadistus Kreegi ja Mendelssohni teostega, samuti Pärdi muusika, mis on olnud koori kavas alati olulisel kohal. Just Mendelssohn on aga miskipärast hakanud tugevasti kavade ohje  hoidma – tugevamini, kui näiteks Reussi suur lemmik Frank Martin, kelle teose „Kolgata” plaadistus tõi koorile ja dirigendile hoopis rohkem tähelepanu.     

  Eesti Filharmoonia Kammerkoor esitas oma 30. sünnipäevakontserdil Niguliste kirikus peaaegu filigraanselt Arvo Pärdi „Kaks slaavi psalmi”. Kaht äärmuslikku emotsiooni siduv teos andis koorile hea, ent mitte lihtsa võimaluse publikuga kontakti loomiseks ning hästi valitsetud aeglase osaga oligi publik peos.  Alfred Schnittke „Kolm vaimulikku laulu” lasid klastrid võlvide alla liikuma ning Galina Grigorjeva valitud „Nox vitae” kooriversioon – tema muusikat kombineeritakse kontserdikavades tihti Pärdi omaga – loomingust jäi veel samuti mõneti sarnasesse, pühalikkusel, ent ka emotsioonidel valitseda lastud helide maailma, kus kuulaja liikus kuskil ühtlase maastiku ja pildijada vahel.     

Tobias kui saksa kultuuriruumi pürginud  eestlane pidi mõjuma sillana. Ka Pärt, iga kandi pealt vaadatuna maailmamuusik, võis mõjuda sillana. Ent sellegipoolest jäi teine kallas, Mendelssohn ja Brahms kogu oma pühalikkuses ja kokku sobida tahtmises, nõnda kaugeks. Igal kooril, eelkõige igal dirigendil peab olema püsirepertuaar ja lemmikud, ent Mendelssohni esitussagedus Reussi repertuaaris räägib rohkem hästi polsterdatud mugavustsoonist kui teistest ratsionaalsetest või emotsionaalsetest  argumentidest.   

EFK üle tunneme uhkust seetõttu, et tegemist on parima eesti (koori)muusikat tutvustava kollektiiviga maailmas. On imeline, et Daniel Reuss on eesti heliloomingu tellimisel läinud aina julgemaks. Teise küljena on EFK aastaid kodupublikule vahendanud põneva muusika kavu, vanamuusikast tänapäevani, midagi  põlgamata. Ent näib, justkui peaks Reuss vajalikuks eesti nüüdismuusika esitamisega võetud metsikut riski tasakaalustada kindla ja turvalise romantismi, viimasel ajal sageli Mendelssohniga. Arvamusi on mitmed, kuid minu meelest vajab süstemaatilist uuendamist ka kavade teine pool, lisaks teoste pealkirjadele ka heliloojate nimed.   

Kunagi, kui tähistame näiteks EFK 50. või 60. sünnipäeva, on ehk aeg teha ulatuslikumaid tagasivaateid ning meenutada ka seda sorti loomingut, millel on EFK olemasolus ja maailmakaardile pääsemises oluline osa. Arvo Pärdi muusika kõrval esitatakse siis vahest ka Veljo Tormise muusikat, sest selle sümboolne jõud eriti juubelikontekstis on tugev. Nagu paljudespaljudes inimestes, nõnda tekitab ka kooris keskea möödumine nähtavasti oma minevikuga  tihedamaid seoseid ning vastupandamatut soovi jõuda oma juurteni. 

     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming