Sumera muusika – mõtteline tantsija

Teet Kase valmiv ballett mängib iidset mängu Sumera helide ja Kawabata „haikude” väljas.

TIINA MATTISEN

25. oktoobril esietendub Vanemuise väikeses majas lavastaja Teet Kase ballett „Go – mäng kahele”. Lugenud eelteatest, et koreograaf on pöördunud Lepo Sumera loomingu poole, otsustasin lähemalt uurida, mis on sellise valiku taga.

Rõõmustasin väga uudisest, et Vanemuine toob välja balleti Lepo Sumera muusikaga, mis minu meelest kõlab häbematult harva.

Teet Kask: Jah, ei tea, miks see nii on – mina ei ole kunagi väsinud tema teoseid kuulamast. Ja mida rohkem ma kuulan, seda enam tajun selle muusika jõudu ja võimu. Tajun neid kihte, mida ta oma kõrge tundlikkuse astmega oli võimeline muusikasse kinni püüdma. Sealt on kogu aeg midagi kaevata.

Minule oli see tohutult sügav puudutus, kui Lepot inimese ja heliloojana tunnetama hakkasin. See oli 1992. aastal Oslos, kui istusime Paavo Järvi ja Sumeraga, arutasime Eesti kultuuri ja kunsti üle. Mina hoidsin küll rohkem suu kinni ja kuulasin – Lepo oli siis kultuuriminister. Sellest hetkest tärkas mul temaga tugev side, ehkki me ei suhelnud ju iga päev, pigem soojendasin end tema loomingu varjus ja mõni teos lõi minu silmis ikka väga särama, natuke julgesin isegi kasutada tema loodut ka oma töödes. See side on aastatega aina kasvanud: tema vaim on minu meeltes vägagi elus, särab ja vibreerib.

Sumera lahkumine oli nii ootamatu, et see tegi inimesed kuidagi kohmetuks. Aga kui süveneda tema muusikasse või isegi tema raadiointervjuudesse, siis märkad, kuidas see inimene helises, kuidas temas elas rõõm. Lepo pidev otsimine ja helide tähelepanemine igas olukorras kajastub tema muusikas ja sobib ka minule. Tema teosed on võimelised mind viima hästi põnevatele teekondadele, kus tajun selliseid asju, nagu tema ilmselgelt on tajunud, kui ta selle muusika lõi – vastasel korral ei tekiks mul niisugust äratundmisrõõmu.

Sumera teosed on väga kujundlikud: ta on pannud need helid ja emotsioonid nii ilusti ja tasakaalukalt kooslusesse, et see muutub omaette organismiks, kus on kõik olemas. Ka pisimaski klaveripalas nagu tema „Nukker toreadoor” või „Pardon, Fryderyk!”. Näiteks kuulsin Kadri-Ann Sumeralt, et isa ei saanudki selle esitusest rahuldust, sest ei leidunud ainsatki pianisti, kes oleks osanud steppida, aga autori vaimusilmas arenes vaiksest toksimisest alanud pala sinnani, et pianist tõuseb ja hakkab raevukalt tantsima, misjärel istub tagasi klaveri taha, et raugeda. Seda pole kahjuks kunagi olnud.

Mina olen niimoodi üles kasvanud, et suhtlen maailmaga liikumise ja tantsu kaudu. Olen ka Lepo muusikat lavastusprotsessis käsitlenud nii, et see on mõtteliselt nagu üks tantsija, mitte et mina lavastan tema teoseid. See mõttekäik on mulle olnud väga hea majakas. Siinjuures oli minu küsimus, kas olen oma arengus jõudnud nii kaugele, et olen võimeline – ei, mitte seda muusikat illustreerima! – olema Sumera muusikale võrdväärne partner, et liigume koos, mängime koos, kumbki oma mätta otsas.

 Võtnud raamiks Lepo Sumera loomingu, hakkas Teet Kask (pildil mustas) „uurima”, milline on iga tantsija selle muusika mõjuväljas. Esiplaanil Brandon Alexander.

Võtnud raamiks Lepo Sumera loomingu, hakkas Teet Kask (pildil mustas) „uurima”, milline on iga tantsija selle muusika mõjuväljas. Esiplaanil Brandon Alexander.Tutvustuses on toonitatud, et kaheteistkümnele eri päritolu ja kultuuritaustaga balletiartistile on loodud spetsiaalselt igaühe keha dünaamikat ja temperamenti arvestav koreograafia. Kuivõrd oluline on tantsija päritolu ja kultuuritaust?

Vanemuise arhiiv

Olen aastatega välja töötanud metoodika, kuidas luua autentne, tantsijast lähtuv liikumine. Kui ma 2005. aastal Londonis oma magistritööd tegin, siis mu juhendaja ikka torkis, et millest mu töö ikkagi tuleb, sest mind huvitas kõik ja korraga. Lõpuks jõudsin arusaamiseni, et mind huvitab lavateose lähtematerjalina artist, kellega koos töötame ja kes selle teose esitab. Siis sündiski töö pealkiri „Tantsija kui meetod”, see tähendab, et analüüsin tantsijat nii kaua, kuni tekib meetod.

Vanemuine ise pakkus mulle raske väljakutse, et tule ja tee, millest sind huvitab, konkretiseerimata. Võtnud raamiks Lepo Sumera loomingu, mis annab mulle ajalise struktuuri, mingisuguse tuksumise ja loob atmosfääri, hakkasingi „uurima”, milline on iga mu tantsija selle muusika mõjuväljas. Mitte nii, et ta liigub punktist A punkti B ja tantsib kindlat karakterit. Süvenedes Lepo Sumera loomingusse, olin otsinud ka tema mõjutajaid ja saanud teada, et üks selliseid isiksusi oli Jaan Kaplinski. Niimoodi, lugedes Lepo muusikat ja Kaplinskit, tundsin ära ühe luuletuse, kõige lepolikuma. Ja lasin sellel luuletusel omakorda mõjutada igaüht Vanemuise balletitrupist – jaapanlast, afroameeriklast, inglast, sakslast … See on üks viis, kuidas korjasin partnerlust Lepo muusikaga. Proovisin võtta lava nii puhtaks kui võimalik, et poleks peitupugemise võimalust ja iga tantsija oleks selles seisundis nii aus, kui võimalik, ja kogu oma olemusega kohal. Kui elad sekund sekundi haaval selle muusika läbi, siis alles tajud, mida autor on oma teostega meile edasi andnud.

Sumeral on ju neli balletti: „Anselmi lugu”, „Teekond”, „Sisalik” ja „Piiratud ruumiga”. On veel ka multimeedia-tantsudraama „Kaleva”, aga teie valisite teise tee. Miks?

Siin on mitu põhjust. Ma uurisin ka natuke neid, aga need olid sündinud mingit kindlat teost silmas pidades ja ka kellegi tellituna. Kõige huvitavam, mis mind siiani „edasi masseerib”, on „Sisalik”. „Sisaliku” idee tuli Moskvast, aga lavale ei jõudnud. Tean, et Eri Klasil oli mõte see Birgitta festivaliks üles soojendada ja küsiti ka, mis mina arvan. Mina arvan sellest teosest väga palju ja millalgi tulevikus võiks see ka teoks saada. Aga praegu läksin seda teed, et valisin need Lepo tööd, mis mulle praegu enim muljet avaldavad.

Leidsin muusikaakadeemia arhiivist sellise vähem tuntud teose nagu „Mäng kahele” ja see lõi väga tugevalt mul palli veerema … Kui „leitud” tükid ritta panin ja vaatasin, et siin on ju klaveripala ja teine, on viiul ja klaver – siis turgatas, et Sumera üks tütar on pianist ja teine viiuldaja. Helistasin Kadri-Annile, et mul on mõte nad õega etendusse haarata. Mul on nende nõustumisest väga hea meel, sest Kadri-Anni ja Eva-Maria liitumine annab meie lavastusele lisaenergia. Ma ei peida neid orkestriauku: klaver on laval platvormi peal – see on kui sümbol, pühendus Lepole.

Ballett algab I sümfooniaga (1985) ja kogu üle tunni kestev ballett lõpeb „Palaga aastast 1981”, mille teemat ta kasutas ka oma I sümfoonias. Nende vahel on veel kaks klaveripala „Pardon, Fryderyk!” ja „Nukker toreadoor”, hilisem „Symphōnē” kammerorkestrile ning „Mäng kahele” viiulile, löökpillidele ja live-elektroonikale. Püüdsin sel moel avada vaatajale võimalikult laia spektri sellest, mida Sumera teosed sisaldavad. Mitte mingisugust allahindlust ei ole me teinud – mängus on ka orkester ja Erki Pehk juhatab.

Lisaks Sumera muusikale, Kaplinski luulele ja eri rahvusest tantsijaile tuleb veel mängu iidne jaapani mäng go. Kas te oskate seda mängu?

Jah, ma oskan, kuid ei praktiseeri seda iga päev. Aga ülekantud tähenduses teeme seda kogu aeg – see on strateegia­mäng. Sumera teosteski on väga oluline just mänguline aspekt. Kirjanduslikult poolelt lisandub siia veel jaapani nobelist Yasunari Kawabata, otsesemalt tema romaanid „Go-mängu meister” ja „Lumine maa”, kirjutatud nagu üks pikk haiku. Just seal kujutatud seisundid on mind mõjutanud niisamuti nagu Sumera muusika. Selle balleti sünni iga hetk on mulle olnud üks suur nauding – tunnen, et see on kuidagi väga õige kõik.

Mina kui lavastaja ei sunni ka vaatajat, annan vaid võimaluse tulla endaga kaasa, võtta aeg maha, saada puudutatud ja tunnetada seeläbi ennast – ma olen olemas. Olen veendunud, et kuskil on publik, kes tahab selliselt puudutatud saada, aga ei tea, et selline puudutus on võimalik. Kindlasti tahan jõuda ka selle publikuni.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming