Superkontsert muusikaakadeemia seintele

Heili Vaus-Tamm

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia SÜGISFESTIVALI avakontsert “Sounds of Hamburg” akadeemia kammersaalis 4. IX.  

Sügisfestivali avakontserdiga näitas EMTA uue muusika alal (tegelikult mitte ainult muusika, vaid laiemalt kaasaegse kunsti) tõeliselt akadeemiaväärilist taset. Seda enam oli kahju, et nii täiuslik kontsert läks häbematult vähesele publikule. Saab ju akadeemias uue ainena õppida ka kultuurikorraldust. Oma maja festivali reklaamimine, selle atraktiivselt publikuni toomine võiks (ja peaks) olema hea praktika mänedžmendi-tudengitele. Nii akadeemias kui humanitaarkoolides ja teistes kõrgkoolides võiks rippuda kujundusfirmast tellitud (või omatehtud) afišid, mis kontsertide ülimalt põnevat sisu ka märksõnadega potentsiaalse vaatajani tooks. Nii et noored istuksid saali põrandal, mitte ei peaks mõtlema, et ei tea, kas keegi veel mu ritta tuleb. Siit algab ka elulise konkurentsi tunnetamine.

Kui midagi reklaamida pole ja publikut ka ei tule – milleks siis üldse festivali teha? Kui aga sisu on, peab sellest ka teada andma, et tekiks sündmus. Et juba ette räägitaks, mis tulemas. Lihtsalt Sügisfestivali nimetusega afišš ei eruta kedagi.

Georg Hajdu Hamburgist pakkus aga oma jüngritest heliloojaneiudega niivõrd ühtseid ja läbikomponeeritud, samas paljudest kunstivaldkondadest koosnevaid helitöid, et selles vallas nähtu taandus vaid lapsekingades katseteni. Erilise sisulise ühtsuse andis see, et helilooja ise oma teose juurde kuuluvas videos “mängis”. Tihti baseeruvad analoogilised muusika ja video sümbioosid ühel valmis poolel, siin sündisid need tõesti koos. Eesti tegijatest meenuvad selles suunas orgaanilisemate tulemustega Rauno Remme videomuusika ja Lepo Sumera “Südameasjad”. Nimetatud videod aga olid kitsamad ja väheütlevamad.

 

Kas uus ekspressionism?

 

Selle õhtu tugevamad teosed tekkisid video, inimhääle, originaalpilli ja elektroonika ühendusest: Donghee Nami “La musica calma” (“Rahulik muusika”) ja Ivana Ognjanovići “The Ship in Embrace of the Deep Ocean” (“Laev sügava ookeani embuses”). Korea ja Jugoslaavia neidude lood kerkisid ülejäänud, mänguklaveri ja elektrooniliste katsetuste kavast esile eriliselt tugeva negatiivse emotsiooni poolest.

Siia juurde kuulub ka Donghee Nami pala “Karma”, mis koosnes videost, melanhoolsetest armastustekstidest ja elektroonilisest muusikast. Saksakeelsetes lausetes tühjal ekraanil oli keskendutud vajadusele armastatu hingest lahti rebida ja vabaks lasta. Erepunaste lakitud huulte värv läheb teose käigus aina enam laiali, kaadrites vilksatavad (helilooja) tummaks karjeks avatud suu, valgustkartev asiaadisilm. “Schlaf schön, meine lie…be, mein le…ben” (“Maga ilusti, mu armastus, mu elu”), on naine oma hinge sunnitöö loo lõpuks läbi käinud. Lihtne, aga mõjuv. Silma jäi, et heliloojale oli saksa keele reeglitest mööda vaadates jäänud ainsaks sõnaks, mida tasub suure tähega kirjutada – Du (sina). Ükski muu nimisõna selles olukorras, isegi mitte Liebe (armastus) ega Leben (elu), enam suure täheni ei küündinud.

Hoopis mitmekesisem ja tasandirohkem on “La musica calma”, kus helilooja ida taust ka rohkem avaneb. Hieroglüüfe maalitakse nii põrandariidele kui helilooja enda kehale, enesepiitsutamise mõõdet lisab paljajalu aeglaselt lumes kõndimine. Hieroglüüfide mahavoolamine kehalt ja hägustumine vannipõhjal viivad lõpplahenduseni – meeleheitest konksus sõrmed ja paljad käsivarred lumes. Ülieksistentsialistlik videokulg, mida kujundavad elektroonilised helid ja kahe laulja (heliloojate Donghee Nami ja Moxi Beidenegi) kontserdilaval liituvad hääled. Kitsad dissonantsid, ühest sekundist teise voolamised loovad pidevas protsessis liikumise meeleolu. Erilise eheduse annab lugudele heliloojate enda esitus – nii videos kui laval. Siin ja praegu toimuv, veel elus, aga surmale määratud – päris karm emotsioon uue muusika puhul.

Teatud uus ekspressionism oligi suund, mis kontserdilt avastuslikult meelde jäi. Ivana Ognjanovići “The Ship in Embrace of the Deep Ocean” oli abstraktsem ja muusikaliselt mitmekesisem (kuni varieteemuusika katkendini). Meeleolult olid valdavad ängistus, hirm, millegi fataalse eelaimdus. Elektrooniliselt “laiendatud” inimhääle ja tehnitsistlike häälte huvitavat kooslust pakkus Moxi Beidenegi “Keha ja hing”.

 

Mängitsevad mehed

 

Tugeva empaatiavõimega Korea, Jugoslaavia ja Argentiina (Moxi Beideneg) neidude loomingu kõrval pakkusid puhkust Vana Maailma meeste teosed oma neutraalsete heli- ja vormieksperimentidega. Mentor Georg Hajdu ise, Karlheiz Essl, Peter Michael Hamel, Manfred Stahnke mängisid kalimba, gadget’i, mängupasuna, taldriku (löökpill), tassi ja alustaldriku, kõnelemise, akustilise klaveri, rütmis trampimise ja elektrooniliste helidega, peategelaseks plekiselt tinisev laste(tiib)klaver. Kõik see kokku oli veel elektrooniliselt töödeldud. Sõnaga naljakas ja leidlik, aga mitte enamat. Mängitsemine, mitte mängimine (vrd armatsemine, mitte armastamine).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming