Surivoodil silmitsi läbikäidud eluga

Sirje Normet

Helsingi Temppeliaukiokirkkos toodi 16. aprillil uuesti lavale Joonas Kokkoneni ooper “Viimased kiusatused” (“Viimeiset kiusaukset” esietendus 1975. aastal). Muusikaringkondades peeti soome sümfonisti Joonas Kokkoneni (1921–1996) Sibeliuse mantlipärijaks. Loomingulise tegevuse kõrval oli ta aktiivne tõsise muusika eestkõneleja, osaledes kõikvõimalike soome muusikaühenduste töös, ning 1963. aastal valiti ta akadeemikuks. Rahvusvahelise tunnustuse tõi talle II sümfoonia (1961), III sümfoonia eest anti talle mainekas Põhjamaade Nõukogu muusikapreemia (1968). Kontserdisaalides kõlavad siiani kõik ta neli sümfooniat ja tšellokontsert. Muusikaajalukku on kinnistunud ka Kokkoneni Reekviem ja ta ainus ooper “Viimased kiusatused”. Kokkoneni õpilastest Aulis Sallinenist ja Paavo Heininenist said samuti soome tuntud (ooperi)heliloojad. “Viimased kiusatused” esietendus Soome Rahvusooperi vanas majas paar kuud pärast Aulis Sallineni ooperit “Ratsanik” (“Ratsumies”), mis lõi laineid 1975. aasta Savonlinna festivalil (Sallineni ooperiga tähistati Olavinlinna kindluse 500. aastapäeva). Kokkoneni ooper on kirjutatud soome legendaarsele bassilauljale Martti Talvelale, kes laulis esietendusel peategelast Paavo Ruotsalainenit. Lavateosel oli tohutu menu ja seda peetakse siiani üheks paremaks soome ooperiks. Soome Rahvusooper võttis Kokkoneni muusikalavastuse kaasa ka külalisetendustele Euroopasse ja New Yorgi Metropolitan Operasse, kus Martti Talvela kõrval hiilgas veel Jaakko Ryhänen.

Martti Talvela on kirjutanud, et ooperiliteratuuris on kaks bassirolli, mis kõrguvad üle teiste: need on Paavo Ruotsalainen ja Boriss Godunov. Talvela laulab ka oma plaadil koos Borissi surmastseeniga Paavo Ruotsalaineni kahte monoloogi “Minun on vielä ennen kuolemaani puhuttava Suomen kansalle…” ja “En saa ovea auki…”. Talvela esitus on tõesti niivõrd vapustav, et ei imestagi, et 1977. aasta Savonlinna festivalil käis Kokkoneni ooperit kokku vaatamas-kuulamas 15 000 (!) inimest. Pole võimatu, et just Kokkoneni ooperi edu tõi kaasa soome ooperibuumi – nii palju algupäraseid oopereid ei tooda lavale kuskil mujal kui Helsingis. Teadmiseks veel, et rahvusvahelisel muusikaareenil löövad praegu laineid Kaija Saariaho ooperid: “Kauge armastus” esietendus Salzburgi ooperifestivalil ja “Adriana Mater” Opera Bastille’s Pariisis. Nii kõrget lendu pole veel olnud ühelgi soome ooperiheliloojal.

Kokkoneni ooperit “Viimased kiusatused” on lavastatud siiani ligi kümme korda. Martti Talvela ja Jaakko Ryhäneni kõrval on Paavo Ruotsalaineni osa laulnud pea kõik soome kuulsad bassid: Martti Wallen, Esa Ruuttunen, Pertti Rusanen jt. Seekordses lavastuses laulis peaosa Jyrki Korhonen. Ooper käsitleb lihtsate soome inimeste kaudu üldinimlikku teemat, mis on mõistetav kõikidele: inimene surma hetkel vastamisi omaenese möödunud eluga. Helilooja on ise oma ooperit nimetanud numbriooperiks (lavateos koosneb 14 pildist). Samas on siin muusikalisi motiive ja teemasid sümfooniliselt arendatud ja pildid kasvavad loogiliselt üksteisest välja, mis muudab näiteks võimatuks aariate järel plaksutamise, mis on numbriooperis nii tavaline.

 

 

Libreto lähtub ajaloosündmustest

Ooperi libreto kirjutas soome kirjanik Lauri Kokkonen oma näidendi “Viimased kiusatused” ainetel. Soome kirjandusteadlased on leidnud, et näidendi inspiratsiooniallikaks on “Kalevala” XV runo, mis räägib Lemminkäineni matkast manalasse. Kõikidel näidendi tegelaste prototüübid on võetud ajaloost, ooperi (ja näidendi) tegevus toimub 1852. aastal, kui suri ajalooline peategelane.

See on lugu jutlustaja Paavo Ruotsalaineni (Jyrki Korhonen) heitlikust elust, mida ta elab uuesti läbi juba surivoodil. Meeltesegaduses hüüab ta oma surnud naise Riitta (Satu Vihavainen) poole. Paavo surivoodi kõrval on mehe teine abikaasa Anna Loviisa (Liisamaija Laaksonen), kes oli tulnud Riittat haigevoodil põetama ja pärast naise surma Paavo tallu elama jäänud. Anna Loviisat aitab talutöödes teenija Albertiina Nenonen (Kaija Pakarinen), kes oli talus tööl juba Paavo esimese naise Riitta ajal. Riitta ja Paavo poeg Juhani (Aki Alamikkotervo) tapeti. Suurest murest jäi Riitta põdema ja suri. Oluline tegelane on ka küla sepp Jaakko Högman (Ilkka Vihavainen), kelle õhutusel sai Paavost jutlustaja.

Ajalooline Paavo Ruotsalainen (1777–1852) oli ilmalik, rahvalik jutlustaja, kes käis ringi Savos ja Põhja-Karjalas ning õhutas maainimesi usulisele ärkamisele. Küla sepp Jaakko kinkis talle XVII sajandi inglise jutlustaja Thomas Wilcocksi raamatu “Valik meepiisku”, millest Paavo ammutas oma jutlusteks inspiratsiooni. Paavo tegevus viis ta vastuseisuni riigiametnikega, kes süüdistasid Paavot ja ta mõttekaaslasi ebaseaduslikes kogunemistes. Meenutagem, et Soome oli Paavo Ruotsalaineni eluajal juba Vene tsaaririigi valduses – pärast Põhjasõda, 1721. aasta Uusikaupunki rahu tulemusel oli Soome läinud Vene tsaaririigi valitsemise alla. 1809. aastal kuulutas Porvoo maapäev Soome autonoomseks suurvürstiriigiks, kus tsaarivõimu esindas kindralkuberner. Soome eraldumine Rootsist ja liitumine Venemaaga tõstis soome keele ühiskondlikku tähtsust, kuigi rootsi keelega võrdõiguslikuks sai soome keel alles 1863. aastal ja ametlikuks riigikeeleks koguni aastal 1917.

Paavo Ruotsalaineni soomekeelsed, rahvapärased jutlused ning ta suur populaarsus olid pinnuks silmas ka ametliku kiriku esindajatele. Ta oma naine Riittagi ütles mehele, et see, mida Paavo jutlustab, on väärõpetus. Riittal oli sellise mehega tõesti väga raske, sest selle asemel et aidata talutöid teha, võttis mees oma pauna ja tihti viimase leivagi kaasa ning läks jutlusteretkele. Riitta jäi nälgivate lastega koju ja pidi tegema ka kõik meestetööd. Talutöödest niigi vaevatud naine ei elanud oma poja tapmist üle ja suri. Riitta surm vaevab Paavot ligi 20 aastat hiljem surivoodilgi.

Paavo oli hingelt poeet. Ta oli niisugune jumalasõna levitaja, kes lähtus lihtsa maamehe jumalatunnetusest. See tõi talle palju sõpru, aga ka rohkelt vaenlasi.

 

 

Surnud ja elavad üheskoos

Ooperi teeb müstiliseks see, et laval on koos nii juba surnud kui elavad inimesed. Võimas stseen on üks Paavo mälupiltidest surivoodil, kui ta hakkab kodunt ära minema ja ahastuses Riitta teda kirvega viskab. “Püsi kodus! Las papid jutlustavad. Mis tuli sul takus on, et pead kogu aeg jooksma!” Paavo ei saa ust lahti, et ära minna. See on siin antud metafoorina, sest surivoodil Riitta poole hüüdmisel on ukse lahti mittesaamine juba hoopis teises tähenduses. Surnud Riitta ütleb Paavole, et Kristus aitab sul taevaväravad avada. Paavo monoloog “Ei saa ust lahti…” (“En saa ovea auki…”) on ooperi võimas kulminatsioon. Jyrki Korhonen laulis Paavo monoloogi tõesti suure sisendusjõuga. Koos Paavo teise monoloogiga on see soome ooperi võimsamaid bassiaariaid, mida lauldakse sageli ka ooperigaladel.

Paavo konflikti maailmaga näitab ka stseen, kus ta läheb ülikooli eksamitele ja kukub seal läbi. Kui Paavo oli rääkinud, mis raamatuid ta lugenud on ja mille alusel ta jutlustab, öeldakse talle, et ta peab Rootsi seaduste alusel uskuma ja jutlustama ning oma tegevusega toetama soomlaste autonoomset suurvürstiriiki (Vene tsaaririigile kuuluvas suurvürstiriigis kehtisid seega Rootsi seadused?!). Nii vihjatakse sellele, et tema jutlustamist võib võtta ka kui riigivastast tegevust. Soome kultuuriloost lähtuvalt on aga sügavalt loodusega seotud Paavo omaenese, soome tee otsija, tehes seda Kristuse õpetuse kaudu. Paavot ei paelu kanoniseeritud tekstid, ta loob ise laule ja jutlusi Jumala kiituseks. Paavo oli lihtsalt oma ajast ees ja see viiski lõpuks traagiliste tulemusteni: ilmselt tapeti ta poegki selleks, et Paavo “mõistuse pähe” võtaks.

 

 

Lavastus Kaljukirikus

Jussi Tapiola lavastus on Sakari Puuruneni kunagise legendaarse lavastuse rekonstruktsioon: Puurunen tõi ooperi lavale samuti Temppeliaukiokirkkos. Eestlased nimetavad seda Kaljukirikuks nagu inglasedki, sest kirik on ehitatud kalju sisse. Paremat interjööri kõnealusele ooperile on raske ette kujutada. Tagasihoidlikes värvitoonides kostüümid ja lavakujundus aitasid esile tuua heledatest laudadest kokku klopsitud jutlustaja “kantslit” ning tüdrukute kirevpunaseid kleite Riitta ja Paavo kohtumisel jaaniööl. Looduslikku kaljurahnu tagalaval valgustati nii, et oli tunne, et sealt läheb tunnel välja. See võiski olla see “uks, mis lahti ei lähe” ning mis hiljem Paavo surmahetkel palvelaulude saatel kui taevaväravad avanesid.

Ooperietenduses polnud ühtki nõrka nüli: orkester kõlas Kari Tikka juhatusel väga hästi, koor ja kõik solistid olid tipptasemel. Ooper võeti vastu braavohüüetega – soome ooper näitas taas oma maailmaklassi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming