Suure-Jaani etüüdid

Ivalo Randalu

Muusikafestival 17. – 23. VI        Meie omavalitsusjuhtide seas on üpris eri masti mehi. Üks, keda kõik teavad, laseb end efektselt pildistada annetatavate mugulate taustal, ent jätab rampväsinud lastepeolistele trammid-bussid vastu saatmata. Teine, nimeks Tõnu Aavasalu, arutab muusikalise juhi Andres Uiboga kohviku nurgalauas tähelepandamatult, kuidas sisustada järgmist festivali – vaatamata sellele, et EK jättis rahamured tänavu ülepea valla kanda (erandiks ER SO kontsert), kaasa arvatud Uibo ja tema toimetaja Signe Kiisi kuhjaga välja teenitud palk, samuti esinejate bensiinikulud. Nimetet akt lihtsalt pole fotokunstniku ja -krooniku Jaanus Siimu järgmisel näitusel, kus troonivad traditsiooniliselt eelmise aasta valitud finessid tasemel, mis ammu ringreise väärinuksid. Tähendagem siinjuures, et 1200 elanikuga vallas oli tänavu 3500  festivalikülalist.    

Sõnaga – õnnelik rahvas seal Suure-Jaanis hoolivate tagasihoidlike pealike ja hoolitsetud alamate poolest. Muidugi, tasemel muusikat võib teha ja tehaksegi perifeerias väga mitmel pool, kuid kaugeltki mitte nõnda laias ampluaas ja erinevas miljöös. Just see kajastub Jaanus Siimu töödes, avaüritusena häälestab näitus osasaamisele. Ja kui lubate, ei räägigi ma siinkohal ainult muusikast, vaid veel mõnda ka  juurde.       

Alustuseks soojast, lõbusast nostalgiast. Kappide majamuuseum: jasmiinipõõsastes kena EW-aegne kodanikumaja (Villem Kapi oma), selles saaliks ülendatud suurim tuba, mitte iseäranis särav kabinetflüügel (Eugen Kapi oma), Eugen Kapi andekas ja naiivne pärastsõjane suurhitt „Tallinna pildid” ja bravuurse üleolekuga korrektne Mihkel Mattisen. Osad „Pioneeride marss” ja „Laulupidu” meeldisid täismajale  kahtlemata, minule ka, kuid „Teatejooksu” ajal tikkus meelde hirmloll poisikesetemp, kui olin kuklase pesa põlema sussitanud – no küll oli naljakas putukate sibamine! Säärane „programmilisus” muusikas on vist alati naljakas, kui meenutada kas või „egiptuse õudusi” hea Händeli vastavas oratooriumis. Aga armas ikkagi – ju tükike lapsepõlve, nagu hoopis helgemas võtmes kuuri all eksponeeritud lastele kunagi nende pildid.       

Või siis „Kalju kolhoosi suvealguse pidu” Vastemõisa viljakuivatis: tohutu roostes ruum loosungitega „Au tööle”, „Kunst kuulub …” jt, frakkidesse pigistet RAM nagu salk pingviine ja paatoslik teadustus, eelkõige aga kohalike toredasti välja peetud peolaud esimehe, partorgi ja hiiglasekasvu traktoristiga (kõik tähtsalt rollis), õlled, mõdu ja „Lepiku Liisu” (pitsi kaupa).  Ning innukas puhkpilliorkester koos jalakeerutusega. Kava pani Raul Talmar kokku läbinisti ausalt: ei olnud ainult plakatlik (Podelski) ega rahvalik (Arro), oli ka rahvuslik (Saar) ja seljasirutuslik (Tormis) – summas, nagu toona teha tuli või ajastu kiuste tehti.     

Vastemõisast edelasse jääb suursugune Lubjassaare talu, nüüdne Köleri muuseum. On  isepärane kuulata vastu südaööd kõrge laega rehealuses jämedate aampalkide all akadeemilist muusikat. Tobiase Keelpillikvarteti esiviiuldaja Maano Männi asetas ajalõigud kohakuti Mendelssohni D-duur kvarteti eel: „See muusika kõlas Euroopa peentes salongides samal ajal, kui Köler siin karjasepõlve pidas” – kas saab üldse paremini varem mittekogetut assotsiatsioonidele ärgitada? Boonusena rabistas aeg-ajalt lae all pääsuke, kuni jäi temagi pesa  äärele inimeste moodi kuulama. Aare Tammesalu, Suure-Jaani festivalide püsivamaid ja tegusamaid pillimehi, oli muusikamuuseumi fonde tuulates avastanud järjekordsed „tolmused” noodid – Villem Kapi „Kolm pala keelpillikvartetile” (1958, muide imeilusa keskmise osaga Canzona) – oli see nüüd esiettekanne? Kui jah, siis tehakse Suure-Jaani vallas rohkem ajalugu kui Kadrioru barokses lossis. Järjekordset, enam meditatiivset kui rustikaalset  värvi omas Olustvere vastrenoveeritud magasiaidas – nüüdses leivakojas – muusika ja praost Jaan Tammsalu kaasakutsuvate arutluste süntees. Või Ka Bo Chani lausungina: programmis „Meie igapäevane leib” kuulus sisu vaimule, muusika südamele ning leiva lõhn ja maitse kõhule. Musitseerisid Kristi Mühling, Neeme Punder, Aare Tammesalu ja Chan, sõnaga põimiti Kuldar Singi, Elleri, Francki, Kangro ja Pärdi oopusi. Efektne oli Leelo Tungla „Leib jahtub” hiinakeelne esitus Changilt tema enda tõlkes, ent deklameeritult, mitte Valkoneni lauluna (mis töötas alateadvuses niigi kaasa). Leib, mis kaasa saadi, pakkus ehk pragmaatikulegi muudatusi väärtushinnangus. Nokia on tõesti lepaleht.       

Vahva, et Uibo nüüd siiagi tõi 2004. aastal 

Tallinna orelifestivalil demonstreeritud-helindatud Antamoro tummfilmi „Kristus” (1916), mõistagi koos Toomas Trassi ja Vox Clamantisega. Oli kohalikele kindlasti omaette katsumus: üle kahe tunni renessanslikke staatilisi poose-ilmeid ja katkematu muusika. Aga ma ei pärinud muljeid, küsisin vaid kõrvalpingi väikemehelt, et kas hakkas igav. Noogutas ja marssis orelirõdu trepi ette … isa Toomast ootama. Muidugi on maailmas olemas teisigi asju – vaatasin  pärast külalistemaja rõdult üle järve öös helendava kiriku poole, aeg seisis vaikuses, kuni järsku kandusid eemalt kõrvu sulin ja näkkide kilked … Trass, pane ka see kord kirja! Kirikus toimuski kõige rohkem, alates kontsert-jumalateenistusest, orelil Uibo, tšellol Tammesalu, kontratenor Chan ja metsasarvel rahvusvahelise mainega emeriitprofessor Arvīds Klišans Riiast. Õilis muusika raamis õpetaja Kristi Sääse väga heal kirjanduslikul  tasemel mõtisklusi juurtest meie elus. Ja suurüllatus: sügisest tahetakse alustada oreliõpetusega kõigile, vanadele ja noortele, kes vaid hoolivad enda harimisest! Maestro Klišansist aga seda, et mängis ta juba näitusel ja mälestushetkel kalmistul, ent olulisem oli žüriitöö metsasarvemängijate konkursil, mille I voor viidi läbi samuti oreli saatel. Võistumängu peatoetajaks oli Riigi Metsamajanduse Keskus eesotsas Kaido Otsinguga, temalt ka eripreemia  Kristiina Luigele. Võitjaks mängisid end lõpuks Kreete Perandi (I) ja Hannes Metssalu (II), selgelt prevaleeris Tartu kool ja sugugi mitte üksnes tehnikaga. Imestasin toeka publikuhuvi üle – jäi mulje, et sealmail kui mitte kõik, siis paljud on metsavahtide või jäägrite järeltulijad.   

Suure-Jaanis pakub mõnu ka see, et vahelduseks saab üksi olla. Või peaaegu üksi, kui istuda „siesta” aegu kohvikuõuel sepapaja vastas,  alasi laulab helisevi kill-kõll ja korstna otsas sekundeerib sellele toonekurgede nokaklõbin. Ühel päeval läksin just sealt kirikusse Hele-Riin Uibi ja Aleksandra Kremenetski (veel kevadeni Anstal) edasiarenduste järele. Need põnevad iludustest šamaanid haarasid kaasa juba mullu, tänavu oli instrumentaarium väheke valitum, musitseerimine ent veelgi rikkam oma tõusudelangustega, hiirekrõbinast taifuunini. Müstika, salapära ja lõpupalana hinge paitav  Villu Veski läbikomponeeritud „Saabumine” (marimba+vibrafon). 

Kontserdid kirikus lõpetasid peaesinejana Ain Varts elektrikitarril, oma „kurgede” osa täitsid Uibo, Tammesalu ja Jüri Leiten, kavas  valdavalt populaarne barokk Stradellast tuntud stilisti Peeter Vähini. Muidugi jäi rahvas rahule. Nagu ka EMTA ooperistuudiolaste kavaga Kärt Tomingase lavastuses Olustvere hääberi õhurohkes vestibüülis: Mozart, Massenet, Puccini, Rossini, Johann Strauss, Donizetti ja tagatipuks Menotti lühiooper „Telefon”. Tavaliselt pälvivad tähelepanu eeskätt sopranid (neid oli ka 4), seekord aga kuulus suurim sümpaatia (palun daamidelt vabandust!) baritonidele Toomas Kolgile ja Olavi Viikholmile. Mänguliselt olid tugevad kõik. PS! Ärge tormake mõisa õuest otsemaid lossi, silmitsege enne hiidpärnasid – teisi nendetaolisi te mujal ei näe!        Orkestrimuusikat esindasid Tallinna Kammerorkester (kontsertmeister Harry Traksmann), seegi kirikus, ning ERS O koolimaja palju kiidetud avaras saalis – rahvarohked mõlemad ja kenasti tasutud. Artur Kapi, Lepnurme ja Tõnu Kõrvitsa tööde kõrval kerkis teistest üle Kuldar Singi Kontsert keelpillidele (1960). Tammesalu: 

„Fantastiline, et ta kirjutas selle maailmamuusikasse kõigest 18aastaselt!”. Ja kõlas see siin kirikus paremini kui kus tahes mujal. ER SO kava esimene poolgi koosnes (eranditult) eesti muusikast. Aegade tagant kujunes üllatavalt nauditavaks silmapaistvalt oskusliku orkestratsiooniga (Paul Karp?) Eugen Kapi süit balletist „Kalevipoeg” (1947), sisukaimaks Elleri, Lüdigi jt kõrval aga Artur Kapi „Prelüüd” tšellole ja sümfooniaorkestrile (1918), taas Tammesalu  soologa. Rimski-Korsakovi süidi „Šeherezade” esitus oli vististi parim, mis Eestis tehtud. Dirigent? Dirigent osutus viimase hetke üliõnnelikuks leiuks Londonist (Eri Klasi asemel). Singapuri päritolu Darrell Ang, kes lõpetas alles 2006. aastal cum laude Peterburi konservatooriumi, on mitmete, ka Toscanini konkursi võitja (2008), tegev nii Euroopas, Aasias kui Venemaal. Hämmastav, et talle eesti muusika kohe istus. Ja ega pole just sage, et kõik kõigist nelinurgas  esitatav-orkester-dirigent-publik vaimustuvad, kuid 17. juunil Suure-Jaanis sedasi sündis. Kultuuripealinn, kadesta!     

Oligi üldsusele n-ö akadeemiline kulminatsioon – kuigi kohe avapäeval. Saadud hoog vältas lõpuni, täitis jututoadki: Tunne Kelam rääkis oma vanematest, pikemalt emast Marje  Singist ja väikevend Kuldarist, Peeter Saul dirigeerimisest ning Toomas Vavilov klarnetpillist. Kuulati huviga, kuna räägiti huvitavalt. Jaanilaupäeval mindi vastu selle esimeseks minutiks Hüpassaarde Marani „Ühevägiseid” vaatama, sealt kella 03ks rabasaarele kuulama Vavilovilt Mozarti ainukest klarnetikontserti ja Saart, Ernesaksa, Tormist esmakordselt laukamaastikule tulnud ET V tütarlastekoorilt Aarne Saluveerega ning päikesetõusul soo-orkestrilt  Griegi. Asi, mida maailmas pole veel järele tehtud ega kuuldud samas, kuidas ärkab metsaorkester, kus peaaegu samaaegselt alustasid irriteeriva faasinihkega ka kaks kägu. Öö kukuti sihikindlalt heledamaks ja heledamaks, kuni päike lükkas pilved koomamale ja vihm purjetas mööda.   

Viimasena astus üles setu laulukoor Kuldatsäuk, loomulikult lõket ootaval platsil. Arvukalt kogunenutele näidati, mida raatsiti, sest hingepõhjani ei avane setud teiste ees kunagi,  mingisse TVsse minutit-kahte ka ei raisata eales – see oleks nagu täis kannu suu pealt ära tõstmine. Jagus väärikat eneseirooniatki, muidu aga ikka üks naiste värk, kus lööb välja põhjatu meesteülene tarkus. Minu kõrval õõtsusid ja säutsusid külakiigel kaks kümnest plikat, arendasime pisut konversatsioonigi: ei, neid laul ei huvita, nemad saavad kunstnikeks. Ja läinud nad olid, hüljatuna kinkisin neile mõttes tubli portsu värvipliiatseid. Laval kummardas juba  ka Kuldatsäuk – kõige suurem tänu olevatki, kui setu naine maani kummardab. Jaanitulele me ei jäänud, tagasiteel rääkis Uibo, et valla haridus- ja kultuurinõunikul Jüri Hansenil olevat järgmise aasta tarvis välja vaadatud järgmine uus kontserdipaik. Ja siis, mingil tõusul, avanes õhtutaevas säärane määratu panoraam, mis olekski olnud kui äsjaste sõbrannade pidurdamatu sirgeldus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming