Suure kooli muusika

Matti Reimann

Muusikahariduse kvaliteedist minevikus tuleb õppida, et tulevikus oleks lootust.  

On tõsiasi, et muusika pakub rohkem kui ainult rõõmu või meeldivat äraolemist. Religioonide muusika näitab, et ta suudab helides väljendada kõike, mis toimub meie sees ja meie ümber. Inimest võib muusika kõige sügavamalt puudutada ja seega tema käitumist ja otsuseid oluliselt mõjutada. Ja veel – mitte keegi ei saa teda meie seest ära võtta, inimene ise ka ei saa, kui tahakski.

Vana-Kreekas pidas Platon muusikat kõige suurema mõjujõuga kunstiliigiks. Vähe sellest – kõike ei või tema arvates sugugi igaühele kuulata anda. Sõjameestele on vaja marsimuusikat, pööblile sobib ajaviide. Mõte on selles, et muidu õpivad nad muusika abil tundma ja mõtlema, katsu neid siis veel juhtida. Seega siis – elitaarset kunsti peavad valdama need, kes ühiskonda juhivad või kellel on tõsistest asjadest arusaamist.

Wolfgang Amadeus Mozarti puhul on öeldud, et tal vedas. Tema isa Leopold Mozart suutis ära tunda ja anda oma pojale parima võimaliku hariduse. Ta õpetas ise, aga leidis teisigi pedagooge. Näiteks kontrapunktiõpetust sai Wolfgang Amadeus Mozart Padre (isa) Martinilt (1706 – 1784), keda eesti inimene tunneb laulu “Armurõõm” kaudu. Seega siis ühelt poolt õpetaja ja õpilane, teiselt andekus ja haridus.

Ilma muusikata pole haridust, võib-olla pole üldse suurt midagi. Eesti on andekaid ja ilusaid noori inimesi täis ja nad on juba seetõttu elitaarsed, et neid samas vanemate inimestega võrreldes siiski nõnda vähe. Mida neile õpetatakse, see on aga juba pisut teine jutt.

Kust saada nõu, mida õpetada? Johann Sebastian Bachil oli kahe abikaasa Maria Barbara ja Anna Magdalenaga kokku 20 last. Mitmed neist surid noorelt, kuid siiski – mis selles peres toimus! Juba ainuüksi perekondlike tähtpäevade hulk oli tähelepanuväärne. Aga missugune looming kirjutati ja millised heliloojad kasvatati! Johann Sebastiani poeg Carl Philipp Emanuel Bach kirjutab: “Minul on olnud ainult üks õpetaja – minu isa.”

Mida seal siis õpetati, ei tea? “Anna Magdalena noodivihik”, kuhu Bach koondas ka teiste heliloojate töid, mida ta oma lastele tarvilikuks pidas, on ju olemas. Sellest olenemata, kas muusika on seal kirjutatud laste väikeste käte jaoks, või on ülesanded juba keerulisemad – muusika kvaliteet on ikka kõrge. Kusagil ei leia ühtegi labasust või üleolekut lapse suhtes à la “ta ei saa veel asjast aru”.

Kui nüüd kujutaks ette, et eesti keskkoolilõpetaja tubli 12aastase töö järel “Anna Magdalena noodivihikus” leiduvat valdaks. Noored saaksid ehk hakkamagi, aga kust võtta õpetajaid? Selle tagajärjel tõuseks meil muusikakultuuri tase otse hüppeliselt. Koorid laulaksid veel paremini, pilli mängitaks rohkem ja üldse oleks noortel palju teisi huvisid, sest muusikal on suur mõju ja jõud.

Huvitav, kust on õige võetud, et matemaatikat peab oskama, aga nooti lugeda pole vaja? Muide, see pole raske, see on päris kerge.

Praegu aga ronib kommerts uksest ja aknast sisse. Muud ei kuule kui euro ja tema laul. Päris hea, et soomlased ta endale said ja meie ei saanud. Kes tahab kuulda, sel nüüd hea lähedale sõita.

Üldiselt tundub, et kogu see muusikatööstus on orienteeritud noorte välimuse ja nende hingede püüdmisele. Kes sellesse võrku on tõmmatud, ega see sealt naljalt välja ei pääse. Maitse ja väärtushinnangud on rikutud. Seega on siis vähemalt osaliselt tegemist noorte petmisega. Muide, las see “meelelahutus” toimub omades kohtades. Aga kas televisioon ja ajakirjandus peavad seda siis vahetpidamata kõigile pähe määrima? Ja siis veel see uudisekünnis – mõni pianist saab rahvusvahelisel konkursil preemia, pole künnist; mõni pätt teeb sigadust, kohe on künnis olemas.

Igaüks teab, et väljaspool Eestit läheb meie muusikal päris hästi. See on vist meie riigi kõige kaalukam ala? Aga kodus pole riigil vaja palkagi maksta – kõik on justkui ilma käes. See, et eesti arst või õpetaja korralikku palka ei saa, läheb meile kokkuvõttes kallimaks maksma kui mõni naftareostus.

Asjaolu, et meil praegu muusikas on, millega kiidelda, on eelmiste põlvkondade töö. Eelkõige oli konservatooriumis hea teoreetiliste ainete tase. Toon siin mõned nimed ja asi saab kohe selgeks: Hugo Lepnurm, Leo Normet, Hillar Kareva, Villem Kapp, Harri Otsa, Heino Jürisalu, Villem Reimann, Karl Leichter, Aado Velmet, Heino Eller, Roman Matsov, Heimar Ilves. Vähimagi kahtluseta leiab siit karismaatilisi inimesi, kes tegid, nagu ma nüüd ringi liikudes olen näinud ja kogenud, maailma parimat tööd. Arvan küll, et nende inimeste tegevus andis kokkuvõttes üliõpilastele selle eetilise ja professionaalse tausta, mille toel hea erialaõpetaja sai nende võimed välja arendada.

Kas see akadeemiline asi, mida need inimesed tegid, kas see järjepidevus ikka peab? Kas seda arendatakse edasi või riputatakse minevikuvarjudele külge vaid mingeid kuljuseid? Need inimesed jätsid meile lootuse.

Ning see, kuhu me täna oma muusikakultuuri suuname, eks see paista kahekümne aasta pärast.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming