Suurepärane trio: Garik, Kolja ja Serjoga

Toomas Velmet

Stravinski ja Prokofjevi suurteosed kõlasid suurepäraselt ERSO esituses Nikolai Aleksejevi dirigeerimisel. Igor Stravinski

Küllap see on minust pisut häbematu nii omamehelikult kutsuda selliseid tõelisi aristokraate kui Igor Stravinski, Nikolai Aleksejev ja Sergei Prokofjev, kuid see tuleb vaimustusest. Need härrasmehed olid võimsad tegijad eelmise reede kontserdil ning ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor nende väärilised.

Tuleb alustada sellest, et kõlas Igor Stravinski (1882–1971) viimase oopuse „Requiem Canticles” (1966) esiettekanne Eestis, esitajateks ERSO kõrval Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Mikk Üleoja) ning solistid Iris Oja (alt) ja Uku Joller (bass). Imetlusväärne on juba asjaolu, et 84aastane helilooja oli veel nii tugeva loomepotentsiaaliga. Kuid päris erakordne on see, et selles eas Stravinski on pöördunud 12-tooni tehnika juurde. Teos on keerukas esitajatele, eriti koorile ja solistidele (dodekafoonia), kuid geniaalne oma vormilt, mida autor on nimetanud taskureekviemiks selle suhtelise lühiduse pärast, võrreldes teiste autorite üldlevinud reekviemide mastaapidega.

Ma olen päris kindel, et pole palju neid kontserdikorraldajaid, kes võivad hoobelda selle teose ettekandega, ajades läbi ainult kohalike jõududega. Stravinski lahkus Venemaalt alatiseks juba I maailmasõja eelõhtul ja erinevalt Prokofjevist ei lasknud ennast hiljem tagasi meelitada siis juba tollasesse Nõukogude Liitu. Esimest ja viimast korda külastas ta NSVLi 1962. aastal ning viibis Leningradis ja Moskvas kolm nädalat, juhatades oma autorikontserte „Stravinski 80”. Hea on aga teada, et Igor Stravinski on kahe ilmasõja vahel külastanud Eestit ja juhatanud siin Tallinnas sümfooniakontserti 13. XII 1937, kavas „Tulilinnu” süit ning „Capriccio” klaverile ja orkestrile, solistiks autori poeg Sulima Stravinski.

 

Nauditav Stravinski

Seekordne Stravinski kavapool koosnes tema vaimulikust muusikast ning teise teosena kanti ette „Psalmide sümfoonia” (1930/1948). Nagu alati, on ERSO kavalehtedel järgitud meeldivat tava ning ära toodud teoste eelmised ettekanded. Alates 1965. aastast tuleb neid kokku kuus ja nendest viimane kord 2002. aastal samuti Nikolai Aleksejevi juhatusel. Kuid 1965. aastal Neeme Järvi juhatusel ei olnud sugugi esimene ettekanne, vaid see au kuulub Estonia teatri sümfooniaorkestrile, kes Eduard Tubina juhatusel teostas esiettekande 29. III 1936.

Teatavasti on „Psalmide sümfoonia” koosseis harukordne: nimelt puuduvad viiulid, altviiulid ja klarnetid hoopiski, aga see-eest on harf ja kaks olulist klaverit ning peaaegu „viiene” puhkpillide koosseis. Helilooja on öelnud, et see pole sümfoonia, vaid psalmid, mis ta sümfoniseeris. Kuid ikkagi oleks kena teada, et osadel on lisaks psalmide esimestele sõnadele ka järgmised pealkirjad: I „Prelüüd”, II „Topeltfuuga” ja III „Sümfooniline allegro”.

Kõnealuse kontserdi Stravinski esitusi pean absoluutselt suurepäraseks kõigi poolt, kes nende teoste ettekandmisel osalesid. Imetlemisväärt on Eesti Filharmoonia Kammerkoori (27 lauljat) kõlajõud ja mõjus tämbririkkus, seesama kehtib solistide kohta. Kuigi Iris Oja ei ole ju kontraalt ja Uku Joller on bass-bariton (mitte bass), siis ületati see probleem tehnilise meisterlikkuse ja artistliku kogemusega veatult. „Requiem Canticles” ja „Psalmide sümfoonia” on suurepärane teoste paar, need täiendavad ja tõstavad kontrasteeruvalt teineteise voorusi esile sellise geniaalse meistri kavas kui Igor Stravinski. Sõnaga, nauditav ja põnev kontserdi esimene pool meister Nikolai Aleksejevi juhatusel.

 

Veidi „väsinud” Prokofjev

Kontserdi teise poole täitis Sergei Prokofjevi VII sümfoonia cis-moll op. 131, mis on ka autori üks viimastest lõpetatud teostest ja valmis aasta enne helilooja surma (1952). Esiettekanne toimus Moskvas Ametiühingute Maja Sammassaalis 11. X 1952, juhatas dirigent Samuel Samosud. 1953. aastal kõlas teos aga juba Estonia kontserdisaalis Eesti Raadio SO esituses, dirigent oli Roman Matsov, ja viimati ERSOga 1988. aastal Peeter Lilje juhatusel Bulgaaria turneel.

Paaris Stravinski teostega tundub Prokofjevi Seitsmes kohati, aga ainult kohati, mõnevõrra lihtsakoelisena, kuid see-eest kuulatavalt ja esitajatele suurepäraseid võimalusi pakkuvalt. Tuleb teada ning tunda nii ajaloolis-poliitilist, kui sellest johtuvalt muusikalist tausta 1952. aasta NSVLis. Ma ei mäleta küll 1953. aasta esiettekannet Eestis, kuid mäletan siiski seda, et sümfoonia fragmenti kasutas Eesti Raadio oma populaarse teaduslik-fantastilise saatesarja illustratsiooniks – sedavõrd värskelt mõjus ka selle sümfoonia helikeel viiekümnendate aastate Eestis.

Vaieldamatult on Prokofjevi VII sümfoonia üks suurtest ja väärtuslikest XX sajandi maailma sümfonismis. Möödunud kontserdi esitusele poleks mõnes muus kontekstis midagi ette heita, kuid erakordselt meisterlike Stravinski teoste esituse kõrval tundus Prokofjevi esituses mõningast kontsentratsiooni langust või isegi väsimuse märke, millest ka mõned eksimused siit-sealt. Kuid artistide tunnustuseks peab märkima, et see ei kahandanud sugugi esituslikku entusiasmi ning publik korraldas isegi pisut suurema aplausi-ovatsiooni kui Stravinski poolele.

Kahe eesti meisterkollektiivi poolt suurepärane ja nauditav kontsert vene meisterheliloojate loomingust ikka veel meie oma maestro Nikolai Aleksejevi juhatusel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming