SUVEFESTIVAL: Suvekontserdilava leiunurgast

Tiia Teder

Minu suvekontserdid toimuvad põhiliselt Hiiumaal või raadiolainete vahendusel. Orelifestivali ja „Klaaspärlimängu” olen juba aastaid kuulanud just raadiost. Kui jätta kõrvale silmaga saadav osa elamusest, on raadioülekanne kohapeal kuuldavast isegi kvaliteetsem, sest heli on paremini balansseeritud ja muusika „lähemal”.

Vaevalt et näiteks Royal Albert Halli publiku enamik sai Promsi avakontserdil kuulata Katia ja Marielle Labeque’i klaverimängu  niisuguse detailiküllusega ja nii selgelt, nagu Hiiumaa metsavahel raadio kõrval viibija. Raadiokuulamisharjumus teeb heli suhtes nõudlikuks, sest kontserdisaalides, ammugi siis vabas õhus, on kuulajatel sõltuvalt kohast heli kogemiseks väga erinevad võimalused. Kontserdikülastusel on muidki tahke kui helielamus. Muusika ühiskuulamises ja esitamise vahetu jälgimise puhul on metafüüsilisi kvaliteete, mida ei saa alahinnata. Tihti teeb  kontserdi meeldejäävaks just atmosfäär, publiku ning muusikute solidaarsustunne, rõõm kogetud sündmusest.

Suvel maakohas kontserdil käia on lihtne ja tore ning puhanud inimesele tundub vaimne pingutus hoopis hõlpsam. Ma olen suvel kuulduga üldiselt palju rohkem rahul kui talviste pealinna-kontsertidega ja lisaks olen sattunud kuulama selliseid muusikaliike, millest ma hooaja jooksul muidu väljagi ei tee.  Suvisel Hiiumaal võib kogeda erilisi kontserdihetki. Paar aastat tagasi olin ühel unisel juuliõhtul üks seitsmest inimesest, kes Suuremõisa lossi aias kuulas vihmamärjal trepil esinevat Lätimaalt pärit väikelinnaorkestrit, kus solistideks rabavalt head noored ooperilauljad eesotsas praegu maailmanimeks peetud kontratenor Sergejs Jēgersiga. Sügavalt mällu on sööbinud ka üks ansambli Triskele kontsert eksklusiivselt napi publikuga pidulikus, laulatuseks  ehitud Kassari kabelis. 1990ndatel oli Hiiumaa kontserdielu hõre ja juhuslik, enamik suvetuure läks saarest suure kaarega mööda. Kui Aet Ratassepp ja Mart Ernesaks algatasid Hiiumaa kammermuusikapäevad, oli klassika „turg” siin praktiliselt tühi. Nüüd on Hiiumaa kammerfestil isegi konkurente, näiteks festival „Homecoming”, mida korraldavad Peterburis tegutsevad suvehiidlased.

Ka Eesti Kontsert panustab juba mitmendat  hooaega puhkajate publikule, korraldades Kõpu tuletorni jalamil loojangukontserte. Kuigi tänavune suvi on Hiiumaal mullusega võrreldes sündmusvaesem, on siin ikkagi rohkem kultuurset meelelahutust kui külastada jõuab. Kuuldavasti pole mõnes teises suvituskeskuses üldse muusikaüritusi ning kultuurimaja uksed keeratakse suveks lukku. Hiiumaal on praegu vähemalt neli regulaarset suvefestivali.  Teistkordselt toimuval „Sõru Jazzil” esines paadikuurilaval mitmes koosluses enamik eesti džässi absoluutseid tippe. Põhiliselt suvitajatest koosnevat publikut oli jaanijärgsel nädalalõpul ruum kenasti täis. Festivali korraldaja Guido Kangur juhatas isalike iseloomustustega muusikuid lavale. Kena oli kuulata Anna Põldvere ja Tõnu Naissooga ansambli Naissookava ning trio Sibul – Jürjendal – Agan ettekantud introvertseid helimaastikke. 

„Hiiu Folk” suutis pakkuda vahva programmi ja meeldiva atmosfääri. Festivali juhil Astrid Böningil on südikust korraldada alkoholivaba muusikapidu väljakutseks teistele folgiüritustele, kus uimastava õlle tops kuulaja käes näib loomulikuna asja juurde kuuluvat. „Hiiu Folk” on täismõõtu pärimusmuusikafestival: õpitoad, kohtumised, loengud, lasteüritused, Eesti staarid ja väliskülalised. Sündmust jälgis vääriline meediatähelepanu, telekaamerad  ja terve hord piltnikke. Kohal olid autorilaulu suurnimed Tõnis Mägi, Jaak Johanson, Priit Pedajas jt ning simmaniõhtu täitis Eesti kantri lipulaev Justament. Minu jaoks oli tänavuse „Hiiu Folgi” üllataja maavillase nimega Robirohi, mida siiani teadsin vaid seoses traagiliselt hukkunud ansambliliikme Tarmo Vardjaga. Bluegrass’i sugemetega vaimulikke laule esitaval kvartetil oli omadusi, mis paljudel muusikutel puudu – kaasakiskuv esinemissoov  ja isegi õhin, ladus suhtlemine publikuga, virtuoosselt sorav mäng paljudel pillidel. Indrek Vainu laulis ilusti, kerge ja kõrge häälega. Hiiumaa kammermuusikapäevadel püstitati tõenäoliselt festivali saalikontserdi publikurekord. Kontsert ulja pealkirjaga „Ungru tango” tõi Suuremõisa lossi sedavõrd palju inimesi, et pool publikust pidi trepikojas kõrvu teritama. Aet Ratassepa kvintett võiks Tiit Kalluste ja Astor Piazzolla tangodekava veel ja  mujalgi mängida. Hiidlaseks hakanud Riho Sibul ja Robert Jürjendal andsid festivali laupäeval ärakandvalt meditatiivse öökontserdi Sõru paadikuuris ning kõrgklassi viiulikunsti näitasid Juta Õunapuu ja Harry Traksmanni duettidega Kärdla kontserdil. Hiiumaa kõige akadeemilisem sügavmuusikafestival on „Homecoming”, mida korraldavad uue põlvkonna suvitajad Pavel Strugalev, Dmitri Bulgakov ja Roman Mintz oma  sõpradega.

Tänavu toimusid „Homecomingu” kammerkontserdid Kärdla muuseumis, mille kena akustikaga saal kogunes lisaks esinejate oma seltskonnale kuulajaid täis. Külastasin täismõõdus kammerõhtut, kus muusikud mängisid Hindemithi ja Bachi teoseid ning nende osi. Strugalev ja Bulgakov on tõesti kõrget klassi oboemängijad, samuti oli muljetavaldavalt hea vioolakunstnik Sergei Poltavski. Pole ammu kuulnud nii dramaatiliselt kulmineeruvat  Bachi fuugat nagu mängis Jakob Katznelson, aga pärast vaatasin kavalehelt, et oligi Liszti seades.

Lisztiga seoses meenub Rein Rannapi kontsert „Klaverikuld”. Akadeemiliselt väljapeetud moel esines pianist sama kavaga aasta alguses Estonia kontserdisaalis, nüüd siis suveajal valitud kirikutes. Tallinnas Oleviste kirikus toimunud kontserdil näitas ta end suurepärase konferansjeena, juhatades sisse oma kuldklassika  valikut, markeerides teemasid ja pajatades palade taustast. Ta demonstreeris Lisztis sellist tehnikamürglit, et neiud kirikupingil hüppasid ja sosistasid „Issand!”

Õllesõpradega võidu tungeldes õnnestus mul osa saada ka Moby Tallinna-kontserdist, mis oli ootuspäraselt väga hea, ehkki hoomatavalt suur osa publikust oli kohal teistel põhjustel kui muusika pärast. Suve suurim muusikaelamus on olnud aga  Vox Clamantise kontsert Hiiumaal Pühalepa kirikus, pühendatud ansambliliikme Jaan J. Leppiku sünnipäevale. Kontserdil valitses eriliselt südamlik, meeldivalt tagasihoidlik ja üllalt kirgastunud õhkkond. Kavavalik oli mitmekülgne: Hildegard von Bingeni, Arvo Pärdi loomingu ja gregooriuse telje ümber. Vox Clamantis on praegu kõrgvormis ja sellisel heal tasemel, mis võimaldaks neil pakkuda kuulajale naudingut muusikast ükskõik millises maailma kontserdipaigas, mille kõla soosib inimhäält.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming