Tšehhi heliloojate-klassikute tung eesti lavadele

Toomas Velmet

Aleksandr Rudin erakogu Elu liigub lainetena – ei saa kuidagi kahtlustada, et NYYD Ensemble ja Aleksandr Rudin oleksid milleski justkui kokku leppinud, kuid viimase kahe nädala jooksul on ilmnenud Eesti kontserdikavades teatav tšehhi heliloojate invasioon: NYYD Ensemble’i kavas oli päris ootamatult Jan Dismas Zelenka (1679–1745) barokne triosonaat.

Ent eelmisel laupäeval toimus Mustpeade majas Tallinna Kammerorkestri kontsert Aleksandr Rudini (Moskva) juhatusel, kus esimese teosena oli kavas Leopold Kozeluchi (1747–1818) Sümfoonia g-moll (1787). Selle tšehhi helilooja, Wolfgang Amadeus Mozarti, Joseph Haydni ja Ludwig van Beethoveni kaasaegse nime kirjutamisega ei ole vist võimalik eksida, sest käibel on peale esitatu veel järgmised variandid: Koželuh, Kotzeluch, Koziluch, Koziluh, Koscheluch ja Goscheluch. See rida meenutab üht vana head eesti nimenalja, et ei maksa sakslastel oma Bachidega nii väga uhkustada, eestlastelgi on oma Ojade dünastia: koorijuhid Enn Oja ja Olev Oja, heliloojad Eduard Oja ja Valter Ojakäär. Ja kui juba Ojakäär, siis miks ka mitte Kääramees aastatel (1960–65 üldlaulupidude puhkpilliorkestrite üldjuht).

Kuid loomulikult ei riku nimi meest. Kozeluch ei ole üldse üksik tšehhi geenius, sellesse aega mahuvad veel näiteks suurepärased ja viljakad heliloojad Josef Mysliveček (1737–1781) ja Ignác Antonín Tůma (1704–1774), s.t on, mida veel avastada.

Ette kantud Kozeluchi g-moll Sümfoonia ei meenutanud mitte ainult helistikuga oma mõõtmatult kuulsama kaasaegse-naabri Wolfgang Amadeusi šedöövrit, kuid on kirjutatud 1787, kui Mozarti g-moll valmis 1788. aastal. Ettekanne Mustapeade majas oli väga kõrgel tasemel ja siinkohal pean vajalikuks pisut arutleda ja küsimusi tekitada.

Tänapäeva liberaalse turumajanduse tingimustes on suurim tegija reklaam, mille tulemusena on näiteks kontserdipubliku silmad ja kõrvad ummistunud kõrgelennulistest fraasidest, mis kõiki ja eranditult kõike pakutavat esitlevad kui enneolematut ja kindlasti ka kui selle maailma tipptegijaid. See sageli asjatundmatu hooplemine on mõnel pool viinud reklaami absoluutse devalveerumiseni, nii et mõnigi kontserdikorraldaja on sellest kulutusest loobunud või viinud kitsi informatsiooni tasemeni, lootes enam suust suhu liikuvale reklaamile. Asjast huvitatud kuulaja aga ei leia teda huvitavat infotki üles üksteist ületrumpavas reklaamilaviinis. Mis teha? Ei tea! Isiklikult minul on kujunenud välja esitajate usaldusväärne valik ja reklaam mind eriti ei huvita.

Üks neist usaldusväärsetest on Tallinna Kammerorkester ja teine tšellist, pianist ning dirigent Aleksandr Rudin. Esimene seepärast, et tegemist on eesti keelpillikoondisega, kes ei ole kaotanud oma loomerõõmu, ja teine seetõttu, et olen olnud tunnistajaks tema läbimurdehetkele, mis toimus 1976. aastal Leipzigis Mendelssohni-nimelise muusikakõrgkooli laval, kui ta osales 16aastasena Bachi konkursil ja ehmatas sealt minema esikohta saama tulnud Tšaikovski konkursi laureaadi prantslase Ivan Chifolo.

Järgmiseks on Rudin seda tänapäevast, et mitte öelda minevikust pärit muusiku tüüpi, kes teeb kõike, s.t on tipptasemel tšellist, pianist ja dirigent. Kozeluchi sümfoonia ettekanne oli seejuures õige pisut saali mittearvestatavalt forsseeritud kõlaga, aga nii mängitakse Mozartit ka aeg-ajalt, eriti meist päiksetõusu suunda jäävas föderatsioonis. Ma ei nimetaks seda üldse etteheiteks, vaid niisugune on kord sealne traditsioon.

Sellest traditsioonist murti välja järgmise teose ettekandmisega, milleks meile absoluutselt tundmatu Tšellokontsert Georg Christoph Wagenseili (1715–1777) sulest. Kui seda väga produktiivse Viini organisti ja helilooja loomingut iseloomustatakse kui üleminekut barokilt galantse stiili juurde, siis arvan, et just see kontsert võiks olla tema loomingus pöördeks, sest on vahenditelt barokne (continuo ja tutti vastandamine), aga helikeelelt juba järgnenud stiilis.

Asjaolu, mis on seda huvitavam, et Wagenseili Tšellokontsert on kirjutatud 1752. aastal, kui Mozarti sündimiseni jäi veel neli aastat ning 20aastane Haydn polnud veel vaat et midagi loonud. Nimetatud teose ettekandest kujunes õhtu nael. Kui kavaleht väidab, et kontsert erineb tänapäevastest selle poolest, et oleks nagu mõeldud asjaarmastajatele koduses miljöös esitamiseks, siis see väide on kahtlane teose soolotšello partii keerukuse tõttu – selline virtuositeet vaevalt et asjaarmastajaid iseloomustas. Ka tema kaasaegsed Tartini ja ka tšehh Mysliveček (rääkimata Boccherinist), on kirjutanud küllalt keerulisi tekste soolotšellole, mis eeldavad virtuoosset pillikäsitlust. Wagenseil (nagu öeldud, baroki ja galantse stiili valdaja) on osavalt asetanud tšello tema naturaalsesse kõlaruumi ega tapa teda suure orkestri (tutti) kõlamassiga. Esitus Aleksandr Rudini ja Tallinna Kammerorkestri poolt lõi minu jaoks märgilise tähise, mis väärib 30 aasta tagust esitust Leipzigis.

Kontserdi teise poole täitis Joseph Haydni „Lahkumissümfoonia” Hob I 45 (1772) ning selle teose ettekanne oli hästi tavaline, kui välja arvata asjaolu, et takistusriba, mille Haydn on seadnud ette metsasarvesolistile, ületas Rait Erikson kergelt ja veatult. Tallinna Kammerorkester esitab lähitulevikus selle kava koos Aleksandr Rudiniga Moskva prestiižikamas kammermuusika kontserdipaigas – Riiklikus Kaunite Kunstide Muuseumis, mis kannab Aleksandr Puškini nime ja kus kontserdielu algatas Svjatoslav Richter koos oma sõpruskonnaga.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming