Tõeline muinasjutt Tartu linnas

Tiiu Levald

Eugen Kapi lasteooper “TALVEMUINASJUTT”. Lavastanud Taisto Noor, dirigent Lauri Sirp, osades Valentina Kremen, Karmen Puis, Laili Jõgiaas jt. Vanemuise teatris 16. XII.  

Pikapäkk (Laili Jõgiaas). alan proosa

 

Ajal, mil meie riigikogus on maha hääletatud tasuta töövihikute eelnõu, kus leitakse, et toetust väärib alles seitsmelapseline (sic!) pere, on meeletult südant soojendav, et Vanemuise teatri juhtkond on leidnud ressursid ja toonud lavale nn vana loo uues ja väga värskes ning mis peaasi, väga vaimukas kuues.

Jutt on Eugen Kapi muusika ainetel lasteooperist “Talvemuinasjutt”, mille on adapteerinud Tõnis Kõrvits, lavastanud Taisto Noor, lava- ja valguskujunduse ning kostüümid (ja ka kavalehe humoorikad ja lastesõbralikud joonistused!) loonud Mare Tommingas, koreograaf on Rufina Noor. Kogu lavastusmeeskond on teinud lihtsakoelisest materjalist (lastelaulud “Küll on kena kelguga”, “Lapsed tuppa” jne), mis põimitud vene muinasjutu “Lumehelbeke” ainesesse, väga meeleolurikka ja köitva loo. Liigutav oli jälgida teatrisaalis valitsevat õhkkonda: laste uudistavad silmad olid pidevalt laval toimuva küljes kinni, keegi ei nihelenud ja kordagi polnud kuulda mõne tillukese olendi nuttu, vaatamata isegi Kurja Tädi saalitulekule. Järelikult on osatud kõiges jääda piiridesse, kus laps tunneb end turvaliselt.

Kõik osatäitjad olid oma rollides loomulikud, ilma ninnu-nännutava lastepärasuseta. Laps tunnetab, kas teda on võetud kui võrdväärset inimest, kellel veel lihtsalt väiksem teadmistepagas sellest keerulisest maailmast, kuid keda pole võimalik petta võltside võtetega. Hea lahendus on muusikalimikrofonide kasutuselevõtt. See on andnud võimaluse ka ooperilauljatel laulda väiksema vibrato’ga, anda teksti lastele arusaadavamalt. Loomulikult ei välista see nn toetatud tooni andmist, mis enamusel ka õnnestus. Juba suurte kogemustega Valentina Kremen ja Taisto Noor Memme ja Taadina, nooremasse plejaadi kuuluvad Karmen Puis Juta-tädi ja Märt Jakobson Külmataadina panid oma hääle heas mõttes maksma. Lumehelbekese särav ja sillerdav hääl on Merle Jalakasel olemas, küll aga tasuks rohkem mõelda eelmainitud “toele”, siis pääseks tema kaunis hääl ka üleminekuregistris võrdväärselt maksvusele. Sest roll iseenesest on lauljannal väga plastiline, täis soojust ja graatsiat. Lavastaja Taisto Noor on andnud hea võimaluse värsketele muusika- ja teatriakadeemia lõpetanud noortele Siiri Koodresele Jutana, Ave Terasmaale Käona ja Laili Jõgiaasale Pikapäkuna end suurel laval proovile panna ja aidanud neil end veenvalt lahti mängida. Siinjuures tahakski rääkida koreograaf Rufina Noorest.

Kuna olen näinud paljusid Vanemuise balletietendusi (viimati Toomas Eduri Tšaikovski ja Mozarti muusikale loodud “E-duuri”, mis on üks helgemaid teatrielamusi selles vallas viimastel aegadel), kus on tegu professionaalsete tantsijate repeteerimisega, siis paneb imetlema Rufina Noore oskus üles leida ka lauljate individuaalne kehaplastika ning panna see elama vastavalt rolli vajadustele – kas kurja inimolendi või näiteks linnuna.

Imeline saavutus on näiteks Laili Jõgiaasa Pikapäkk! Siin oli nii palju mõnusat ja elurõõmsat kehakeelt, mis paneb muhelema veel tagantjärele. Sama peab tunnistama kogu koreograafilise elemendi kohta selles etenduses; ilusad on tantsude joonised, mida esitavad teatri balletistuudio kõige pisemad kasvandikud. Ja kindlasti on paljud asjad inspireeritud Mare Tommingase vaimukaist kostüümidest. Tõnu Kattai Võluarsti üllatusi täis mantel annab juba iseenesest artistile kätte võtme, kuidas see episoodiline, kuid väga pilkupüüdev roll lastele meeltesse jätta. Järjekordselt peab ka ära märkima kogu valgusmängu: värvidega pole koonerdatud ja tegijate fookusesse toomist pole peetud tähtsusetuks – saalisolijal on tegijaga ka silmside.

Etendust juhatanud Lauri Sirp andis kõigele oma hea maitse ja rütmikusega hoogsa mineku. Meeleolu on Vanemuises loodud juba fuajees nukkude ja dekoratiivsete taiestega ning etenduse lõppedes saadavad teid majast välja muinasjutulises kostüümis metsaelanikud.