Tšello contra gamba

Toomas Velmet

Säärane sportlik kontsert „kes keda” anti pealkirja all „Ajaloo pöördepunkt” eelmisel laupäeval sarjas „Akadeemiline kammermuusika” ja kus mujal kui Kadrioru lossi saalis. Selline pealkiri sobib ülihästi muusikale, mis kirjutatud XVII-XVIII sajandi vahetuse vahetus läheduses ja kus kasutatud veel instrumenti nimega viola da gamba või juba violoncello’t (tšello). Kontserdi teostasid Ardo Västrik (tšello), Tõnu Jõesaar (viola da gamba) ja Kristiina Are (klavessiin). Tänaseks on aeg niikaugel, et võime nautida nii ühte kui teist instrumenti kas soleerivana, duo või ansambli koosseisus. Kuid mitte kauges minevikus oli viola da gamba alles päris unaruses, et mitte öelda unustuses. Kas aeg XVII-XVIII sajandi vahetuses oli just seepärast ajaloos pöördepunkt, on ehk väga julge üldistus, kuid muusikaloos on tal küll teatav tähendus. Silmitsedes esitatavat kava, oleksin oma artikli pealkirjagi ümber pööranud „Gamba contra tšello”, kuna neljast esitatavast teosest kolmes oli solistirollis gambist ja ainult ühes tšellist, kuid see selleks.

Kavast veel. Kuigi praktiseeritakse kahesugust kirjaviisi: Jean-Babtiste või siis Jean-Baptiste, on levinum viimane, kuid ühes kirjatükis peaks küll kasutama ühte ja sama varianti, eriti ühe perekonnanime puhul. Mitte, et annotatsioonis Jean-Babtiste Barriere ja teose ees Jean-Baptiste Barriere. Kahtluse alla sean ka annotatsioonipoolse väite, et Joseph Bodin de Boismortier oli „esimese prantsuse soolokontserdi” autor ja selleks teoseks oli Kontsert tšellole, fagotile või gambale (1729).

Esiteks tähendab eesti keeles „soolokontsert” ju tegelikult sooloõhtut = recital inglise keeles. Wikipedia infos on kirjutatud solo concerto, mis võiks tähendada kontserti sooloinstrumendile koos basso continuo’ga või ilma. Et Wikipediat ei saa võtta absoluutse allikana (kui niisuguseid üldse on), siis tuleks ka selle juhtumi puhul kujundada oma suhtumine näiteks fakti, et juba XVIII sajandi alguses kirjutas Couperin 14 „Kuninglikku kontserti” ja, mis eriti oluline, kümme kontserti tsüklis „Ühendatud maitsed või Uued kontserdid vabalt valitud instrumentidele”. Just neid kontserte esitatakse kas soolodena või siis koos basso continuo’ga, mida autor ei ole sageli välja kirjutanudki.

Kuid iseennast korrates ütlen, et hea nali, olgu see juhtunud või kogemata, kompenseerib paljutki. Jean-Baptiste Barrière’i annotatsioonis kirjutatakse sellest, et autori Sonaat h-moll kannab veel vioolamuusikale iseloomulike mõjutusi: mitmehäälsed arpedžeeritud akordid, käigud topelttertsides jne. Küsin, et millised on need ühehäälsed akordid, või kuidas keelpillil topelttertse tekitada. Kuid ega kontserdil midagi eriti lahti polnud, tahaksin aga ikka meelde tuletada, et „akadeemiline” tähendab „tõepärane”, mis eeldab, et arvutisse lükatud tekst ka läbi loetakse enne adressaadile ärasaatmist. Hea öelda, eks proovi ajanappuses realiseerida, kuid sinnapoole püüdlema peab.

Tegelikult olid kõik teosed põnevad ja harva esitatavad, alates François Couperini (La Grande) I süidiga viola da gamba’le ja basso continuo’le (1728), kus, nagu öeldud, viola da gamba’l Tõnu Jõesaar. Ulatuslikus seitsmeosalises teoses olid õnnestunumad need osad, kus tekstis vähem noote, või õigemini need, kus basso continuo’l vähem teksti. Küsimus selles, et tšello ja gamba on oma kõlajõult ebavõrdses kaalukategoorias. Tšello on otsustavalt tugevam ja sööb bassi dubleerides sõna otseses mõttes solisti (gamba) ära. Akustilise tagasiside baasil on seda aga raske korrigeerida, kuna teadaolevalt on lossi saal kahe täiesti erineva akustikaga, s.t proovisaali ja publikuga saali akustikaga.

Selles mõttes oli parem J. B. de Boismortier’ Sarabande ja Chaconne kahele tšellole, mida esitati siis tšello ja gambaga, kuna selle teose tekst on paljuski imitatsiooniline ja sel juhul üks instrument ei kata teist, vaid täiendab. Parim oli otse loomulikult J.-B. Barrière’i Tšellosonaat, sest tšellosoolo puhul on klavessiin koos gambaga kõlaliselt saateks parim variant. Enne viimast teost pakkus vahepala klavessinist Kristiina Are, kelle esituses kuulasime Jacques Duphly pala „La Forqueray”.

Kontserdi finaaliks esitas Tõnu Jõesaar Antoine Forqueray kaks pala basso continuo saatel. Tõnu Jõesaar on väga aktiivselt tegelenud viola da gamba repertuaari omandamise ja esitamisega, mis on äärmiselt teretulnud nähtus. Arvan, et on aeg üks soliidne recital kokku seada, iseasi, kellele seda pakkuda. Kuid käia tuleb kindlalt oma teed, küll siis saadakse ka nähtavaks. Ardo Västrikule ei pea seda soovitama, tema on juba nähtaval.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming