Täiuslik austusavaldus Maria Callasele

Tiiu Levald

“Sellist õhtut ei saa oma elus vist küll enam kogeda,” oli kontserdi lõppedes minu kaaslase Aili Vahtrapuu emotsionaalse sosinaga lausutud reaktsioon. Olen absoluutselt sama meelt.

Kindlasti on igasugune “elusalt” kuuldu alati mõjusam, ent kui reklaamigurude üles haibitud staaride galakontsertidel on enamjaolt traditsioonilises vormis reastatud valik lauljaid (kellest äärmisel juhul kaks-kolm on n-ö publikupeibutused), siis kõnealune õhtu lausa jahmatas nii lavastusliku läbimõelduse kui sõna otseses mõttes “tähesajuga”.

Uskumatu, et ühes teatris (Moskva Novaja Opera) on selline lausa pillav sopranite küllus! Oli ju antud õhtu pühendatud sajandi suurimale sopranile Maria Callasele. La Divinale, lauljale, kes taaselustas romantilise bel canto, viis täiuseni Verdi ja veristide traditsiooni, kes ise määratles end dramaatilise koloratuursopranina, kes tajus end erilisena ning oleks soovinud elada XIX sajandil kuulsate Giudita Pasta ja Maria Malibrani ajas. Laulja, kes lapsepõlves koges äratõugatust oma lihavuse ja kohmakuse tõttu ning vihkas ema poolt peale sunnitud imelapse seisust. Kuid ta tundis end õnnelikuna ainult lauldes. 17 aasta jooksul jõudis ta laulda 600 etendusel ning omandada 47 rolli!

Ajakirjanike poolt üle paisutatud skandaalsele imidžile annavad väärilise vastulöögi tema enda avaldatud mõtted: “Elu on kannatus, kes väidab lastele muud, on ebaõiglane, julm. Kuni elad, seni võitled, see puudutab meid kõiki. Vahe on vaid relvades, mida kasutad ja mida kasutatakse sinu vastu. See on isiksuse ning ümbruse sobivus – see on saatus… Olin kui sportlane, kes nautis lihaste kasutamist ja nende arenemist, kui hüppaja, kes nautis ja arenes samaaegselt, kui tantsiv tüdruk, kes nautis tantsimist ja samas alles õppis tantsima…”

Täiuslik koosmõju saavutati sellel õhtul juba avanumbriga: silme ette toodi väga kvaliteetsed fotod ja tummad lõigud videosalvestustest Maria Callase rollidest ning kuulmismeeli hellitati Verdi “Juutide kooriga” ooperist “Nabucco”. Sujuvalt mindi üle “Othello” avakoorile, mida illustreeris efektne video meremöllus heitlevast purjelaevast. Koori spontaansena mõjuvad forte’d ja piano’d, liikumise dünaamika – kõik see andis efektse koosmõju. Lavale ilmus ka suur punane purjekangas, mis muutus Desdemona ja Othello imelises I vaatuse duetis sümboolseks armastuse sidemeks. Siin saime kuulda hurmavat, sobivasse meeleollu viivat tšellode kvartetti ja õhtu ühte säravatest tähtedest, Tatjana Petšnikovat. Kontserdi jooksul laulis ta veel Helena “Bolero” Verdi “Sitsiilia verepulmast” ning Tosca “Palve” Puccini samanimelisest ooperist. Olid ju kaks viimast Callase hiilgerollid. Juba see repertuaar räägib enda eest ja mulje ei ole sõnadega kirjeldatav. Petšnikovas on kõik komponendid ideaalses koosluses: erilise võlu ning kõlajõuga hääl, väga veetlev ja sale välimus ning samas hea partneritunnetus. Othellona kuulsime hea kooliga Aleksandr Skvarodkot, kellele kangelastenori roll sobis ilmselgelt rohkem kui lüüriline vürst Sinodal eelmisel õhtul.

Säravalt duetilt mindi üle särtsakale maskeraadile Flotowi “Marthast” koori esituses ja sealtpeale hakkasid väga tegusalt figureerima kaks õuenarri, kellele oli usaldatud küllalt selge sümboolika – kui sageli on inimene nagu mängukann narride käes. Kõik koorinumbrid olid valitud heal kontrastiprintsiibil – küll tekkisid aga mõned küsitavused väga meelevaldse kontekstist väljatoomiste näol. Näiteks oleks soovinud järgmise tähe, Marina Žukova “Lucia di Lammermoori” (Donizetti) I vaatuse stseenis näha-kuulda ka seltsidaam Alisat, kellele Lucia jutustab väga tähendusrikast lugu – narride ärplev keksimine tegi selle loo kuidagi kergekaaluliseks. Žukova laulmine oli võluv, tehniliselt perfektne ja eriti veenev kava teises pooles kõlanud Amina aarias Bellini “La sonnambula’st” – siin oli laval tõeline Uneskõndija.

Ereda ja särtsaka seadega oli Donizetti “Sevilla habemeajaja” tertsett, kus väga intrigeerivalt jäi kõrvu ja silma metsosopran Irina Romaševskaja – stiilse laulmise, hea liikumise ning sarmika väljanägemisega lauljanna.

Kindlasti tahaks edaspidi kohtuda ka järgmise laulja, Natalja Kreslinaga. Mul on olnud võimalus kuulda Cilea ooperi “Adriana Lecouvreur” küllaltki pompoosset lavastust maailmalavadel pikki aastaid ilma teinud Renata Scottoga peaosas ning pean tunnistama, et Kreslina erutas meeli tunduvalt enam – tema hääles on meeletu maht ja metall (tuletas meelde Gena Dimitrovat Puccini “Turandotis”). Ning muidugi stseen, kus ta retsiteeris kuulsat Phaidra monoloogi, see oli vapustav – sellele lisaks lasti meie silme eest läbi kaadrid Maria Callase näoilmetest, ja efekt oli täiuslik.

Geišade päevavarjud naiskoori käes Puccini “Boheemi” III vaatuse kooristseeni ajal oli ilmne austusavaldus Puccinile (vihje “Madama Butterflyle”), kuid nende mänglev keerutamine jäi segama Jekaterina Kitšigina sooja hingestatusega lauldud Mimi aariat ja äärmiselt kirglikku duetti Rodolfoga, keda laulis hea sisulise ning tämbrilise kõlatihedusega tenor Roman Šulakov (I pooles köitis tähelepanu Macduffi aaria Verdi “Macbethist” – siin kostus meie Hendrik Krummile ainuomast särisevat “terast”).

Verdi “Aida” pompoossust eeldav koor oli seda aga täies mõõdus – orkester ja koor andsid võimsa kõlapildi ning videoekraanil pakuti väga häid stsenograafianäidiseid.

Verdi “Saatuse jõu” “Palve” Galina Koroljova ja koori duetina hoidsid meeli pidevas tähelepanus ning kui kava II poole ainsa uue häälena tuli Elvira Hohlova Bellini taevaliku “Norma” kavatiiniga, siis tundus, et oleme sattunud mingile ebamaisele, unelmate planeedile – nii endasse vaatavat ning andunud musitseerimist läbi täiusliku vokaliseerimise kohtab üliharva. See oli esitatud Callase ja Caballe parimaid traditsioone silmas pidades. Verdi “La traviata” avamängu helide ajal libisesid meie silme eest läbi Maria Callase leebed ja mõtisklevad näoilmed.

Dirigent Dmitri Volosnikovi musikaalsus oli veenev ning äärmiselt sümpaatselt mõjus tema diskreetsus žestides ja lavalises olekus, samas äärmine hoolivus lauljate suhtes. Imetlusväärne oli kõigi tegijate võime mitte lasta end segada looduse vingerpussidest. Nimelt võtsid õues möllavad tuulehood üha ähvardavamalt hoogu ja katusekonstruktsiooni plaksuv helilisand ning ruumis lippavad tuuleiilid tekitasid kindlasti suurt ebamugavust nii lauljatele kui orkestrantidele.

Kunstniku Viktor Gerassimenko panus oli sümpaatne: eriti heas värvigammas olid kooride kostüümid (efektseks osutus leid “Macbethi” “Nõidade koori” punaste lehvikute näol) ning veel kord tahaks ära märkida suurepärast videomontaaži – ainult seda laadi kvaliteediga on põhjust tulla täiendama nii väärtuslikku muusikalist sõnumit.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming