Täiuslik õhtu barokiga

Tiiu Levald

Kontserdisarjas „Vocalissimo” KAIA URB (sopran), IMBI TARUM (klavessiin) ja HARRY TRAKSMANN (viiul) Mederi saalis 16. II. Ja muidugi need edvistavad sulesepad kriitikud, kes pahatihti eksponeerivad vaid ennast ja oma teadmistepuudust...

Jaan Tooming, „Kiri noorele näitlejale” (Sirp, nr 6)

 

Sellele „Vocalissimo” sarja kontserdile minnes valdas mind mitmekordne ärevus. Esiteks kummitas meeltes Jaan Toominga väga mõtlemapanev artikkel Sirbis ning kindel soov mitte mingil juhul olla see edvistav kriitik, vaid kindlasti siiralt heasoovlik muusika nautija ja seejärel vaid oma, kindlasti väga subjektiivsete muljete jagaja neile, kes antud rõõmust ilma jäänud. Ning teiselt poolt: olnud Händeli üheksa „Saksa aariaga” väga lähedalt tuttav nii enese musitseerimise kui ka õpilastega tegelemise tõttu, olen ammu oodanud kohtumist selle fantastilise muusikaga heas ettekandes. Ja jõudsingi ära oodata!

Tänases kiirustavas ajas kohtab harva nii hästi kokku sulandatud ansamblit, kus on selgelt tajutav süvitsi tehtud eeltöö selleks, et toimiks absoluudilähedane ühine fraasitaju ja kontseptuaalne selgus. Kui sageli tullakse musitseerimiseks kokku ja usaldatakse nn professionaalset rutiini ning asjatundlikumal publikul võib olla nii mõnigi kord lolliks tehtu tunne. Mütsiga löömist ja „selle raha eest käib küll” mentaliteeti kohtab kahjuks ju päris sageli.

Kaia Urb (sopran), Imbi Tarum (klavessiin) ja Harry Traksmann (barokkviiul) andsid kuulajaile, keda oli kogunenud üllatavalt palju, võimaluse minna koos nendega kuskile väga kaugesse, ideaalsesse muusikamüsteeriumisse. Kaia Urb märkis oma pöördumises kontserdi algul väga tabavalt: need üheksa „Saksa aariat” on tõepoolest äärmiselt helged oma poeetiliste tekstidega ja muusikalises mõttes loodud küllaltki karmi karakteriga Händeli poolt üllatavalt romantilises võtmes. Ka helistik on enamikul lauludel bemollides – annab see ju lauljale mahedate värvide otsimise võimaluse. Kuigi originaalis on mitmetel lauludel kaaslaseks lisaks viiulile kas flööt või oboe, ei olnud seekordne kontseptsioon – kõik vaid barokkviiuliga – halb.

Hea oli ka mõte ära vahetada laulude järjekord: avalöögina mõjus äärmiselt elurõõmsalt ja nakatavalt viienda aaria „Laula, hing, kiitust Jumalale…”. Viiuli heamaitselised strihhid ning klavessiini tasakaalustatud ja mahedakõlalised akordid ning lendlevad jooksud andsid lauljale nagu tiivad selga! Urbi häälele on Mederi saal ideaalne: tema sillerdav ja samas väga sametise tämbriga kammerlik vokaal saab siin endale lubada kõiki dünaamilisi äärmusi ja väga filigraansed da capo korduste kaunistused ei hajunud kuskile ebamäärastesse sfääridesse. Neljas laul „Süsse stille…” sisaldab endas eriliselt võluvat dialoogi soolopilliga ja see oli selles kavas üks kõrghetki. Üheksandas laulus „Flammende rose…” oleks võib-olla soovinud veidi mõõdukamat Andante’t, sest kui flöödil veel on võimalik jääda filigraanseks 1/32-nootidega, siis viiulile ja lauljale tuleb kasuks endale rohkem aega võtta. Kuid juba da capo’s sujus tempo mõnusaks. Ja üks mõte tekkis veel: kolmanda  laulu „Süsser Blumen…” ajal, kui laulja usaldanuks suuremat laulvust, oleks see suurpärane duett viiuliga veelgi võitnud. Samas oli fantastiliselt ilus „harmooniasse istumine” enne üleminekut B-osale. Klavessiini äärmiselt klaar ja samas diskreetne harmooniliste muutuste toetamine oli omaette nauding.

Ei saa märkimata jätta, et „Vocalissimo” kontserdisari loodi ju päris noorukeste lauljate tutvustamiseks. Nüüdseks on sari avardunud ja üllatavalt elujõuliseks kujunenud. Kaia Urb on meie kontserdilavadel tegutsenud juba paarkümmend aastat, kuid tema hääl ja olek tunduvad olevat õitsvas nooruses. „Reetjaks” on ehk kunstiline küpsus, mis saavutatakse vaid pikkade aastatega ja pidevas töös olekuga.

Muidugi on lauljale suur õnn teha koostööd selliste oma ala meistritega, nagu seda on Imbi Tarum ja Harry Traksmann. Nende mängitud Händeli Sonaat F-duur pani kuulama oma väga erksa interpretatsiooniga. Võib-olla oleks allegro’des võinud isegi veidi tuure maha võtta, sest sellise hooga ei jõuaks vist isegi tantsijad jalga maha saada. Aga jäägu see vaid humoorikaks viiteks.

Imbi Tarumi esitatud ainuke Bachi teos, Partita D-duur sobis suurepäraselt siia kavasse ja andis järjekordselt meile võimaluse tajuda, kuivõrd mitmeplaaniline ja erinev oli nende kahe, ühes ajas elanud suurkuju helides mõtlemine. Teostus oli igas mõttes süvenenud ja värskendav.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming