„Täiuslik vaikus” – kõrgdestilleeritud festival

Tui Hirv

Nik Bärtsch... Kolmapäevast pühapäevani toimus plaadifirma ECM ja Tallinna Filharmoonia koostöös uus väga põnev festival „Täiuslik vaikus”. Neljas kavalalt valitud saalis kõlas maailmas kõrgelt hinnatud nüüdisheliloojate mitmekesine muusika, millel oli palju ühist, üks kontsert oli teisele loogiline jätk. Esinenud artistid valis ECMi esindatud filmi- ja värvi, jazzi- ja funky-hõngulise ning uusklassikalise muusika seast festivali kunstiline juht Erkki-Sven Tüür. Nagu inspireeriv kavaleht Märt-Matis Lille ja Tõnu Karjatse põhjalike kommentaaridega selgitas, küündib ECMi tähtsus oluliselt kaugemale muusika plaadistamisest. Erinevalt muudest suurtest plaadifirmadest otsib ECM uudsust ja sisutihedust ning õnneks on eesti muusika jäänud neile silma. Festivali avakontserdil esines NYYD Ensemble, selles loos tuleb aga juttu kolmest väliskülaliste kontserdist.

Reedel (15. II) esines Tallinna Jaani kirikus kvartett Nostalghia kavaga „Laul Tarkovskile”. Pianist ja helilooja François Couturier kirjutas Andrei Tarkovski filmidest inspireerituna helilised poeemid, mis ei ole mõeldud filme illustreerima, vaid liikuma edasi neist laetud intellektuaalses ruumis. Ansambli koosseis (klaver, tšello, akordion, sopransaksofon) võimaldab kasutada väga laia kõlavärvide paletti. Vihjed Bachile on siin viimistletud, kõla hõre ja liikuv, viimanegi nüanss kaalutletud nagu kokal, kes teeb gurmaanile magustoitu. Mängijate omavaheline suhtleminegi muusikas on väga peen, nad vahetavad pilkude ja heliliste žestidega võrratuid finesse. Õhkõrn kooslus hingab nagu üks ja sama pill. Kohati pole muusikal otsa ega äärt: see on otsustusvõimetu ja kaootiline, siis laseb aga otsekui uitmõtetest lahti ning on jälle konkreetne. Pillid lisanduvad üksteisele aegamööda ja ettevalmistatult. Motiivid on dubleeritud nii, et nad koos moodustavad mingi kolmanda tämbri, mis ei kuulu ühele ega teisele pillile.

Akordion (Jean-Louis Matinier) kõlab ambivalentselt. ühtaegu nagu elektriorel arhailisest kosmoseteemalisest filmist ja Champs-Elysées’ tänavamuusika. Akordion ja saksofon ei ole ju mingid kirikus mängimise pillid, aga sellel kontserdil ei tuleks kellelegi pähe nii väita. Couturier haarab klaverit kuidagi isemoodi, seal on vana kooli jazzi löögivalmidust ja minimalistlikku materjali. Sopransaksofon (Marc Larché) seisis ülejäänud ansamblist eemal ja suhestus nendega nagu üle fjordi. Tšello (Anija Lechner) mängis üksi rammusalt justkui terve orkester.

Kui öelda selle muusika kohta midagi üldistavat, siis vahest oleks see meditatsioon, kus tuli ette jagelusi ja tangointonatsioone. Otsekui oleks tegemist aruteluga kohvikulaua ääres, kus tekib igasuguseid mõtteid. Muusikaline materjal on vaheldumisi komplitseeritum ja lakoonilisem – just nii, nagu kuuldelävi vastu võtab ja ruum mahutab, enne kui kõlamass liigselt küllastub. On torme ja raugemisi ning uusi algusi. Ja kui sinna Tarkovski filme veel kõrvale näidata, saaks kokku päris tiine koosluse.

Laupäeval (16. II) viis Anouar Brahemi trio meid Mustpeade majas rännakule Sahara kõrbe. Lautotaolise oud’i mängija Brahem võttis oma muusikat esitama juba tuttava pianisti Couturier’ ja akordionimängija Matinier’. Pimedas saalis sinise valguse käes elustus kurblik-nõtke pealakke paistva päikese, pragunevate saviväljade ja kuumaks köetud tänavakivide muusika, kus linn on päeval inimtühi ja elustub alles õhtul, kõigil on kiire, ja ometigi aega. Põhja-Aafrika ja prantsuse kultuuri tihe läbikäimine on rikastav mõlemas suunas. Emamaal pole endistelt kolooniatelt muusikasse impulsse üle võtta mingi küsimus. Araablus nihkub Euroopa linnadesse immigrantidega üsna jõuliselt: melanhoolsuse ja traditsioonidega ühelt, lärmakuse ja tõrksusega liigkorraldatuse suhtes teiselt poolt. Kontserdi publik oli nagu ära tehtud: rohkem kui tavaliselt oli tumedaverelisi, inimesed liikusid ja hingasid muusikaga koos.

Ka siin on pillidel küllalt iseseisvust ja koos kõlavad nad veel hoopis kuuendat moodi. Muusikas on ka aeglase tempo juures mingi kirglik jonklevus, mida kuulates on keeruline ihuliikmeid paigal hoida. Oli aimata Lähis-Ida laade, aga harmoonias ja staatilisuses ka midagi hispaanialikku, à la Raveli „Pavaan surnud printsessile“. „Amélie” filmi soundtrack kangastus samuti siin-seal. Brahem ümises oma kaeblikule pillinäppimisele unisoonis kaasa. Koos klaveri ja akordioniga moodustus kaeblik vürtsilõhnaline meditatiivne lumm, mis ei muutunud hetkekski üksluiseks. Ent elekter oli õhus.

Nik Bärtschi ansambli kontsert 17. II oli tõeliselt terav elamus. Rock Café iseenesest on koht, kus on hea korralikku mürtsu teha, ja just seda pärast hillitsetumaid ja akadeemilisemaid kontserte vaja oligi. Kui te selle sissejuhatuse peale mõtlete, et kõlas midagi lohakat ja räpast, siis eksite rängalt. Muusika oli väga koordineeritud. Lihtsalt pillid olid valjemad ja tunnetus mässajalikum ning raudses pulsis ja ostinaatsetes kordustes, mille najal see jazz-minimalism-ja-veel-mingi-stiil koos püsis, oli olemas kogu elujõud ja sõjakus, millele viitab ansambli nimi Ronin – jaapani vaba sõdalane.

Laval hakkas esimesena silma väga kirev instrumentaarium: mitmed klahvpillid, trummikomplekt (Kaspar Rast), löökpillid, millest mõnele ei oska nimegi anda, basskitarr (Björn Meyer) ja bassklarnet, mis oli pikem kui mees, kes seda mängis (ja Sha pole teab kui lühike). Kogu festival paistis silma läbimõeldud valguskujundusega, aga seda, mis toimus Ronini kontserdi ajal, võib võrrelda esmaklassilise teatrietendusega. Šamaanitrumm oli läbi valgustatud, nii et naha ebatasasused mõjusid pimedal laval täpselt nagu kuumaastik, lillad luminofoortorud aga nagu „Tähesõdade” valgusmõõgad. Nik Bärtschi kiilas pea ja laiad sõdalasepüksid mängisid samuti meeleolule kaasa.

Mõnes mõttes töötas ansambel motoorselt nagu tehas, otsekui oleks neil plaan täita. Selle katkematu, ent tihedusele vaatamata pigem stoilise kui rutaka liikumise juures oli emotsionaalne laeng aga nii tugev, et võttis hinge kinni. See muusika haaras endasse jäägitult, seda ei saanud passiivselt kuulata. Mängijatel oli hämmastav võime tuua ühe takti sees kuuldavale nii erinevaid helisid mitmel pillil korraga (Andi Pupato mõjus löökpillidel visuaalselt nagu esimese kategooria baarmen) ja igaüks omas meetrumis (tantsides oleks raske olnud otsustada, kelle rütmist lähtuda). Stiilide paljusus, professionaalsus neist igaühe esitamisel ja veenvus nende segamisel avaldasid sügavat muljet – seda muusikat oleks tahtnud kuulata hommikuni.

Kui mõelda, mis ühendas kuuldud kontserte, siis ilmselt eelkõige pikad lood ja lõputu kulgemise tunne, samuti kangekaelsus stiililisele määratlusele allumisel. Andekatele, isepäistele, kuid laitmatu ettevalmistusega muusikutele olid loodud kõik tingimused, mis kajastus esmaklassilises tulemuses. Festival oli läbinisti elitaarne ning avardas Tallinna kontserdikülastajate muusikalist kogemust tuntavalt. Loodetavasti jätkab festival ka järgmistel aastatel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming