Tüür ja Kõrvits ilmalõpus

Evi Aruj?

Et Põhjamaade Sümfooniaorkester ja Anu Tali lõpetasid kontserdihooaja pealkirja all “Apocalypsis”, oli ühest küljest kunstilis-kaubanduslik liialdus, aga teisest küljest – eks niinimetatud kõrgkultuur kõnnibki sageli tõeluse ja aimduse piiril.

Ka alustuseks kõlanud Tõnu Kõrvitsa orkestriteoses “Thule eleegiad” (2007) oli müütilist, aja ja olemise suurt plaani puudutavat, kuigi mitte apokalüptilises, vaid hoopis intiimsemas vormis. Teose esimese osa (“Öö pimeneb”) aluseks oli üks üsna püsiv laadilis-meloodiline kompleks ja põnevaks küljeks staatika raames saavutatud liikuvus. Siin mängis positiivselt kaasa esitus, sügav-pehme, kuid meloodialiinide värvi ja kandvust muutev orkestripolüfoonia. Teine osa, setu kandleviisidel põhinev “Kellä’ ” matkis kirikukella kõlasid, kuid kandis ka romantilisi serenaadlikke varjundeid ning jõudis lõpupoole põneva simultaansuseni. Kolmandas osas (“Ma vaatan üles mäele”) oli kasutatud samanimelist Saaremaa vaimulikku rahvaviisi, kuid muusika tähelepanuväärseim tunnus oli polüfooniline, kiireid imitatsioone ja sellest kiirusest tekkivaid “impressionistlikke” kõlavarjutusi tulvil faktuur.

“Thule eleegiates” on meistrikätt. Tõnu Kõrvits saab mängeldes hakkama eesti nüüdismuusika kahe üldisema, metatasandi probleemiga. Esiteks, ta valdab sisukat dünaamikat, milleta kunstmuusika on mõeldamatu, kuid mis üldise staatikakultuse kontekstis kipub varju jääma. Teiseks, ta söandab väljendada ja tähistada: tema muusika annab rafineeritud, tundlikke tähendusvihjeid, langemata stilisatsiooni ja kunstilise “joviaalsuse” lõksu. Et seejuures on kasutatud rahvaviisi, ei tundu millegipärast nii oluline – kuigi, jah, see üldine müütiline värving…

Anu Tali kavades on tihti programmilise muusika teoseid, mille atraktiivne süžeelisus võiks köita ka niinimetatud keskmist kuulajat. Paraku on romantikute programmilised orkestriteosed enamasti ka tehniliselt nõudlikud. Richard Straussi muusika tahab artistlikku, mänglevat, impulsiivset lähenemist. Ja nagu enamik tema teoseid, on ka tuntud rüütliromaanist inspireeritud sümfoonilised variatsioonid “Don Quixote” (1897) teos, mis nõuab meisterlikke soolosid ja perfektset ansamblimängu. Vabaduse ja täpsuse heast kooslusest jäi esituses siiski puudu, hoolimata tasemel põhisolistidest (tšello Aleksander Knjazev, vioola Andrei Dogadin, viiul Ingo de Haas).

 

Palvekambri ja intellektuaalse mõttemängu sümbioos

Kontserdi peateos oli Erkki-Sven Tüüri spetsiaalselt Anu Talile ja Põhjamaade Sümfooniaorkestrile kirjutatud Sümfoonia nr 6 (2007), mis kõlas maailmaesiettekandes. Teatavasti kujunes sümfooniast Beethovenist Šostakovitšini kontseptuaalne inimeksistentsi põhiaspekte hõlmav muusikažanr. Gustav Mahler on öelnud, et ta on oma sümfooniatesse kirjutanud kogu oma elu, Šostakovitš kirjutas ka, aga läbi topeltkodeeringute, muusikalises “salakirjas”. Modernismi raames omandas sümfoonia mängulise kontsertliku vormi või, parimal juhul, taandus kammerlikuks psühhodraamaks. Nimetus “sümfoonia” tekitab endiselt suurte üldistuste ootusi.

Ka Erkki-Sven Tüüri viimastes sümfooniates on tugevaid kontsertlikke jooni: Viiendas soleerivad elektrikitarr ja bigbänd, Neljas kannab lausa teist pealkirja – kontsert löökpillidele. Küll mitte kontsertlikkus, kuid instrumentaalne jõud ja liikumiste “mehaanika” on kesksel kohal ka Kuuendas sümfoonias. Selle mulje loob muusikalise materjali laad, varieeruvad read, kombinatoorikal põhinevad kooslused, intervallikompleksid – liikuv, jõuline, kuid suhteliselt inertne, individualiseerimata materjal. Enamasti tundub selles olevat teisejärguline intoneerimine, intoneeritavus – inimkõnele, keelerütmidele, orgaanilisele “hingamisele” lähedane kvaliteet, mis on näiteks olemas (tegelikult ju sellega seotud romantilis-humanistliku vundamendiga püsikujutlusest distantseeruvale) Arvo Pärdi muusikas.

Ka Kuuenda sümfoonia materjal on iseloomulik: alustuseks jõuline rütmiaktsent, akordisambad, ulatuslikud liikumisstiihiast kantud heliread, mis jäävad äratuntavaks sõltumata liikumise suunast ja dispositsioonist, lihtsad, kuid tähendusrikkad üksikintervallil (sekund) põhinevad liikumised. Temaatilise lähtematerjali eksponeerimisele järgneb selle suhestamine, kõige pingelisemalt simultaanse tekstuurina; lõpus tuleb kvaliteedimuutus – ilmub setu itkust laenatud teemajupp. Liikumine inertsest ja fragmenteeritud materjalikogumist läbi pingete pisut individualiseerituma materjali poole ning kehtestavast kõneviisist leebema poole – see kehtib Tüüri muusikas üldisemaltki.

Muuseas, ehkki suurt plaani kujundab Tüüri praeguses muusikas nn vektoriaalne meetod, leidub tema teostes varasemast tuttavaid kujundeid. Kuuendas sümfoonias näiteks on sellised rütmilise aeglustumisega otsekui pidurduvad, kuid aktsentueeritud fraasilõpud – jõu ja vastujõu suhe. Tundub, et Tüüri retoorikas ja kõlamaterjalis on endiselt rock-muusika individualistliku, maskuliinselt kehtestava kõneviisi tugevaid jälgi.

Kollektiivset tundlemist, nagu “vanas” sümfoonias, “õpetatud” nüüdismuusika muidugi praegu enamasti ei taotle. Võimsad kollektiivsed tunded on pigem klassika või populaarmuusika mängumaa. Nagu nüüdismuusika üldiselt, nii kipub ka kõrgkultuurne sümfoonia üldjuhul olema “koht”, kus modelleeritakse pigem abstraktseid metafüüsilisi mõttemänge või individualistlikku psühhodraamat. Siis pigem nagu suletud palvekamber, mitte romantikute pihitool. Samas on sümfoonia kui suur arhitektooniline helistruktuur üks virtuaalne ehitustegevus, millega käib igal juhul kaasas intellektuaalne katarsis. Tüüri muusika, sealhulgas Kuues sümfoonia, tundub olevat palvekambri ja intellektuaalse mõttemängu sümbioos. Mõnikord juhtub huvitavaid asju, kui rock power palvekambri sisedistsipliini rikkuma hakkab. Ehk on see Tüüri muusika üldisem generaator?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming