Taas kammerlaul ? Silmato ja Kapten

Toomas Velmet

  Ja üldse mitte viimast korda, sest laulu kuuldub Kadriorust veel (augustis) ja veel (septembris). 7.  augustil kuulis Kadrioru lossisaalis kammerlaulu Merle Silmato (metsosopran) ja Helin Kapteni (klaver) esituses.

Noor laulja Merle Silmato on lõpetanud Eesti muusikaakadeemia 2001. aastal Urve Tautsi käe all ning Sibeliuse akadeemia 2004. aastal Anita Välkki juhendusel. Merle Silmato ei pelga konkursse: ta võttis osa kõrgetasemelisest Mirjam Helini konkursist juba aastaid tagasi ning võitis 2001. aastal III preemia Klaudia Taevi nimelisel konkursil Pärnus.

Merle Silmato karjäärileht ei ole ei pikk ega kirju, kuid seda perspektiivikam. Temast õhkub professionaalset pühendumust, mille tunnistuseks kõnealuse kava sisukus ning teostus. Kammerlaulu tippheliloojate Johannes Brahmsi, Richard Straussi ja Sergei Rahmaninovi looming pealiskaudsust ju ei talu, vaid nõuab suurt huvi ja selle realiseerimist süvitsi. Lausa erakordset poolehoidu kutsub esile Silmato soov väärtustada ennast kammerlauljana.

Kui me mõtleme tänastele noortele eesti lauljatele, siis koos nimedega Ain Anger, Rauno Elp, Aile Asszonyi kõlab kajana korrepetiitori Helin Kapteni nimi. Kes on korrepetiitor? Vastust on keeruline leida, sest ta on samaaegselt nii pianist, õpetaja, treener, pihiisa, produtsent, sõbranna, karm lapsevanem kui kriitik, kuid eelkõige tark ja professionaalne juhendaja ning partner. Iga noor laulja võib õnne tänades professor Helin Kapteni käe all töötada. Ta on ennast täielikult ja edukalt pühendanud mitmevõistleja koormust nõudvale erialale, kuigi tean, et nii mõnedki instrumentalistid nutavad taga aegu, mil Helin Kapten nendega koos töötas.

Kontserdi esimestest helidest ? ?Die Mainacht? (Brahms) ? pälvisid tähelepanu Silmato ehe metsolik häälevärv ning Kapteni kammerlik ja partnerlikult hooliv klaverimäng. Samasugune suhe, koos täpselt ajastatud kulminatsioonidega, jätkus kogu Brahmsi (6) kava ulatuses. Eriti nimetaksin nüüd juba isikliku maitse põhjal kahte: ?Verzagen? op. 72 nr 4 ja ?Immer leiser wird mein Schlummer? op. 105 nr 2. Järgnenud nelja R. Straussi loen hästi keerukateks muusikaliselt, eelkõige kujundi leidmisel ja väljajoonistamisel. Ehk võis õnnestumisele kõige lähemal olla ?Befreit? op. 39 nr 4, sest meenus nüüd esimesena.

Absoluutselt maani kummardus kuulub aga järgnenule, s.t kaheksale Sergei Rahmaninovi romansile, kus kõik eelnenud ansamblist, intonatsiooni täpsusest, kõlalisest tasakaalustatusest, diktsioonist, sõnaga professionaalsest meisterlikkusest tulenenud positiivsed emotsioonid ununesid ning asendusid lihtlabase naudinguga geniaalsest muusikast. Möönan, et kui Rahmaninovi instrumentaalne looming on minu jaoks üldse kriitikaväliselt nauditav, siis seekordses esituses tõusid ka romansid instrumentaalsele tasemele, mida tuleb mõista kui ülimat komplimenti siinkirjutajalt.

Väljendan ka otsekohe äärmist kahetsust, et just nüüd sarja ?Akadeemiline kammermuusika? väljakuulutatud koostööpartnerit Eesti Raadiot kohal ei olnud, sest vaevalt et keegi ekstra seda kava salvestama hakkab. Kuigi võiks, sest produkt väärtustaks igat raadioprogrammi, rääkimata ERi fonoteegist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht