Tähti suvisest muusikataevast

Marje Ingel

Suve jooksul võis nii Eestis kui lähiümbruses kuulda ja näha tervet hulka suurema või  väiksema kaliibriga tähti. Siinkohal pakun noppeid mõne eredama tähe vaatlemisel kogutust.  Veel enne jaanipäeva väisas Eestit nädalase  vahega kaks publikumagnetit Jamiroquai ja Seal, üks Tallinnas Saku suurhallis, teine Pärnu Vallikäärus vabaõhulaval. Kaks kontserdielamust erinesid nagu umbne ruum ja värske õhk. 

  

Jamiroquai kontserdi sound oli tõesti „umbne”. Kehva helikvaliteedi tõttu õnnestus vähem kuulsad lood eksimatult ära tunda ehk vaid bändi tuliseimal poolehoidjal, neutraalse hoiakuga kuulama läinu võis üksnes aimata, millega on tegemist. Loomulikult ei tulnud  adekvaatne võõramate lugudega tutvumine sellises olukorras kõne alla ja nii pani kontserdimulje õlgu kehitama. Jay Kay tantsu- ja hüppevõime paistis õnneks olevat säilinud, mis kompenseeris veidi helitehnilisi puudujääke. Kontserdi lõpupoole ei pidanud ta paljuks teha paar efektset hüpet lava äärelt tahapoole, et maandus napilt enne trummikomplekti. Niisiis oli kontserdi aseaineks pilt ilma (korraliku) helita, ja ka pildi nägemiseks tuli end inimmassis  sobivamale kohale välja võidelda. Täht varjutuse faasis. 

Enne Seali kontserti Vallikääru suundudes võis kuulda, kuidas tuttav hääletämber ümbruskonnast vastu kaikus. Tegu polnudki taustaks mängima pandud Seali plaadiga, vaid otseheliga lavalt, kus käis proov. Kuulsuse puhul tavatu poolavalik proov (vastandina staaridega reeglina kaasnevale salatsemisele) lõi eelduse vabamaks õhkkonnaks ja kontserdil oligi publikut  staarist lahutav kuristik kadunud. Selle asemel ulatusid lähemal seisjad oma iidoliga patsi lööma, silmsidest rääkimata. Koos loodusliku valgusega võimendas mõnusalt maalähedast õhkkonda lava ja publiku vahel kasvav puu. Eelmainitule lisaks oli Pärnus ka helikvaliteet paigas ega läinud sugugi „puusse”, vaatamata kõnealuse objekti leidumisele helitehnika vahetus läheduses. 

Kontserti kuulates sai selgeks, et hoolikaks proovitegemiseks oli põhjust: üleminekud  ühelt laulult teisele olid spetsiaalselt seatud, mitmehäälse vokaaliga ja küllalt keerukad. Pärnust algava Euroopa tuuri eel oli Seali saatebändi koosseis muutunud ja uued liikmed tuli kontserdikava detailidega kurssi viia. Enamik esitatust pärines varasematelt plaatidelt, värske albumi „Commitment” laulud eristusid elu problemaatiliste külgede sisuka käsitlusega, tekstides oli lennuka fantaasia asemel rohkem elukogemust ja sügavust. 

Pilgud põhja poole suunanu võis juulikuu taevas märgata ajutist tähekobarat nimega „Pori Jazz”, kus poptähed sirasid võimsamaltki kui jazzigurud.       

Esimesena hiilgas Pori pilvitu suvetaeva all juba kaua põlenud, kuid ikka veel piisavalt ere täht Tom Jones. Kulumise märke ei ilmutanud ei tema hääl ega välimus ning isegi mitte repertuaar, kuigi kõrv ei tabanud kavas ühtki  uut pala. Uudsuse puudumisele vaatamata on Jones jääv väärtus neile andunud fännidele, kes laulja tegemisi juba aastakümneid jälginud. Festivalialast väljaspoolgi võis näha küpses eas daame traataia taga seismas ja mobiiltelefoniga oma nooruslemmiku kordumatut häält lindistamas; ilmselt ei saanud nad endale kontserdipileti ostmist lubada.         

Tagantjärele võrdluseks tema vanu videosid vaadanud, ütleksin, et Jonesi hääl on aastatega üha paremaks läinud, tämbrisse on lisandunud karedust ja see on lihvinud maha nii mõnegi kihi liigset glasuuri, mis vanu hitte ehk muidu kataks. Endise sileduse on minetanud ka staari nägu, mitte ainult kortsude, vaid ka halli habemetüüka tõttu. Uus välimus lisab Jonesile vanaisalikku muhedust, see aga ei vähenda kummalisel  kombel tema sensuaalset aurat. Kunagise seksisümboli huulilt kostus laul „Kiss” endiselt pingest laetuna ja fraasi „baby, take off your dress!” laulmise ajal naljatamisi publikule suunatud käeviibe (mis nagu ütles: „teie kord!”) ei mõjunud kohatult.       

Märksa ägedamaid rütme, aga ometigi seesmiselt külmemana mõjuvat esitust pakkus järgmise õhtu staar Ricky Martin. Rõhuasetus tantsunumbritele jättis vähem aega publikuga siiralt suhtlemiseks ja nii ei saadud temast kui inimesest õieti midagi teada. Ometi oleks ühiselt sajus seisvat publikut kindlasti liigutanud  kas või seegi Martini kontserdieelsel pressikonverentsil poetatud lause, et vihmaga esinemise juures pole kõige hullem mitte vesi ise, vaid laval mikrofonist elektrilöögi saamine. Seekord õnneks nii ei läinud, selle asemel püüdis laulja ise publikut puusanõksudega elektriseerida. Tema pingutuste tasuks pööraski ilm kontserdi lõpus päikseliseks ja kohmakates keepides hordid leidsid end kentsakaid tantsuliigutusi kaasa tegemas.       

Tänavuse „Pori Jazzi” arvukaima publiku, lõpuks 18 000ni küündinud rahvahulga tõi kohale kolmas täht Elton John, vaatamata sellele,  et ta ei tantsinud ja oli paratamatult n-ö oma instrumendi külge aheldatud. Eredale tähele kiirgas kuulajatelt vastu nii palju energiat, et muusik kontserdi lõpufaasis omakorda tunnustas: „Ringreisi 26st senisest kontserdist on praegune kõige lahedam ja selles olete süüdi just teie!”.       

Kuna oli laupäev, avas kontserdi „Saturday night’s alright for fighting”. Laulu pealkirjale vastavalt kakluseks küll õnneks ei läinud, kuigi hea läbisaamine lava ja saali vahel ei kulgenud viperusteta.  Nii näiteks juhtus, et helipuldi nupukeeraja oli pähe pannud vale pesapallimeeskonna värvides nokamütsi, mistõttu staar tolle tegelase suunas keskmist sõrme näitas ja laskis protestiks endale lava tagant „õige” mütsi pähe tuua. Asja sel moel puust ja punaseks teinud, jätkas Elton esinemist võiduka naeratusega. Terve rea vanade hittide hulgas sai „Rocket man” erilise kohtlemise osaliseks: proge-rock’ile omaste ulatuslike improvisatsioonidega kujundati  laulust pikk vokaal-instrumentaaloopus. Et Elton end tõesti mõnusalt tundis, reetsidki just tema enda klaverisoolod ja veel üks žest. Nooruses väga energilisi lava-show’sid teinud mees ronis nüüdki üht jalga pidi klaverile ja poseeris seal heatujuliselt mitu minutit, tagatipuks vibutas alla tulles jalaga hoogu ning „lõi takka üles”. Mis sa kostad, täitsa nagu noor sälg! Bänd, kes koos temaga laval rokkis, oli osaliselt vana kaardivägi  (juba aastast 1969 Eltoni bändi kuuluv trummar Neil Olsson ja kaks aastat hiljem liitunud kitarrist Davey Johnstone), osaliselt aga kah „noored sälud”, kaks Ida-Euroopa päritolu tšellisti Luka Šulić ja Stjepan Hauser elektritšellodega. Lisaks veel vahepealses vanuses klahvpillimängija, basskitarrist ja taustalauljad.   

Kõige õnnelikumaks võisid tolle kontserdi järel end pidada need, kes sattusid olema esireas Elton Johni klaveriga kohakuti. Sealt pikka aega vinüüliümbrisega lava suunas vehkinud fanaatik ja mitmed teisedki, kel kaasas tänapäevasemad fännitooted T-särkidest luksustrükis  kontserdikavani, pälvisid laulumeistri tähelepanu ja autogrammi. Need, kes ei sattunud õigel ajal õigesse kohta, võisid end hiljem lohutada festivalipaiga plaadipoes ostlemisega. Kahe tundmatu tšellisti albumile osaks saanud ootamatu ostubuum tekitas Pori südalinna kaupluses müüjaile tublisti hämmeldust, mõistatust ei aidanud lahendada ka muusikute nimede „guugeldamine”. Lõpuks selgus buumi põhjus kontserdil käinud tuttava abiga: need  kaks tšellisti olid ju koos Elton Johniga laval! Tõsi ta on, suure tähe külgetõmbejõud võib väheldasemad satelliidid kõrgelennulisele orbiidile paisata. Orbiidil püsimine sõltub aga suuresti oskusest end publikule avada, olgu lihtsalt suhtlemise või oma loomingu kaudu. Mis aga on see miski, mis tõmbab mõne artisti poole kümneid tuhandeid, jääbki teatud määral saladuseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming