Tänapäeva kõnetav „Idomeneo” Salzburgis

Saale Kareda

W. A. Mozarti „Idomeneo”: lavastaja Olivier Py, dirigent Marc Minkowski, solistid Richard Croft, Yann Beuron, Sophie Karthäuser, Mireille Delunsch, Julien Behr, Colin Balzer ja Luca Tittoto, Les Musiciens du Louvre·Grenoble, Eesti Filharmoonia Kammerkoor 22. ja 26. I Salzburgi Mozarti nädalal.   Mozarti „Idomeneo” on aktuaalne teos tänases maailmas, kus võõravaenulikkus ja usufanatism on põletavamaid teemasid – nagu ka inimlikkuse ohverdamine muude huvide (religioossete, poliitiliste, majanduslike jne) altaril. „Idomeneo” on läbinisti valgustusajastu laps, ooperi libreto on vaimult vabamüürlik selle mõiste tolleaegses idealistlikus tähenduses*, hoiatades fanatismi ja dogmatismi eest, mis viib ebainimlikkuseni.  Ooperi libreto sünteesib antiikset ainest kristlik-humanistliku pärandiga. Kreeta kuningas Idomeneus on pärast Trooja sõda tagasiteel koju, merel tormi kätte sattudes lubab ta Neptunusele elupäästmise eest ohverdada esimese kodusaarel vastu tuleva inimese, kelleks osutub tema poeg Idamantes.

Giambattista Varesco libreto Mozarti „Idomeneole” põhineb Antoine Danchet’ libretol aastast 1712. Erinevalt Danchet’ loost ei lõpe Varesco  versioon Idamantese ohverdamisega, viimasel hetkel astub vahele jumalik hääl, kelles võib ära tunda vabamüürlaste humanistliku Jumala: Idomeneus peab vastutustundetu riigijuhina (kui esimene vastutulnu olnuks tavaline inimene, ohverdanuks Idomeneus tolle silmagi pilgutamata) troonist loobuma Idamantese kasuks. Jumal ei pane seega proovile mitte kuninga kuulekust, vaid tema inimlikkuse. Idamantes tõuseb valitsema koos oma armastatu, Kreetal vangistuses viibiva Trooja printsessi Iliaga. Kuningapoega ihaldav Argose printsess Elektra (kes on enne „Idomeneo” sündmustikku surmanud oma ema) võtab endalt raevununa elu. Mozart kirjutas „Idomeneo” 25aastaselt oma „tormi ja tungi” perioodil ning see on tema esimene suur ooper – monumentaalne dramma per musica, milles on geniaalselt sünteesitud opera seria’t, Tragédie lyrique’i (ooperireformaator  Glucki vaimus) ning tulevikku viitavat Da Ponte ooperite idioomi. „Idomeneo” on väga ekspressiivse helikeelega, vapustades oma dramaatilisusega hingepõhjani. Rikkaliku orkestripartii kirjutas Mozart tolle aja parimale – Mannheimi orkestrile. „Idomeneo” on Mozarti ainus ooper, kus kooril on kandev roll, aga mitte kommenteerijana (nagu antiiktragöödias või Gluckil), vaid sündmuste kulgu aktiivselt mõjutava jõuna. 

Ooperi tellis Müncheni kuurvürst ja ehkki profaansetel põhjustel ei saanud Mozart oma visiooni täielikult ellu viia (tromboonid olid vürstile liiga kallid ja esiettekande versiooni pidi Mozart kärpima, et ooper pidusöögi ajaks lõppenud oleks), on hiljuti taastatud algversioon ülipikk: 2009. aastal ilmunud fantastiline salvestus Freiburgi Barokkorkestri ja RIA S Kammerkooriga René Jacobsi dirigeerimisel kestab 191 minutit. Pärast Müncheni esiettekannet  otsis Mozart võimalusi ooperi esitamiseks Viinis, tal õnnestus aga teoks teha kõigest kontsertettekanne aadlikest asjaarmastajatega (1786). Sel põhjusel kärpis ta algversiooni kõvasti, Viini variandis on ainult kaks uut numbrit. Salzburgis Mozartwoche’l kõlas Viini versioon koos Müncheni algversiooni lõpetava balletisüidiga. Selle valiku üks põhjusi oli dirigendi soov anda Idamantese roll tenorile (Müncheni esiettekandel 1781. aastal laulis  Idamantest kastraat, Jacobsil metsosopran) – isa ja poja konflikti dramaturgilise ehtsuse huvides.

Prantsuse dirigendile Marc Minkowskile on kõnealune „Idomeneo” juba neljas produktsioon. Tegemist on festivali d’Art Lyrique d’AixenProvence, Stiftung Mozarteum Salzburg’i ja Musikfest Bremen’i koostööprojektiga. Bremenis etendus „Idomeneo” läinud suvel, Prantsusmaal kõlas kontsertettekanne 1. II Lyonis  ja 2. II Grenoble’is, Salzburgi muusikafestivali talvises väljaandes Mozarti nädalal etendati „Idomeneod” 22. ja 26. jaanuaril ooperimajas Haus für Mozart (endine väike Festspielhaus). Minkowski tõi ooperi välja oma orkestriga Les Musiciens du Louvre · Grenoble, mis kuulub Freiburgi Barokkorkestri järel parimate ajastutruule esituspraktikale pühendunud orkestrite hulka; koostöös lavastaja Olivier Py’ga ning lavakujundaja ja kostüümikunstniku Pierre-A  ndré Weitziga. Kutse Eesti Filharmoonia Kammerkoorile projektis osalemiseks tuli pärast edukat koostööd Minkowskiga 2008. aasta Salzburgi pidunädalatel. EFK kandis teost raamiva ja kollektiivset alateadvust kehastava rolli „Idomeneos” välja hiilgavalt nii vokaalses kui ka lavalises mõttes, pisirollides võlusid EFK lauljad Karoliina Kriis, Iris Oja, Tiit Kogermann ja Rainer Vilu.

Suur rõõm oli pärast etendust kuulda Minkowski ohtraid kiidusõnu koori  aadressil. Ooperi nelja peategelase intensiivseimad psühholoogilised teemad avalduvad kolmes paarisuhtes: isa ja poja näol, kes läbivad vabamüürliku initsiatsiooni vaimus ränga proovilepaneku, Ilia ja Elektra rivaalitsemises ning muidugi Ilia ja Idamantese komplitseeritud armastussuhtes. Isa ja poja pingelisse temaatikasse kirjutas Mozart sisse ka isikliku valu. Idomeneust esitas seda rolli paljudes lavastustes  (sealhulgas ka Jacobsi käe all) lihvinud võrratu Richard Croft, Idamantest esietenduse järel kritiseeritud, ent 26. jaanuaril igati veenvalt kõlanud Yann Beuron, Iliat laulis hingestatult imekauni tämbriga Sophie Karthäuser ning Elektrat külmetusega võidelnud, ent saatuslikku karakterit hästi kehastanud Mireille Delunsch – tema viimane aaria oli muusikaliselt lavastuse kõrghetki. Py modernistlikus võtmes lavastus koos  Weitzi erakordselt fantaasiarikka lavakujundusega oli kontseptsioonilt paeluv.

Visuaalse kõrgpinge eest hoolitses kaheksa modernballeti solisti efektses vaatemängulises koreograafias, millesse oli briljantselt integreeritud lakkamatult teisenevate teraskonstruktsioonide mitmetasandiline potentsiaal. Lauljate liikumisjoonis seevastu oli pigem staatiline. Omaette provokatiivne võte oli aeg-ajalt lavakujunduse ette langev paljudest peeglitest  sein koos valgustusega, mis vaatajat pimestades tekitas ebamugavustunde. Sõnum oli selge: sina, kes sa siin istud ja toimuvale hinnangut annad, vaata ka ise peeglisse! Eriliselt magus on see just ülikonservatiivse Salzburgi kontekstis, ehkki Mozarti nädala puhul ei ole tegemist päris sellesama megaglamuurse high society’ga, kes siia Salzburgi pidunädalatele välkude saatel ennast näitama saabub. Mozarti-nädala lõppedes lahvatanud  Festspiele-finantsskandaali valguses osutus peeglimotiiv lausa prohvetlikuks.

Meie ajale suunatud vihjeid oli rohkesti, näiteks Trooja vangid kui automaatidega jõhkardite poolt ebainimlikult koheldavad mustanahalised migrandid, kelle õiguste eest võitleb printsess Ilia. Või erakordse intensiivsuse omandanud ohverdamise/eneseohverdamise sümbolkujund punaste pealintide (ja Elektra puhul ka pangest palgele määritud vere) näol muidu  rangelt must-valgetes toonides välja peetud lavastuses. Eneseohverdamise ühe tänapäevase aspektina tekkis paralleel enesetaputerrorismiga. Idamantes on Py tõlgenduses noor arhitekt, kes ehitab üles uut linna – uut maailma. Tema elule võitmine ja troonile tõstmine omandab seeläbi lisadimensioone.

* Vt ülevaadet tolleaegsest vabamüürlusest kui XVIII sajandi ühiskonda positiivselt reforminud jõust TMKs (2010, nr 1, lk 86–69).  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming