Tagasivaade festivalisuvele

Tiina Mattisen

Aare Tammesalu: „Universaalsus on vabakutselise muusiku elus paratamatu.”

Mõni Sirp tagasi sai lugeda arvustust Tobiase Keelpillikvarteti kontserdile ning muusikauudistest teada, et Klaaspärlimäng Sinfonietta on esinenud seitsmel Eesti suvefestivalil. Mõlemasse kollektiivi kuuluval vabakutselisel tšellistil Aare Tammesalul jagub energiat enamaks: 10 aastat ansamblis Resonabilis ja 15 Mustjala festivali tema kunstilisel juhtimisel, kui nimetada olulisemat. Temalt võiks uurida orkestranditöö kogemuste kohta Soomes ja Eestis või küsida Eesti Kontserdi produtsendina korraldatud muusikafestivalide teemal, kuid interpreedi kodulehel avanev ülipikk loend selle suve esinemistest andis põhjuse piirduda selle töise suve ja siinse festivalimaastikuga.

Vaatasin teie kontserdigraafikut ja see peegeldab küll kõike muud kui tööpuudust.
Aare Tammesalu: Nii kiiret suve nagu tänavune ei ole varem olnud: iga nädal vähemalt 2-3 kontserti.

Mida see kõneleb meie muusika­suvest?
Küllap on meie kultuurielu heal järjel. Märkimisväärne hulk muusikasündmusi näitab, et loomeinimestel on ideid ja soovi midagi väljendada ning publikul huvi seda vastu võtta.

„Heal järjel” kõlab hästi, kas ka majanduslikult?
Kultuurivaldkonna ülerahastamise ohtu meil pole. Nappide vahendite jaotamisel tekib paratamatult pingeid ja konkurents on tihe. Loodan, et kultuuripoliitikud suudavad hoida silme ees tervikpilti ega asu ilma valdkonnaga põhjalikult läbi arutamata tegema järske muudatusi.  

Ehkki silma hakkab ka päris mitu välisesinemist, olete rikastanud peamiselt meie suvist muusikaelu mitmes koosluses ja arvukate kontsertidega.
Kui vähegi võimalik, püüangi veeta suvekuud kodumaal. Lahkuma sunnivad vaid kunstilises mõttes põnevad väljakutsed. Mööda suvist Eestimaad ringi sõita ja muusikat esitada on imetore! Ainus mure on, et kavad ja koosseisud vahetuvad pidevalt ja proovide korraldamine pole lihtne ülesanne. Sain esineda nii solisti, kammermuusiku kui ka orkestriartistina, lisaks veel kontserdi- ja festivalikorraldaja ülesanded – universaalsus on vabakutselise muusiku elus paratamatu. Kavadesse mahtus vanamuusikat, suuri romantilisi teoseid ja õnneks ka põnevaid uusi helitöid, sealhulgas esiettekandeid.

Läheme konkreetsemaks: juuli lõpul esinesite Uusikaupunkis Soomes, kavas muuhulgas Tüüri Teine keelpillikvartett, mida augusti lõpul ka Tallinna raekojas mängisite.
See projekt sai teoks koostöös Eesti Vabariigi Soome Suursaatkonnaga, kultuuriatašee Liisa Ojaveer oli tublisti abiks. Uusikaupunkis korraldatakse mainekat puupuhkpillimuusikale keskendunud Cruselli nädalat (Crusell-Viikko). Heliloojat ja klarnetisti Bernhard Henrik Cruselli peetakse Sibeliuse-eelse Soome väljapaistvaimaks heliloojaks. On tähelepanuväärne, et niisugune festival tundis huvi eesti muusika ja muusikute vastu. Mängisime – Harry Traksmann, Arvo Leibur,  Toomas Nestor ja mina – 29. juulil Erkki-Sven Tüüri uut kellpillikvartetti „Kadunud palved” ja vastuvõtt oli  väga hea. Arvustaja isegi „hõikas” Turu lehes, et tähelepanu, soome kvartetid, siin on teile väärt lugu, mida mängida! Tore, et saime teha selle teose Soome esiettekande.
Teemakohaselt pakkusime ka klarnetimuusikat, esitasime koos Toomas Vaviloviga Tallinnas 1786. aastal sündinud baltisaksa helilooja Iwan Mülleri Klarnetikvarteti nr 1 B-duur. Oli intrigeeriv näidata, et Cruselliga samal ajal tegutses Soome lahe teisel kaldal mees, kellel on klarneti arenguloos märkimisväärne roll. Cruselli loominguline pärand on Soomes põhjalikult läbi uuritud, Müller aga, kes võiks olla Eesti varasema muusikaloo tähelepanuväärne figuur, ei ole paraku sünnimaal suuremat tähelepanu väärinud. Ehk oleme liiga tagasihoidlikud?
Omamoodi märkimisväärne oli esinemine 19. augustil Itaalias Emilia Romagna festivalil, kus esitasin Klaaspärlimäng Sinfonietta solistina IX sajandist pärit Pomposa kloostri Santa Maria kirikus Max Bruchi teose „Kol Nidrei”, dirigeeris Pier Carlo Orizio. Tegin orkestri­artistina kaasa kogu turnee ja kontserdi käigus kiire ümberkehastumine solistiks oli põnev väljakutse.
Tänavune tavatult pikk suvi lubab ehk kõnealuse teema alla paigutada ka kontserdi  5. septembril Saksamaal Brandenburgi liidumaal Grossräschenis, kus koos Andres Uiboga esinesime Ida-Euroopa muusikapäevade kontserdisarjas. Meie kava koosnes eranditult eesti muusikast. Üsna harva juhtub, et saame ühel õhtul tutvustada raja taga nii laia galeriid eesti heliloojaid: kõlasid Artur Kapi, Ester Mägi, Arvo Pärdi, Edgar Arro, Eino Tambergi, Tõnu Kõrvitsa ja Andres Uibo teosed.

Üks selle suve arvatavasti olulisemaid esiettekandeid sai teoks teie enda korraldatava Mustjala festivali ja Saaremaa ooperipäevade koostöös. Pean silmas Kristjan Kõrveri kammer­ooperit „Raud-Ants”, mille üht fragmenti mängis Resonabilis 2012. aasta eesti muusika päevadel.
Eesti muusika päevad tellisid mullu Kristjan Kõrverilt ulatusliku teose, kuid aega loometööks jäi vähe ja oli päris selge, et autor ei jõua seda nii kiiresti valmis kirjutada.  EMPiks valmis kümne­minutine fragment (kaks numbrit), mille ka ette kandsime. Nii tekkis imelik olukord: teose keskelt on üks lõik valmis – aga millest see algab ja kuhu lõpeb? Küsisin heliloojalt, kas ta oleks huvitatud tervikteose esiettekandest Saaremaal ning õnneks sai see kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali toetusel teoks. 

Autor ütleb saatesõnas, et „„Raud-Ants” on lauljale tõsine väljakutse, sest just  vokalisti kanda olen jätnud nii loo jutustaja kui ka tegelaste rollid. Kergem ei ole ka teistel ansambli liikmetel, kellelt lisaks pillimängule on oodata veel üht-teist teatraalset”. Kuidas läks?
Hästi. See ulatuslik teos on hästi tihe ja keeruline esitada. Veetsime Saaremaal ansambliga töise nädala. Võtsime külalisena appi dirigent Andrus Kallastu, kes lisaks dirigeerimisele aitas muuski, mida ooper nõudis: laulis, mängis trummi, kõneles. Lavastaja-konsultandina voolis kunstilise terviku Ott Aardam, kes oskas tänu oma rikkale fantaasiale Ninase poolsaare rannakaitsesuurtüki laskepesa võimalused maksimaalselt ära kasutada. Põnev tulemus, tõeliselt leidlik ja humoorikas, aga liigse ülepingutamiseta. Sellist intensiivset ja tõhusat tööprotsessi tuleb harva ette. Erakordselt huvitav ja hea kogemus!

Tunnustame festivale, kes tellivad ja toovad välja suurvorme, kuid festivaliprojekt jääb kahjuks ainukordseks: suur töö ja paratamatult vähe osasaajaid. Kas teie mobiilsem koosseis lubab oodata kordusesitusi?
Oktoobris on „Raud-Ants” taas Resonabilise kavas. Saksamaal korraldatakse Usedomi festivali, mis on tänavu oma 20. toimumiskorral pühendatud Eestile. Esitame seal 8. oktoobril Kozlova, Tulevi, Reinvere, Kõrvitsa ja Tulve teoste kõrval fragmente „Raud-Antsust”. Päev varem astume sama kavaga üles Kopenhaagenis.

„Raud-Ants” polnud Resonabilisel suve ainus töö. Mis on teie ansambli saladus, et põnevust ja huvi on suudetud hoida juba rohkem kui kümme aastat, eriti kontekstis, kus kammeransamblid on jäetud (pideva) toetuseta ja neil on üsna keeruline koos püsida.
Arvan, et möödunud sügisel kümne­aastaseks saanud Resonabilist hoiab koos hea muusika ja uudishimu, kaua suudame arendada ühest üsna eksperimentaalsest kontserdist alanud koostööd. Unikaalne koosseis, mille keskmes eesti rahvapill kannel, ei jäta ruumi rutiinseks tegevuseks. Elu ja olud on sundinud suhtuma loominguliselt nii muusika esitamisse kui ka kontserdikorraldusse. Viimastel aastatel meenub vaid üks n-ö akadeemiline kontsert Estonia kontserdisaalis.

Ega „akadeemiline” kontsert tähenda ju igavat või halli – mängite ise Tobia­se kvartetis ning keelpilli­­kvar­tett on akadeemilise kammermuusika a ja o …
Keelpillikvartett on olemuselt akadeemiline ja konservatiivne. Neli keelpilli, millel pole suuri tämbrivõimalusi ega sümfooniaorkestriga võrreldavat dünaamilist ressurssi, veel vähem kostüüme, värvikat lavastust ja dekoratsioone nagu ooperis. Ent ometi on alates Haydnist peaaegu kõik heliloojad pühendanud sellele koosseisule suurepäraseid teoseid. Eesti keelpillikvartettide arengulugu ei saa just õnnelikuks pidada, ikka on see žanr nagu kammermuusika laiemaski plaanis jäänud sümfoonilise muusika ja ooperi varju. Võib-olla on põhjus esindusliku kammersaali puudumises: eelkõige Tallinnas tuntakse sellisest teravat puudust juba aastakümneid, paraku pole head lahendust ka praegu silmapiiril. Teine oluline tegur on piisava ja stabiilse finantseerimise puudumine.

Ilmselt ei mõisteta, kui palju ja pidevat koostööd on tarvis, et saavutada nelja keelpilli  õilis ühiskõla … Viimasel ajal, osaliselt seoses kultuuripoliitika arengusuundade väljatöötamisega, ongi olnud aga rohkem juttu sellest, mida muusikutelt oodatakse, kas ja kuidas neid väärtustatakse.
On parem, kui muusikud seavad oma valdkonna sihte ise. Muidu teeb seda keegi teine ja tulemus ei pruugi olla see, mida vajaksime. Kammermuusika arendamine ja publikule tutvustamine on minu arvates üks tähtsaid teemasid: koosmusitseerimise vundament laotakse ju koolis just kammermuusikat mängides. Kui õpetus pole piisavalt hea ja nõudlik, siis ei maksa loota, et meil oleksid kõrgel tasemel orkestrid, ansamblitest rääkimata. Esindusliku kammersaali vajadusest Tallinnas oli juba juttu.

Kui lõpetuseks suvefestivalide juurde naasta, siis kuidas arvate – on neid siin liiga palju?
Kuulun Eesti Muusikafestivalide Liidu juhatusse, seetõttu on tekkinud meie festivalimaastikust päris hea ülevaade. Suviseid muusikasündmusi on Eestis tõesti palju, kuid õnneks on need jagunenud laiali üle maa. Võime vaid rõõmu tunda, et festivale jagub kõikidesse maakondadesse. Iga festivali taga on kellegi loominguline initsiatiiv, aastatepikkune visa töö ning eneseväljendussoov. Suvefestivalid on meie muusikakultuuri alussambad, mis toetavad helikunsti arengut ka väljaspool suuremaid keskusi, toovad süvamuusika maakirikutesse, kultuurimajadesse, mõisatesse – kohtadesse, kus regulaarne kontserdielu puudub, kasvatavad uut publikut. Need on ka olulised tööandjad eesti interpreetidele. Koostööprojektidega avanevad uued loomingulised kontaktid välis­artistidega. Suvi on turismi kõrghooaeg, tänu suvefestivalidele saavad meie külalisedki eesti kultuurielust osa. Suvefestivalide arvu kärpimise asemel võiksime ühiselt mõelda, kuidas neid eriilmelisi kultuurisündmusi paremini turundada ja nähtavamaks teha. Suvi on aeg, mil kogu Eesti heliseb. Laskem sel kesta! 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming