Talendid kodus

Ardo Västrik

„Eliitkontsert”: Richard Straussi „Metamorfoosid” (kuulub ka sarja „Nõnda kõneles Zarathustra. Richard Strauss 150”) 4. I Estonia kontserdisaalis. Esinesid Kaija Lukas (viiul), Mikk Murdvee (viiul), Helena Altmanis (vioola), Andres Kaljuste (vioola), Theodor Sink (tšello), Johannes Välja (tšello) ja Andres Kungla (kontrabass).

Suvi ja pikemad pühad on väga tore aeg! Tavarutiinist väljaastumine loob võimaluse sündmustele, mida tavasituatsioonis ei juhtuks. Õigupoolest võiks kohe ju vastu vaielda, et kui räägime esituskunstist, siis ongi iga esitus ju uus ja kordumatu. Kuid pean siinkohal silmas väga lihtsat tõsiasja, et nendel aegadel leiavad tihtilugu esinemisvõimaluse muusikud, kes on mujal (maailmas) seotud ega jõua siia tavasituatsioonis kuigi tihedalt. Seda saab tegelikult öelda peaaegu kõikide esitajate kohta, kes sel kontserdil üles astusid: Kaija Lukas tegutseb mitmes koosseisus Londonis, Mikk Murdvee jagab oma tegevust viiuldaja ja dirigendina Eesti ja Soome vahel, Helena Altmanis töötab küll Tallinnas, kuid see-eest kontserteerib pidevalt mitme koosseisu ridades välismaal, Andres Kaljuste tegutseb vabakutselise muusikuna Londonis, kuid tema 2013. aasta sügishooaeg möödus külaliskontsertmeistrina Oulu Sinfonia koosseisus Soomes, Theodor Sink õpib Sibeliuse akadeemias, Johannes Välja aga Müncheni muusika- ja teatrikõrgkoolis ning Andres Kungla jagab oma tegemisi Eesti ja Šotimaa vahel.
Loomulikult ei võimalda selline tööareaal pidevat koosmängu, kuid kontserdi esimeses pooles kõlanud Pjotr Tšaikovski sekstetis d-moll alapealkirjaga „Mälestused Firenzest” („Souvenir de Florence”) ei olnud jälgegi koosmängulistest probleemidest või koosseisu uudsusest. Teose kiirete osade tempod valiti väga energilised ja kiired, mis andis tunnistust suurepärasest tehnilisest võimekusest. Eriliselt hästi tabati kahes viimases osas nn venelikkust, mis omakorda andis tõuke mängulisusele ning mida osati nauditavalt ära kasutada. Siiski häiris kohati ansambli kärbitud kõlamaailm. Tundus, et selles teoses esimest viiulit mänginud Lukase toon jäi lihtsalt liiga vähekandvaks, mis muutis teiste häälte rolli aeg-ajalt veidi ebamääraseks ning ei andnud alati kõige paremat lahendust.
Teises pooles kõlanud Richard Straussi „Metamorfoose” teatakse rohkem 23 keelpilli versioonis, kuid 1990. aastal leiti Šveitsis visandid, mille järgi Rudolf Leopold taastas algse, keelpilliseptetile mõeldud variandi. Kes on seda helitööd kord kuulnud, teab, et tegemist on äärmiselt tõsise ja esinejatele suuri väljakutseid esitava looga. Kuigi seitse inimest laval saavutavad paratamatult väiksema kõlajõu kui 23, oli esitus sellele vaatamata väga pingestatud ja kammerliku lahenduse tõttu eristusid hääled väga selgelt. Nüüd mängis esimest viiulit Murdvee ning kogu kõladiapasoon oli ka tänu kontrabassi juurdetulekule tunduvalt laiem. Kindlasti aitas terviku õnnestumisele kaasa ka esiviiuli dirigeerimiskogemus ansamblilise ühtsuse saavutamisel (tavaliselt viibki esmajoones dirigent oma visiooni läbi). Ääretult sümpaatse mulje jätsid ka Kaljuste, kes „teisest reast” (vioolad istuvad ju ansamblis viiulitest ja tšellodest tagapool) suutis oma ereda musitseerimislaadiga vaata, et kogu tähelepanu endale tõmmata, ning Sink, kelle soolodes oli midagi nii loomulikku ja laulvat (ärgu teised esinejad ennast sellepärast kehvemini tundku!).
Ja muidugi on kahju, et sellise muusika esitamiseks pole Tallinnas õige suurusega kammersaali. Publiku hulk oli küll üllatav!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming