Talendid möllavad kodus

Toomas Velmet

Mari Poll Tallinnas ja Mihkel Poll Pärnus        Seekordsed koju käima kutsutud talendid olid õde-venda Mari ja Mihkel Poll: Mari oli solist Tallinna Kammerorkestri kontserdil enne pühi 16. IV Tallinna Metodisti kirikus ja Mihkel soleeris pärast pühi 25. IV Pärnu Linnaorkestriga Pärnu kontserdimaja suures saalis.          Mõlemad Pollid tegutsevad praegu Londonis (viiuldaja kuninglikus  muusikakolledžis ja pianist Guildhalli koolis) ning asjad kulgevad edukalt. Kui keegi ootab nüüd, et sõnale „talendid” lisanduvad minult epiteedid super-, mega- või hüper-, siis see oleks nende muusikute solvamine. Aga peab teadma, et nimetatud koolidesse pääsevad õppima tõsiseltvõetavad talendid ja ainult talendid üle kogu maailma.      

Tallinna Kammerorkester võttis kõnesoleva kontserdiga, ma nimetaksin seda nii, „nyydi-riski”, tulles lavale valikuga värsketest (kõlaliselt) heliteostest, lahjendamata seda kindla peale publikuedu toova klassikaga. Kava algas Igor Stravinski Kontserdiga  Es-duur „Dumbarton Oaks”, mille orkestrikoosseis on lisaks traditsioonilistele keelpillidele flööt, klarnet, fagott, kaks metsasarve ja ilmtingimata kaks kontrabassi. Teos on Stravinski sellele perioodile (1938) tüüpiliselt üks kuulajatele nauditav rütmimöll. Seda ei saa aga öelda esitajate kohta, sest nõuab ülimat täpsust dirigendilt ja samavõrra meisterlikkust orkestrantidelt – siis on vähemalt hea tulemus garanteeritud. Sealt edasi on võimalik, kui teos on perfektselt omandatud ja korduvalt esitatud, nii et need keerukused on muusikutesse sisse kasvanud nii individuaalselt kui eriti ansamblisse. Tõele au andes oli Risto  Joosti ja TKO esituses tunda teatavat kramplikkust, kuid teine osa Allegretto, mis minu arvates on üks elegantsemaid õrnusi Stravinski muusikas, oli küll mõnusalt serveeritud.   

Aastal 2007 esitas Mihkel Poll koos Olari Eltsiga György Ligeti Klaverikontserdi, mis on hinnatav vägitegu, nüüd tuli ettekandele Ligeti Viiulikontsert Mari Polli esituses. Pollidele peab meie publik olema hästi tänulik nende suurepäraste teoste ettekande eest, sest väliskülaliste esitustele ei maksa loota: teosed on selleks esituslikult liiga vaevarikkad – ja mitte ainult instrumentalistidele, vaid ka dirigendile, lisaks pole ka publikumenu  garanteeritud. Siin peab olema tekkinud dirigendi-solisti mõttekaaslus ja hasart, siis tuleb ka edu. Nii sündis see Polli-Eltsi Klaverikontserdiga ja sama nüüd Polli-Joosti Viiulikontserdiga. Kes polnud kontserdil, võiks esitust kuulata Klassikaraadiost ja minuga nõustuda, et esitus vääris publiku vaimustunud reaktsiooni, mida kuuleb harva sellise tänapäeva helilooja instrumentaalteose esitusele järel. Mari Poll valdas ülikeerukat soolopartiid absoluutselt ja eriliselt säras kadentsis. Polli käes olev Nicolò Amati (1596–1684) 1650. aastast pärit viiul pole varem kindlasti palju kogenud Ligeti helikeelt, kus tehakse selget vahet dünaamikas fffff ja fffffff vahel, kuid seda mõjuvamad olid II osa Aria –Hoquetus-Chorale ja tagatipuks virtuooslik Kadents. Kahju, kuigi mõistetav, et nimetatud koraali polnud võimalik esitada okariinidel nagu partituuris kirjas. Kui kunagi kellelgi õnnestub veel kuulda selle kontserdi esitust, siis muretsegu endale kindlasti partituur – on eriline nauding ja elamus seal näpuga järge pidada. Süvenemata interpretatsioonilistesse finessidesse, tahan absoluutse tõe pähe võtta seda, mis Tallinna Metodisti kirikus jutuks oleval Viiulikontserdi esitusel toimus, ning anda kõrgeima hinnangu nii solistile, dirigendile kui orkestrile, mille  koosseisus 10 puhkpillimängijat (pille palju enam), 3 löökpillimängijat (20! erinevat mänguriista) ja 11 keelpilli, kellest üks viiul ja üks altviiul skordatuuriga ehk ebastandardse häälestusega.       

Teose esitus oli pealekauba tuunitud erilise hasardiga, millele jääb väärtushinnangu skaalal kraade puudu. Teist korda riskis Risto Joost, kui paigutas eesti heliloojate teosed teise kavapoolde, ja ei lõiganud näppu ka nüüd. Esiteks suurepärane esiettekanne Toivo Tulevi teosega „Descendit”  viiulile (Harry Traksmann), oboele (Aleksandr Hännikäinen), klaverile ja keelpillidele. Autor on kinnitanud, et tegelikult on ka teine klaver solisti rollis; klaverit mängisid Marrit GerretzTraksmann ja Reet Ruubel. Kindlasti on neid, kes arvasid kohe ära, mida teose pealkiri tähendab, minul võttis see teatava aja ja ega ma nüüdki päris kindel pole tähenduse varjundites, kuid nii prantsuse kui ladina keeles langevad kokku tähendused „laskub” või „tuleb alla”, mis võib ka tõsi olla. Olgu kuis on, aga teos on väga hea ja suurepäraselt esitatud ning autorgi oli loomulikult kohal. Pole just palju neid värskeid teoseid, mis, nagu öeldakse,  esimesel kuulamisel kohale jõuavad. Tulevi „Descendit” on üks neist ja see on mõeldud siira komplimendina. Tõsimeelne kontsert nõuab kavas ka lahendust ja mis sobiks selleks paremini kui Erkki-Sven Tüüri „Show” keelpillidele – tõeline kammerorkestri eesti muusika favoriitteos ja mängitud vabanenud virtuoossusega, mis väärib küünlaid. Hea, et Joost on üles korjanud Eltsi poolt hetkeks unarusse jäetud nüüdismuusika ohjad – need on nüüd jätkuvalt heades kätes. 

Kava mõttes absoluutne vastand oli Pärnu Linnaorkestri programm, kus solistiks Mihkel Poll ja puldis peadirigent Jüri Alperten. Ei mingit riski, peale selle et sellist kava peab väga hästi esitama, kuna interpretatsioonilised traditsioonid ulatuvad  sajandite taha. Kavas oli kaks teost: Mozarti Klaverikontsert A-duur KV 488 ja Beethoveni Sümfoonia nr 3 „Eroica”. Traditsiooniline küll, aga peaaegu ideaalilähedane nii sisult kui vormilt ning ka publikut meelitav, sest suures saalis (Pärnu ja mitte suvine) oli soliidne hulk meeldivalt nooruslikku publikut. Numeratsiooni järgi 23. klaverikontsert on Mozarti üks populaarsemaid ja mängitumaid, nii et siin on mingit interpretatsiooniliselt uut sõna raske oodata. Kuid kindel on ka see, et keskpärane esitus kuulajale hinge ei poe, ja kui Adagio esitus karvu turri ei aja, tuleb esitus lugeda argiselt halliks. Pärnu kontserdimajas  juhtub üsna sageli see kunstiime, mis ei allu loogikale – see saal on inspireeriv nii laval kui publikus, nii seekordki. Karlböhmilikud väljapeetud tempod kuni finaalini, mis esitati tõelise assai’ga, ning lausa Horowitzi meenutav klaverikõla olid vaimustavad, kui vaid seda metsa(sarvi) ees ei oleks. Asjad algavad pigem kontsentratsiooniastmest kui oskustest, seda enam, et siin oli tegemist ju meisterlike külalistega. Need on episoodid, sest Mihkel Polli meisterlikkuses pole kahtlusi ja see pääses maksvusele. Küsimusele instrumendi seisukorra kohta vastas pianist, et pill vajaks kindlasti kapitaalremonti, kuigi tagab selles  saalis ka hetkeseisus suurepärase kõla – ikkagi Steinway. Mihkel Poll on selle tasemega küps pianist, millised meid harva külastavad ja kui, siis ehk festivali „Klaver” ajal. Nauditav on teda kuulata tõelises kontserdimiljöös, nagu võimaldab meil vaid Pärnu kontserdimaja suur saal, uskuge mind.   

Kontserdi teine pool pakkus „Eroica”, mis lausa nii populaarne sümfoonia, et seda kuuleb küll maru harva. Pärnu LO on kärbitud just sellele tasemele, nagu tänapäeval on moodne Beethovenit esitada, s.t keelpillide arv (21) on minimaalne, et suures saalis maksvusele pääseda, ning individuaalne vastutus maksimaalne. Kõigele vaatamata saab orkestrile anda ainult kiitvaid hinnanguid nii kõlalisest kui ansamblilisest küljest (Scherzo – Allegro vivace) ja kus ka corno’d said maha oma „jahisarvedega”. Suurte kogemustega maestro Alperten oskab Linnaorkestrist võtta maksimumi ja seda mängleva kergusega, nagu nii peakski olema.         

Kui ikkagi päriselt järele mõelda, siis on Pärnu oma kontserdimaja ja sümfooniaorkestriga siin ja praegu hindamatu väärtus ja eriti nn talvehooajal – neid tuleb hellitada ja kaitsta kõigi käepäraste vahenditega. Lähtudes Mari ja Mihkel Polli edust, tuleks hoopis muudetud kujul hõisata „Talendid välja!” ja lisada, et  „Meistrid koju!”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming