Talent kodus käimas

Niina Murdvee

„Eliitkontsert”: Mari-Liis Päkk ja Peep Lassmann 28. V Kadrioru lossis.  Interpreetide liidu viimatine „Eliitkontsert” oleks võinud kanda alapealkirja „Talent kodus käimas”, kuna laval oli pärast Tallinna muusikakeskkooli lõpetamist Mare Teearu viiuliklassis USAsse suundunud, seal muusikakõrgkooli õpingud läbinud ning nüüdseks seal tegevmuusikuna jätkav Mari-Liis Päkk, klaveripartneriks siinne korüfee Peep Lassmann. Esimest korda seitsmeaastase äraoleku järel kuulsime noort viiuldajat mullu augustis, kui ta esines Tallinna kammermuusika päevadel trios koos oma tšellistist abikaasa Jason Calloway ja pianist Yoon Chungiga.       

Teadsime Mari-Liis Päkka juba Tallinna õpingute päevil kui muusikasse sügavuti minevat ja sugestiivset mängijat. Vahepealsed aastad on lisanud küpsust, virtuoossust ja viimistlusoskust. Kujunenud on ka muusikaliste sõnumite ja kujundite ring, mis viiuldajale enim sobivad ja tema esituses veenavad. Teda kuulata on nauding.         

Kontserdi kava oli koostatud meil mitte kuigi tihti esitatavatest teostest. Erich Wolfgang Korngoldi (1897–1957) teavad viiuldajad eelkõige tema viiulikontserdi kaudu. Pärit Austriast, elas ta põhilise osa elust Ameerikas. Lavamuusikahuvilised tunnevad Korngoldi ilmselt paljudele teatri- ja filmiteostele kirjutatud kõrgelt pärjatud muusika kaudu. Helilooja süit viiulile ja klaverile aastast 1920 pealkirjaga „Much Ado About Nothing” („Palju  kära ei millestki”) on algselt Shakespeare’i samanimelisele näidendile orkestrivariandis kirjutatud muusika töötlus viiulile ja klaverile ning minu teada varem Eestis esitamata. Süidi kõik neli osa („Neitsi pruutkambris”, „Metsõun ja ploomivein”, „Stseen aias” ja „Maskeraad”) on huvitava romantilise helikeelega ning viiulipärased pärlikesed, mis ilmselt esitatavad ka ühekaupa. Tundus, et esitajale on see muusika südamelähedane: suurepäraselt vormitud fraasid,  variantne ja peen vibraato kasutamine, viimistletud kõlaandmine ning täpsed karakterid panid esimesest hetkest kuulama. Esitus tekitas kohe tahtmise noot saada. Eks see vist ole ka parim hinnang.     

Franz Schuberti Fantaasia C-duur D934  viiulile ja klaverile aastast 1827 (s.t kirjutatud napilt aasta enne helilooja surma) peaks küll veendunult pealkirjastama Fantaasiana klaverile ja viiulile. Teos on kirjutatud läbivalt klaverikeskse mõtlemisega, küllaltki massiivse faktuuriga ja väga virtuoosne mõlemale instrumendile. Ning kuigi see on paljude viiuldajate mängimisunistus (ja ka -hirm), tahaks siiski nentida, et viiulile soodsalt pole see teos küll kirjutatud. Viiuli kõla pärusmaad – laulvust – on  selles äärmiselt vähe ning valdavalt upub see klaveri tihedasse faktuuri lihtsalt ära, olgu mängitud kui tahes hästi. Vähese erandina võiks ehk nimetada Fantaasiat ääristavad Andante molto lõigud ja napilt 16 takti teose tinglikus keskmises osas (Andante) teema läbiviimises, kus Schubert kasutab varieerituna meloodiat omaenda laulust „Sei mir gegrüsst”. Viimasele järgnevad aga kohe viiuli peenpoognatehnikas kiired variatsioonid paksu klaverisaate sees.  Igatahes Kadrioru akustikas kattis klaver paljudes kohtades viiuli lihtsalt ära, kuigi solisti mängutehnika ja kõlaandmine ka virtuoossetes lõikudes on perfektne. 

Kolmas ettekandele tulnud teos on ilmselt meie muusikute poolt harva mängitav rumeenia viiuldaja, pianisti, dirigendi ja helilooja George Enescu Sonaat nr 3 viiulile ja klaverile,  see on helikandjail säilinud ka teose autori ja Dinu Lipatti esituses. Väga kaaluka ja nõudliku teosena on see mitmete nimekate rahvusvaheliste viiuldajate konkursside võimalike esitatavate sonaatide valikunimekirjas. Viiuldajatele seostub Enescu nimi muidugi ka tema õpilastega, kelle seas olid maailmakuulsad Yehudi Menuhin ja Arthur Grumiaux. Enescu kogu muusika on läbi põimunud tema kodumaa rahvamuusika rütmidest ja intonatsioonidest. 

Äsjasel kontserdil kõlanud sonaat kannab lisapealkirja „Dans le caractère populaire roumain” („Rumeenia rahvalikus laadis”), seega kasutab helilooja siin võimendatult oma maa muusika viisikäände. Võrdselt suurepärase viiuldaja ja pianistina tundis Enescu väga hästi mõlema pilli mängutehnilisi võimalusi oma muusikalise mõtte realiseerimiseks: viiulil siis antud juhul vastavalt akordika, glissando’d ja portamento’d, pizzicato’d, flažoletid, sul ponticelli ja veerandtoonide  mäng, virtuoossed jooksud jpm – kõik on kasutuses, et anda võimalikult autentselt edasi rahvalikke intonatsioone. Päka ja Lassmanni esitus oli mõjus, karakterid ja kogu tunnetus „tabasid naelapea pihta”, viiuldaja kasutatud väljendus oli maksimaalselt paigas ja resoneeriva kõlaga mängitud, kui ainult … Enescu suurepärane klaveritundmine ja ilmsete suurte kulminatsioonide võimalus partituuris innustas pianisti seda ka maksimaalselt  kasutama, mida aga Kadrioru saal vastu ei pannud – kõla oli n-ö lõhki minemas. Kui see kõrvale jätta, oli kontsert igati nauditav ja rõõm meie hulgast sirgunud noorest viiuldajast suur.     

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming