Tallinn Music Week – staarmänedžeridest kultuuriturismini

Maria Mölder

Nii Soomes kui ka Islandil, mida Eestis tavatsetakse muusikaekspordis eeskujuks tuua, on suur edu alguse saanud mõne inimese initsiatiivist ja seejärel on suurem seltskond kogunenud isiksuste ümber. Islandil algas muusikaline plahvatus Björki kunagise bändi The Sugarcubes ümber, kuid muusikaekspordi süsteemi loomiseks oli vaja järgmist isiksust – Islandi muusikaekspordi kaitseinglina teame täna  Anna Hildur Hildibrandsdóttirit. Soomes algas muusikaeksport Paulina Ahokase erafirmast ja siin võib mõttes paralleele tõmmata Helen Sildna TMWga, mis on rohkem riigi tasandil ära teinud ja koostöökeskkonda loonud, kui riiklikud ekspordiga tegelema pandud asutused ja kuiv lobistamine iial suudaks.       

Siin me nüüd oleme, kolmanda Tallinn Music Week’i seminari ametlikul avamisel Nordic Hotel Forumis. Kõnepuldis tunneb end  vabalt Toomas Hendrik Ilves. Ta ei seisa tikksirgelt puldis, nagu tavaliselt presidendina kõnet pidades. Ei, täna on tal mõnusad jutud teistele omasugustele muusikafanaatikutele. Seega nõjatub ta mugavalt puldiservale. Külalistele avaldab Ilvese olek niivõrd sügavat muljet, et nüüd kadestatakse meid kõikjal Euroopas laheda muusikamaitsega presidendi pärast! Ent oma kaasmaalastele jutustab president puldiservale nõjatudes loo sellest, kuidas ta  kuulis kunagi oma autoraadiost täiesti vapustavat muusikat. Alles pärast selgunud, et autor oli eesti helilooja Arvo Pärt. Peame ise rohkem väärtustama neid inimesi, kes meil on, ütleb Ilves – ja enne seda, kui nende kohta välismeedias kaanelugusid kirjutatakse.       

Inimeste väärtustamise lugu on laiemas  mõttes ka lugu kultuuri väärtustamisest ja sellest, kas mõistame, mida kultuur ja kultuuriinimesed võivad meie elukeskkonna heaks teha. Euroopa kultuuripealinna tiitliga seotult arutati tänavu koostöös Creative Hotspots konverentsiga intensiivselt Euroopa kultuuripealinnade kontseptsiooni kasuteguri üle. Sellest omakorda tõuseb teadagi järgmine teema – kultuuriturism, riigi või linna mainekujundus kultuuri kaudu. Esindajad Esseni ja Liverpooli hiljutistest  kultuuripealinnadest tõid näiteid, mida rõhutades oma piirkonnale kultuuripealinna aasta abil tähelepanu tõmmata. Sihtasutuse Tallinn 2011 kultuuriturismi arendaja Elena Natale tugev sõnum oli, et loovtööstust peab rahastama, kuna see toob raha tagasi. Kuid samad sõnad võime panna ka Anna Hilduri suhu, kes mainiks siinkohal Sigur Rosi senist mõju Islandi turismitööstusele – inimesed lihtsalt peavad ära käima seal maal, kust on pärit selline haruldane  bänd!   

Kuid mingem kultuuriturismi juurest otsesemalt muusikatööstust puudutavate teemade manu. Kuna tänavu toimub läbi aasta põhjalikum muusikamänedžeride meistrikursus, mille eesmärgid on suuresti TMWga ühised, võis märgata olulist rõhuasetust mänedžerimõtlemisele. Mäletatavasti pöörati mullu spetsiaalselt tähelepanu just muusikule ja tema probleemidele, samuti võimalustele ennast muusikaäris edasi aidata. Seetõttu vaadati muusikaettevõtlust  muusiku poolelt seekord vähe: vaid paar korda mainiti, et enne mänedžeri leidmist/hankimist tuleb muusikul tõenäoliselt endal suur töö ka mänedžeri tööpõllul ära teha. Pole kahtlust, et edu muusikamaailma mõjutab mänedžeri töö, aga suuresti ka isiksus. TMW on õige koht valgustada nende isiksuste põhimõtteid, võib-olla ka egosid. Põhjalik intervjuu tehti Petri Lundeniga, kes on maailma muusikaareenile toonud muu hulgas  sellised nimed nagu The Cardigans, Ace of Base, Europe jne. Lundeni intervjuud ja sellele järgnenud mänedžeride arutlusringi juhtis Paul Cheetham, Berliinis tegutsev inglise mänedžer, kelle kogemuste pagas vääriks vähemalt samasugust põhjalikku usutlust. Eri mänedžerifilosoofiate vahel koorus põnev vastasseis. Kui Petri Lunden vana kooli muusikaärist läbi murdnuna avalikustas oma harjumuse teha otsuseid ainuisikuliselt, bändi huvides, kompromissideta,  siis näiteks Virpi Immonen teatas, et kõik otsused sünnivad bändiga koostöös ning et bändi liikmetel on sama suur sõnaõigus kui mänedžeril. Seltskonnas viibis ka härrasmees nimega Costa Pilavachi, kes sõnastas paar klassikavaldkonna mänedžeri erinevust popmuusikas tegutsejaga võrreldes: peamiselt tuleb teha booking agent’i tööd, kahetsusväärselt vähe suhestutakse klassikalises muusikas aga digitaalmeediaga.  

Üks inspireerivamaid ettekandeid tuli digitaalse turunduse spetsialistidelt Jane Pollardilt ja Iain Forsythilt, kes tänu oma kunsti- ja filmitaustale on veebipõhistes kampaaniates toetunud eelkõige muusikaga kooskõlas olevate visuaalsete maailmade loomise oskusele. Nende kogemus pani mõtlema sellele, et kuigi Eesti on väike riik ja loomeinimesed vähemuses, võiks loomevaldkondade koostöö olla tihedamgi. Leidub  fantastilisi näiteid muusikute ja kujutavate kunstnike ühistegevusest. Meil on näiteks nõnda kõrgetasemelist plakatikunsti, et viimastel aastatel on koostatud mitu näitust, kuid mõnigi tipptasemel klassikaline kollektiiv tutvustab end ikkagi laadaplatsi postile sobivate plakatitega. Visuaalse elamuse võimsus muusika iga aspekti juures on aga järjest olulisem asi ja seda ei saa alahinnata ühegi muusikastiili puhul.  Hea meel on, et TMW raames tutvustati veidi laiemalt inimesi, kes on iseenese entusiasmist teinud suuri asju, korraldanud mõne artisti või bändi mänedžerina kontserte väljaspool Eestit nii, et seda on märgatud ja sellest eeskuju võetud. Lausa nii, et korraldatud kontserdid ja müüdud plaadid on avanud uksi ka järgmistele eesti muusikutele. Olgu nad nimetatud: Jarmo Nuutre, Marko Atso, Toomas Olljum, Hannes Praks,  Terje Trochynskyi ja Meelis Meri. Tunnustus on seegi, et väliskülaliste hulgast kostis tugevat nurinat – miks räägitakse kõige põnevamatest teemadest eesti keeles!   

 Üks õnnestunumaid ja põnevamaid arutlusringe oli kokku pandud pikal teemal „Kuidas toetada efektiivselt muusikaettevõtjaid ja artiste? Millised on nutika investeeringu ja toetuse meetodid, millist infrastruktuuri on tarvis, et luua julgustav ja motiveeriv keskkond?”. Ideid tuli nii Kanadast Shain Shapirolt, Soome kolleegidelt kui ka teistelt osalejatelt. Shapiro pani taas tõsiselt mõtisklema selle üle, kas Eesti meediamaastikul  võiksid toimida kvoodid, mis määraksid ära, kui suures ulatuses peaks mängitav muusika olema kodumaine. Praegune Szigeti festivali juht, endine Ungari muusikaekspordi kontori esindaja Fruzsina Szép teatas aga, et kui talle langeks kaela miljon eurot, investeeriks ta selle selgitustöösse – otsuste juures olevate poliitikute harimisse muusikaekspordi kasulikkuse alal. Sellega seoses meenubki Tiit Ojasoo  lühike ja konkreetne uuele kultuuriministrile suunatud sõnum teatriauhinda vastu võttes. Ojasoo viitas uue ministri sõnadele valimisdebatis, mis polnudki nii ammu: „Kõige alus on majandus – täiesti nõus. Aga majanduse alus on kultuur”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming