Tallinna Barokkorkestri veerandsada

Marju Riisikamp

Tallinna Barokkorkestri (TBO) 25. hooaja avakontsert: solistid Teele Jõks (metsosopran), Reet Sukk (plokkflööt), Alise Juška (barokkviiul), Reinut Tepp (klavessiin) ning TBO koosseisus Meelis Orgse, Elo Tepp, Mall Help, Mari Aasa, Egmont Välja, Siret Lust ja Taavi-Mats Utt. 8. IX Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Bachi kuuehäälse ricercare’i teema pingestatud intervallika läbistas kiriku akustika ülima sugestiivsusega, põimus üha uute pillitämbritega. Mida edasi, seda paremini sai kuulaja end täie rahuga usaldada musitseerijate hooleks ja varsti sukeldutigi muusika elavasse voolamisse. Suur teisenemine oli alanud. Tänaseks juba veerand sajandit koos püsinud Tallinna Barokkorkester on hämmastava stabiilsusega kulgenud oma loomulikku arengurada pidi, läbinud mitmeid faase aja muutustega kaasa minnes. Selle muusikute koosluse põhiotsinguks on algusest peale olnud väljumine juurdunud konventsioonide maailmast ning suund avarama muusikalise väljenduse poole. Praeguse aja muusikaõpetuse tendents identifitseerida pillimängu tehniline tase muusika väljendusjõuga on olnud orkestri laialdaste loominguliste otsingute peamine tõukejõud. Paratamatult toob suur teisenemine kaasa kaotusi. Antud kontserdiga meenutati orkestri kunagist liiget, eelmisel aastal lahkunud barokkviiuldajat Anu Gehlertit. Hollandis, täpsemalt Haagi ja Utrechti konservatooriumis mitmekülgse hariduse saanud eesti ainsa kutselise barokkviiuldaja isiksus ja elutee väärivad omaette käsitlemist ja loodetavasti leitakse selleks kirjaruumi õige pea. Sirbi eelmises numbris algatatud teema barokkmuusika õppimisest välismaal saab sellega veel uue, tõsisema vaatenurga.

TBO on esinenud nii väikeses kui laiendatud koosseisus, kusjuures tegevuse põhimotiiviks pole mitte niivõrd koostegemise lust ja n-ö hurraaga minek, vaid empaatiline musitseerimine – eelkõige seisund, mil igaüks on solist võrdsete ansamblis. Ajaloosündmuste kulgu iseloomustab hästi kavalehelt loetu: „See on olnud hullumeelsete teekond, kus kõik tuli otsast peale ise luua – nii maakaardid kui liiklusvahendid”.

Ussimaarjapäeval Rootsi-Mihkli kirikus esitatud Bachi Brandenburgi kontsertidest – Neljandast ja Viiendast – jäi meelde hea ansamblitunnetusega Neljanda kontserdi avaosa Allegro, kuhu siiski oleks juurde soovinud veel vabamat lennukust ja kõlajõulisi kontraste. Kõike seda eesmärgil paremini välja tuua vivaldilikult hasartseid pilligruppide vastandamisi ja üldliikumise vuhisevat hoogu. Neljanda kontserdi teises osas Andante oleks samuti võinud olla barokktantsule omast „kerget sammu” ja pigem ülespoole pürgivat varvastel „vedrutavat” helilist kehaplastikat. Külalisviiuldaja, lätlanna Alise Juška soolopartiid mõjusid oma paindlikkuse ja hea kõlaesteetikaga, eriti aeglastes osades. Türgis resideeriv muusik on teadupärast „kodus” ka jazzimprovisatsioonis, mis annab tema mängule suure lisaboonuse. Reet Sukk musitseeris talle omase selge tunnetuse ja filigraanse fraseerimisega. Tema mängus avanes kuulajatele barokkmuusika hinnaline seisundiline pärisosa – kõrgendatud meeleolu (vene keeles tähistab seda veel parem sõna – преподнятостъ) ning sellest johtuv sugestiivsus iga meeleoluvarjundi edasiandmisel.

Haruldaselt plastiline ja voolav oli Viienda Brandenburgi kontserdi II osa Affettuoso pärast klavessinist Reinut Tepi suurepärast soolokadentsi, mis pakkus nii täiskõlalisust kui peenemaid varjundeid. Klavessinisti musitseerimist iseloomustas ühelt poolt loominguline palang, teiselt süvenemine ja detailitunnetus, tegelikult tõeline zen – s.t siin ei kõlanud ainsatki mõttetut, suunata ja värvita heli, intervalli ega murtud akordi.

Kammerorkestri üldine kõla oli sume ja pehme, üksteise soolodele ja artikulatsiooni nüanssidele reageeriti erilise tundlikkusega. Kohati tundus, et vastukaaluks solistide nõtkele musitseerimisele oleksid bassi pillid võinud ehitada tugevama „vundamendi”.

Õhtu ainus vokaalsolist Teele Jõks esitas Bachi kantaadi „Widerstehe doch der Sünde” BWV 54, lisades kontserdile tubli annuse sisukust ja kõlailu. Hea oli kuulata tema sundimatu kergusega edasi antud ümaraid fraase, täiuslikku kontrolli hingamise reguleerimisel (Bachi puhul on see reeglina keeruline), head sisseelamisvõimet – ühesõnaga professionaalsusele toetuvat esinemist. Kantaadi viimases osas, aarias „Kes pattu teeb, see on Kuradist” („Wer Sünde tut, der ist vom Teufel”) ootasin rohkem teravust sisu edasiandmisel, tekstiga seonduvate painajalike pooltoonide valulisemat „läbielamist”. Aga eks barokkmuusikas ongi ju afekti tabamine interpreedile üks raskemaid väljakutseid.

Läbi aastate on tšellist Egmont Välja olnud TBO korraldaja ja kunstiline juht, kes teinud oma tööd vaikselt, ent suure pühendumusega. Paljuski tänu sellele on orkester kujunenud suveräänseks oma ala meistrite koosluseks, mitte isesorti sektiks, kes tahab iga hinna eest olla teistsugune ega suuda tegudes tõestada oma kunstilisi valikuid ega argumenteerida eelistusi.

Tervikliku muusikaõhtu lõppedes jäi kõrvu kajama lause kavalehelt: „Bachi muusika on meie teel olnud kõrgeimaks sihiks, aga selliseks, milleni välja jõuda ei saagi ja mis tagab alatiseks teelolemise erutava tunde”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming