Tallinna Kammerkoori mitmekesine kava

Igor Garšnek

On üks asi, kui ütleme, et meie, eestlased, oleme laulurahvas, ja põhjendame seda oma koori- ning laulupeokultuuriga. Ning on hoopis teine asi, et eesti tänapäevane koorilaulukultuur päädib ametlikult vaid kahe professionaalse kooriga (pluss kaks ooperikoori) ning et meie riigis pole ühtegi professionaalset segakoori. Ja tõsiasi on mõistagi see, et meil on kõigele vaatamata mitmeid heal tasemel kammerkoore (sh tütarlaste- ja poistekoore), kes on oodatud külalised (ning keda auhindadega pärjatud) ka suurematel rahvusvahelistel koorifestivalidel. Üks eelnimetatutest on kindlasti pikaealise traditsiooniga Tallinna Kammerkoor, kes andis möödunud pühapäeval peadirigent Aivar Leštšinski ja Darja Selivanova juhatusel kontserdi Rootsi-Mihkli kirikus, kusjuures viie loo ettekandel olid abiks ka Tallinna ülikooli kammerkoori lauljad.

Esimene asi, mis enne kõnealuse muusikaõhtu algust kava vaadates silma torkas, oli programmi mitmekesisus nii ajalises (renessansist tänapäevani) kui kultuurikonteksti mõttes (pean silmas näiteks vene õigeusu traditsiooni ja Gustav Ernesaksa laulude kõrvutamist). Niisugune erisuguse kultuuritaustaga lugude ühte ettekandelisse tervikusse sulandamine pole just lihtne ülesanne ei dirigendile ega koorilauljatele, ent kindlasti nauditav kuulajale, kui ta niisugusele kontserdile peaks sattuma. Kui satub, sest tolle kontserdi kohta ei näinud ma küll kusagil mingit reklaami ning mind suunas sel pühapäeval Rootsi-Mihkli kirikusse vaid n-ö siseringi info.

Ja etteruttavalt öeldes ei tulnud mul sugugi mitte kahetseda, vaid suisa vastupidi – mõtteainet andis too muusikaõhtu peale kuuldud muusika veel nii mõnelegi kõrvalteemale. Näiteks sellele, et kuidas üks heal tasemel harrastuskoor (nagu öeldud, professionaalsed on Eestis vaid kaks koori) oma repertuaaripoliitikat ellu, s.t kuulajateni viib.

Mitmekülgsus tavapärasel sümfooniakontserdil, kus kuuleme alustuseks mõnda romantilist avamängu, siis klassikalist instrumentaalkontserti ja teises kontserdipooles mingit XX sajandi korüfee sümfooniat – see on üks asi. Koorikontserdi puhul, kus erinevaid muusikanumbreid pole mitte kolm, vaid näiteks kolmteist ja pluss – hoopis teine. Viimasel juhul lähtub programmi intonatsioonilis-stiililine sidusus, s.t kantileense kõlaterviku modelleerimise kogumulje justkui teisest, märksa väiksematest elementidest koosnevast dimensioonist. See kõik on siiski võimalik ning pakub kuuldu põhjal ka kunstipärase elamuse. Tallinna Kammerkoor sidus ühtsesse esituslikku kaarde vanamuusikast Thomas Weelkesi (1570–1623) „Alleluia. I heard a Voice”, Pavel Tšesnokovi ja Nikolai Kedrovi õigeusu kirikumuusika traditsioonist lähtuvad laulud ning Francis Poulenci (1899–1963) loo „O Magnum Mysterium”. Üks esituslik stiil sulandus sujuvalt järgmisse ja nii edasi, takkapihta veel Urmas Sisaski haarava artikulatsiooniga esitatud „Benedictio”.

Ah jaa, pidin ju rääkima kooride repertuaaripoliitikast. See väljendus Tallinna Kammerkoori kavas viie loona Gustav Ernesaksa lauluvaramust, kelle 100. sünniaastapäeva tähistatakse meil detsembris piduliku koori(de)kontserdiga, tollel eelseisval üritusel laulab kaasa ka Tallinna Kammerkoor. Ja vaat mis lugu – meie lauluisa laule polegi nii lihtne esitada. Esiteks on tema koorifaktuur oma vokaalsete hüpete tõttu lauljatele üsna ebamugav ning teiseks ei avane ilmselt mitte iga Ernesaksa loo karakter vaid paari-kolme prooviga. Näiteks tema „Noor kevade” ja „Lindude laul” kõlasid sel õhtul igati eredalt ja artistlikult, ent „Rabamaastik” ja „Päev laulab õites” jäidki justkui otsima seda ettekandelist võtit, mille abiga edaspidi „õide puhkeda”.

Ma ei räägi väikevormide esituse puhul karakteri tabamisest ja väljendamisest sugugi mitte juhuslikult. Toon lihtsa võrdluse: võime küll panna kaminasse puid, ent kui me neid põlema ei pane, siis sooja ei saa. Muusikaga tundub olevat sama lugu: noodid võivad ju olla kõik perfektselt intoneeritud (nagu riita laotud kaminapuud), ent kui pole sisemist leeki süütavat karakteritunnetust, siis seda põlemist, s.t ettekandelist haaravust ju ka ei teki.

Tallinna Kammerkooril õnneks „põlemist” jätkus, peale eelnimetatud Ernesaksa lugude ka Urmas Sisaski „Benedictio’s”, Anti Marguste loos „See on Eesti” ning Piret Ripsi humoorikas koorilaulus „Mehed ja naised”. Jätku siis sellele muusikalisele leegitsemisele!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming