Talvekaamos ja kurbuse ilu

Kaur Garšnek

„Jõulujazz”: Robert Jürjendal (kitarr), Aleksei Saks (trompet), Peter Chilvers (süntesaator) ja Tim Bowness (vokaal) 2. XII Tartu Jaani kirikus. „Jõulujazzi” raames esines Tartu Jaani kirikus koosseis, kuhu kuulusid Robert Jürjendal, Aleksei Saks, Peter Chilvers ja Tim Bowness, iga muusiku instrumentaariumisse kuulus ka paras ports live-elektroonikat. Teatavasti ühendab  kahte esimest ECMiliku „täiusliku vaikuse” esteetikat järgiv, jahedates kajades kümblev, ilusa ja rahuliku sisekaemusliku muusika projekt UM A, millel tänavu ilmus teine kauamängiv. Sellelt albumilt leiame ka briti ballaadilaulja Tim Bownessi pehme tenorihääle. Peter Chilvers aga on olnud Bownessi loomepartneriks juba vähemalt kümme aastat, rohkem kuulsust (ja raha) aga kogunud ilmselt tänu koostööle Brian Enoga – mehed loovad nimelt  iPhone’ile juhuse printsiibil heakõlalist muusikat genereerivaid programme, tänu millele saab ka muusikakauge trendiinimene tunda end Arvo Pärdina.  

Iseenesest on muidugi intrigeeriv, kuidas ambient-helidega tavapäraselt seonduv „spirituaalsus” kohtub tarbesfääri triviaalsusega, ent kõnealuse kontserdi puhul ei puutunud  see asjasse, kuivõrd juhusele seal sõnaõigust eriti ei antud. Peaaegu ainukesed ettenägematud asjaolud olid suhteliselt vali staatiline särin kogu kontserdi vältel, ühe kõlari korduv ragisemine laulja tundeküllaste paisutuste korral ning kellegi kordama jäänud loop või sämpling, mis hüppas omamoodi kinnitusena esile ikka seal, kus pidanuks kumisema vaikus ise.       

Jättes need pisitõigad kõrvale, pakkus üles loetud seltskond puhtas ja eneseteadlikus esituses 12palalise kava. Sai kuulda Bownessi muusikat tema bändi No-Man viimaselt, 2008. aasta albumilt; kõlas mitu lugu Bownessi-Chilversi 2002. aasta plaadilt „California, Norfolk”  ning esitati ka üks pala laulja 1980. aastate projektist Plenty. UM A repertuaarist kõlas seevastu vaid „Hymn to Undiscovered Land”. Ning õigupoolest peituski siin põhjus, miks kogu kontsert ei vastanud mu ootustele. Ei tahaks küll sugugi vähendada säravamaid hetki – nimelt neid improvisatsioonilisi puhanguid, mil kogu kollektiiv vabanes õhtu kohal lasunud kramplikust hillitsetusest ning kiirgas kuulajaile mängurõõmu ja katsetamise lusti, eksperimenteerides  elektrooniliste helimuundurite ja harmoonia piiridega. Ent enamasti seisis esituse keskmes ikkagi Bownessi raskevõitu, melanhoolne persoon, kelle järgi ülejäänud ansambel joondus kuulekalt taustagrupi staatusesse. See aga ei jätnud kuigi soodsat tervikmuljet, täpsemalt järgmistel kaalutlustel.   

Esiteks on Bownessi tämber küll väga meeldiva kõlaga, ent singer-songwriter’ile iseloomulikult pruukis ta häält eeskätt oma isiksuse ja selle edastatava verbaalse sõnumi vahendajana, mitte heli tekitamise vahendina. Nii  tõmbus tähelepanu laitmatu intonatsiooniga kuuldavale toodud sõnadele. Püüdsid sa siis näiteks keskenduda kitarrisüntesaatorist välja imbuvatele foonidele või akustilise kitarri ja elektriklaveri ilusale kooskõlale, Chilversi elektroonilistele rütmipõhjadele või hoopis Saksi meloodiafragmentidele, mis jäid resoneerima kirikuvõlvide alla – peatselt tajusid jälle vaid Bownessi ja tema sõnumit. Kas või juba seepärast, et vokaal oli tugevalt esiplaanil ja instrumentalistid  markeerisid mitme loo vältel ainult ühte-kahte harmoonilist järgnevust. Ning teiseks, nagu juba vihjatud – see, mis tema lausutust kõlama jäi, kiskus tuju alla või oli paremal juhul juba koomiline. „Külm talv” ja „lakkamatu vihm”, kusagilt väljaujumine, kuhugi vajumine, igasugused emotsionaalsed taagad, linnutiivul mööda libisevad aastad jms masohhistlik-märterlik ja maailmavaluga seonduv – ning seejuures ometi pidev janu millegi  parema järele. Chilversi kodulehelt võib ka lugeda, et „California, Norfolk” räägib mõttetust rabelemisest, haihtunud lootustest, petetud usaldusest ja täitumata unistustest.       

Mõistagi ei pea kunstikogemus alati täitma  emotsionaalse toniseerija rolli. Loomeimpulsi päritolu pole loomeprotsessi seisukohast kuigi oluline ning valminud teose tähenduslikus plaanis on isegi eetiline juhtida tähelepanu maailmas leiduvale kannatusele – juhul kui see on tõeline, ebaõiglane ja elementaarne kannatus. Ent kui tõsta fookusesse ühe heaoluühiskonna liikme subjektiivne spliin ja sublimeeritud depressioonikalduvus, siis oleks ju kena seda teha vähemalt huumorimeele või  absurditunnetusega. Võib ju ka ülistada schopenhauerlikku pessimismi või pigistada dekadentlikul kombel kurbusest ilu välja, kuid põhjamaiselt pimedas detsembrikuus tundub see olevat liig mis liig – tulemuseks on luhtunud kommunikatsiooniakt. Muide, Bownessi sõnul oli Tartu näol tegu „külmima kohaga”, kus ta on kunagi esinenud, ning miskipärast ei paistnudki ta selle tõdemusega rahul olevat. Vahest just seetõttu otsustas ta isegi oma lugude sisu  suhtes paar iroonilist nalja visata. Eelöeldule vaatamata võib olla kindel, et Bownessi albumid valmistavad paljudele kõrvadele tõelist rõõmu – seda suuresti oma läbimõeldud ja kristallselge stuudioproduktsiooni tõttu. Enamasti mõjub vokaal nendel eeskätt kõlaruumi keskse elemendina, mis on ümbritsevate kihistustega orgaanilises suhtes. Livesituatsioon aga on sellisel juhul paratamatult kompromiss. Samuti võib olla kindel, et UM A  jätkab oma muusikalist teekonda ja jõuab veel paljudele muusikasõpradele seltsi pakkuda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming