Tänapäevased kujundid ja traditsioonilised märgid

EBU folgifestivali esinejate valikus peegeldub see, millistes ringhäälingute liitu kuuluvates raadiojaamades folgiga üldse tegeldakse.

LIINA VAINUMETSA

XXXIX Euroopa ringhäälingute liidu EBU Euroradio folgifestival 26. – 28. V Moskvas.

EBU folgifestivalil pakutu lähenemine rahvamuusikale ulatub seinast seina ja ses mitmeplaanilisuses peegeldub osalevate riikide raadiomaastiku eripära, see on millises kastmes on tavaks traditsioonilist muusikat kuulajaskonnale esitleda. Valik on huvitav, aga sageli liiga eripalgeline.

Festivalil on traditsiooniliselt kohal ka maade raadiokanalite folgisaadete toimetajad, mina esindasin Klassikaraadiot. Omavahelistes vestlustes leidsime, et võib-olla annaks ühtsema tulemuse, kui kaasata igale festivalile kunstiline juht või leppida kokku peateema osas, millest esinejate valikul lähtuda. Kui festival peeti kaks aastat tagasi Viljandis, siis esitasid korraldajad raadiotele esinejate valiku osas oma kunstilised soovid – toona oli see ennekuulmatu –, aga see tagas mõneti ühtlasema tulemuse. Nii ongi Viljandi pärimusmuusika festivali raames toimunud EBU folgifestival jäänud kohal käinud folgitoimetajatele meelde positiivse näitena, siiani mäletatakse ka korralduse ja heli kvaliteeti. Viljandis polnud ka publikupuudust, kuigi see on EBU folgifestivali korduv mure, et saalis on sageli vaid vaiksed ja tõsised raadiotoimetajad, samuti mikrofonid, mille kaudu jõuavad salvestused alles hiljem tõesti miljonite raadiokuulajateni. Vahel on peetud seda väikest festivali liiga suurtes saalides, kuigi kontserdid oleks ometi lihtsam üles võtta raadiostuudiotes. Probleemi lahendamiseks on püütud ühendada raadiote festival mõne olemasoleva ja sissetöötatud festivaliga, nagu seda Viljandiski edukalt tehti. Aga elu näitab, et koostöö toimimiseks peaks formaat olema paindlikum. Näiteks eelmisel aastal võttis Tšehhi suurfestival EBU-lt ainult ühe kontserdi – iirlaste bänd Altan esines suure publiku ees vabaõhukontserdil –, teised etteasted möödusid aga intiimses õhkkonnas.

Ka sel aastal Moskvas olid esimesel festivalipäeval publikuks peamiselt raadioinimesed. See ei pannud ka imestama, sest festival toimus Ostankino territooriumil, kuhu sisenemisel otsiti kõik inimesed ja kotid üllatavalt põhjalikult läbi – tundus, et juurdepääs oli takistatud. Teisel ja kolmandal festivalipäeval leidis publik siiski kontserdid üles.

Burjaat Viktor Žalsanov küll nooti ei tunne, aga seda nüansirikkamalt laulab ta oma kurgulaulu, poogendab strihhiderikkalt traditsioonilisi pille, vilistab, pludistab ja hirnub parmupilliga.

Pressifoto

EBU folgifestivali esinejate valikus peegeldub see, millistes ringhäälingute liitu kuuluvates raadiojaamades folgiga üldse tegeldakse. Seepärast on paraku kihistusi ja rahvaid, kes jäävad festivali haardeulatusest järjekindlalt välja, aga sinna tuleb ka väga omapärast materjali, mille juurde võib-olla muud teed pidi ei satuks.

Üks maa, kus pole avaõiguslikus ringhäälingus folgitoimetajat, on Taani. Ometi on nüüd Rootsi ja Norra toimetajad ühendamas jõudusid, et teha aastal 2020 koostööd Taani Tonderi festivaliga, mida Põhjamaade toimetajad regulaarselt külastavad. Järgmisel, 2019. aastal on EBU folgifestivali 40. toimumiskord. Armeenia raadio paistis olevat väga huvitatud selle korraldamisest Jerevanis. Eks näis.

Oli ka folgitoimetajaid, kes tundsid muret, et kuna raadios on folgi jaoks raha piiratult, kas siis ikka on mõttekas kulutada seda kaugetele maadele sõitmiseks, ja leidsid, et võib-olla saaks koostööd teha kuidagi teisiti. Näiteks teha samal teemal saateid väiksemas ringis (oma kultuuriruumis, nagu Põhja- või Baltimaad). Mõtteid jagamegi tegelikult omavahel ju vaid kord aastas kohtudes ja sukeldume siis oma igapäevatöösse ning festivalil arutatud teemad vajuvad tagaplaanile, et aasta pärast koos edasi mõelda. On aga selge, et rahvusvaheline koostöö on juba iseenesest väärtus ning iga koostööprojekt saavutus ja sellist laeva ei saa nii kiiresti teisele kursile keerata.

Seekordse EBU folgifestivali kavast jäid aga meelde karismaatilised ja tõeliselt artistlikud esinejaid. Eestist oli festivalil Tuulikki Bartosik oma akordioniloominguga ning jäi mulje, et tema musikaalsus ja süüvimine sellesse, kes ta on, leidis mõistmist ja positiivset vastukaja. Ljudmila Ossipova raadiost Orpheus märkis oma saates: „Tuulikki muusika on armastuskiri lapsepõlve maastikele.“ Tuulikki Bartosik tegi koostööd Kanadast pärit Rootsis tegutseva Vanessa Masseraga: nad olid festivaliks loonud tervikliku kava, kus kuulajaid hellitavatele akordionimeloodiatele vastasid arvuti keskkonnahelid. Kontsert jõuab Klassikaraadiosse, aga loodetavasti on võimalik seda uut kava ka Eestis mitmel pool elavas esituses kuulata.

Minu üks lemmikuid oli burjaat Viktor Žalsanov: tuli, istus keset lava maha nagu murumuna ja täitis aja ja ruumi. Žalsanov on tuntud näitleja ja traditsiooniliste eepiliste lugude esitaja, kes on kasvanud traditsiooni keskel. Muusikaga hakkas ta tõsisemalt tegelema näitlejaõpingute ajal. Ta ise mainis: „Meie eepilised laulud kestavad kolm tundi kuni üheksa päeva.“ Seega sai ta anda neist 45minutilisel kontserdil vaid väikese ülevaate. Nooti ta ei tunne, aga seda nüansirikkamalt laulab oma kurgulaulu, poogendab strihhiderikkalt traditsioonilisi pille, vilistab, pludistab ja hirnub parmupilliga. Olemusliku mõjuga kontsert. Žalsanov jõudis lavale tänu Vene raadiole ja Moskvas toimunud festivalile „Maa muusika“ („Music of the Earth“), mille eesmärk on ühendada professionaalsed lavad, sümfooniaorkestrid ja rahva muusika­traditsiooni kandjad. Žalsanov ise rääkis pärast intervjuus mulle, et burjaatia eepilistes lauludes jutustatakse alati jumalatest, hingedest, õpetatakse uusi põlvkondi head tegema, vanemaid austama, maad hoidma. Burjaate on järel 150 000 ringis. Kuna noored kasvavad popkultuuri sees, saab ta nendega parema kontakti oma maailmamuusika projektiga, kus seob traditsiooni järgiva esituse popmuusika elementidega. Sama mudelit kasutab ka imetlusväärselt võimas Valgevene 17aastane lauljatar Patrõtsõja Svitsina.

Mõne bändi puhul mõjus tänapäevaste kujundite ja traditsiooniliste märkide miksimine eriti kunstipäraselt ja veenvalt. Näiteks Lõuna-Korea esinejate stiil ja loomingulised põimingud on ka varasematel festivalidel mõjunud värskelt ja eriliselt – seal on midagi progelikku koos vägeva omapärase väljenduslaadiga – ning pettuda ei tulnud ka seekord.

Minu üks lemmikuid traditsiooni ja loovuse ühendajate hulgas oli tänavu 34aastase viiuldaja Erlend Vikeni trio. Viken valdab detailselt norra traditsioonilist viiulimängu, trio sulatab selle plastiliselt maitsekasse helivoogu, kus on nii kõlavärvimuusika kui ka popi allusioone. Selles viiuldajas on kehastunud tänapäeva muusik, kel on pärimusest põhjalikud teadmised ja oskused ja kes rakendab neid elusalt ja loovalt. Norraka viiuldamine pakkus just seda, mida toimetajana folgi žanrist otsin: midagi teistsugust, värsket, sisukat, meeldivalt tundlikke kohalikke ebastandardseid nüansse.

Need on vaid mõned nopped festivalilt. Kui kontserdid on käinud läbi helitöötlusest ja jõuavad raadiotoimetajate töölauale, siis saab hakata kuuldut jagama. EBU folgifestivali salvestused jõuavad Klassikaraadio „Folgialbumi“ saatesse sügistalvisel hooajal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht