Tants ja armastus Pärnus …

Toomas Velmet

Kontsert „Tants ja armastus”: Pärnu Linnaorkester, dirigent Lukas Groen (Holland/ Eesti) 28. I Pärnu kontserdimajas. … ja üldse mitte suvel, vaid kärekülmas talves jaanuari lõpul, laval Pärnu Linnaorkester (PLO) ja dirigendipuldis Lukas Groen. PLO on aja jooksul saavutanud sellise positsiooni riigis, et kõige masendavamgi masu ainult kärbib, aga ei sea enam kahtluse alla PLO eksistentsi  vajalikkust või selle vormi. Seda oma nägu ning ikka ja jälle üllatavat professionaalsust demonstreerisid orkester ja dirigent selgi kontserdil veenvalt ja igast aspektist. Tänane PLO sarnaneb oma põhikoosseisult (16 keelpilli ja ühene puhkpillikoosseis) väga Euroopas lavalt levinud ja populaarsete kammerfilharmooniatega ning see on vahva.

Veelgi vahvam on, et Pärnus elab noor, aga suurte kogemustega Hollandi päritolu dirigent ja helilooja Groen,  kes tutvus Pärnuga Neeme Järvi meistrikursustel ja korraldab neid nüüdsest ise, otsustanud 2008. aastal end ka töiselt Eestiga siduda. Ta on Pärnu Filharmoonia produtsent ja Georg Otsa nimelise muusikakooli sümfooniaorkestri dirigent. Groen on õppinud dirigeerimist ja kompositsiooni Rotterdami muusikaakadeemias, Itaalias Gianluigi Gelmetti ning Viinis Claus Peter Flori ja Wolfgang Harreri juhendamisel. 1997. aastal võitis ta sellise huvitava nimega  kui Austria-Ungari dirigentide konkursi. Heliloojana töötab ta praegu oma esimese ooperi partituuri kallal. Ei ole sugugi lihtne koostada sellisele orkestrikoosseisule kava, eriti teades, et talvine kontserdipublik Pärnus ei täida suurt saali ja kuulaks parema meelega mitte suur-, vaid lühivorme. Lukas Groen on sellega suurepäraselt hakkama saanud erilist hinnaalandust tegemata; pigem soovitaksin sellist kammerlikku  kava ka pealinna kammer- ja sümfoonilistele kooslustele. Kavas on omad kulminatsioonid ja kontrastsed vaheldused ning, mis kõige olulisem, nii orkester kui publik olid vähe kuuldud teostest haaratud. Peamiselt XX sajandist pärit helilooming (kui Wagner välja arvata) oli väga oskuslikus reas ka dramaturgiliselt.

Kontsert algas Poulenci üsnagi bravuurika „Kahe marsi” ja „Intermeediumiga” – teos kõlas kontserdimaja suures saalis haruldase pärlina. Kava esimese poole peateos oli muidugi ainuke, mis võis Wagnerilt sellele koosseisule kõne alla tulla, s.o „Siegfried-idüll”. PLO on varemgi seda esitanud, kuid sellist süvenemist ja kõrgkvaliteeti pole ma enne hoomanud. Kontserdi teise poole avas Edward Elgari salongimuusika, tema viiulipalad autori enda orkestriseades: „Hommikulaul”, „Õhtulaul” ja igihaljas „Salut d’amour”. Groen tõlgendas teoseid vägagi isikupäraselt ja seda väärtuslikumalt  kuulajatele, kes oskasid esitust väärikalt hinnata. Kontserdi teise poole peateos oli Igor Stravinski viieosaline „Dance concertante”, kus kuulajad said tunda, mida maksavad Stravinski rütmimöllud. Kuis dirigent ees, nõnda tundus orkestergi end selles stiihias hästi tundvat ja orkestri solistidki olid tasemel. Kogu kava lahenes vana hea Astor Piazzolla tangosse „Oblivion”. Sellist kava sellisel tasemel tasuks pakkuda küll kõigile Eesti kontserdimajadele.  Minu arvustatud kahest kontserdist koorus välja mõnus paradoks: sümfoonilise kõlaga keelpillikvartett Estonia kontserdisaali laval ja selle sõna parimas tähenduses kammerlik sümfooniaorkester Pärnu kontserdimaja suures saalis. Viimaselt kontserdilt väärivad lisaks dirigendile esiletõstmist kõik orkestrisolistid, aga erilist heameelt valmistas I corno mängija Jan Pentšuk. Hoidke kõrv peal sellel mehel kõik, kel muresid metsasarvedega. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming