Tantsumuusika jazzinahas

Kaur Garšnek

Kevadine, tänavu juba 18. “Jazzkaar” lõppes Pirita lillepaviljonis, kus astusid üles Birdy Nam Nam Prantsusmaalt ning seejärel Dalindeo Soomest. Õigupoolest võinuks järjestus olla ka vastupidine, loogiliselt esinejate asendi tõttu päritolumaa kauguse ja ülemaailmse tuntuse skaalal. Empiiriliselt (kuigi tagantjärele) seepärast, et Birdy Nam Namil õnnestus läbi kõrvetada osa võimendusest, mistõttu põhjanaabrid pidid toime tulema kitsama bassinivooga. Sellisega, mida oli küll kuulda, ent mitte lausa ihuliselt tunda. Muus osas üldine kõlapilt siiski ei kannatanud ning heli kostus päris kena.  

 

Prantsuse plaadikeerutajad

“Birdy num num” pudistas Peter Sellers umbkeelse indialasena USA 1968. aasta komöödiafilmis “The Party”, kui söötis papagoid. Niimoodi kutsuvad endid nüüd ka neli plaadikeerutajat: DJ Need (Denis Lebouvier), DJ Pone (Thomas Parnet), Crazy B (Nicolas Vadon) ja Little Mike (Mickael Dalmoro). Kasutades vinüülimängijaid “sämpleritena”, teevad nad uut ja omanäolist muusikat. Sel moel on neil valminud ka debüütalbum, mille lugusid esitati kontserdilgi. Kuuldut võiks kirjeldada mitmete stiilimääratluste abil, õigem oleks aga lihtsalt öelda “turntablism”, kuna see viitab üldisele lähenemisele ükskõik millise materjali töötlemiseks.

Seos jazziga jäi küll väga kaudseks. Erandina üks tore vahepala kahelt plaadimängijalt – klaveri ja Hammondi oreli kelmikas dialoog. Kuid enamiku kavast moodustas aeglane ja massiivne, üldrahvalikult laiav, ülbe elektrooniline rütmika, mis põhiliselt mõeldud selleks, et inimesi üles-alla hüpatada. Robustses helipildis domineerisid nurgeliste servade ja jämeda rastriga lihtsad bassikäigud ning teravalt räbuse kõlaga lakooniline biit.

Esmamulje oli üsna ehe. Viimaks aga hakkas paleti ühetaolisus, kohati lausa monofoonilisus väsitama. Soovinuks kuulda kõrgematest registritest midagigi peale üksikute kiunatuste – ehk mõnda meloodialiini või huvitavat kooskõla? Kas või teistsugust bassitämbrit, mitte üha sedasama square- ja saw-helilainet. Albumi põhjal nii ahast helipilti poleks küll oodanud, kuna sääl leidub palju põnevat. Ilmselt seadis just esitus muusikale piirid, mille laiendamiseks ei tahetud kasutada ka fonogrammi.

Tore muidugi, et ei ohverdatud elusust ja inimlikkust. Tore, et mängiti kiirenduste ja aeglustustega, mis elektroonilisemas muusikas muidu nii harv nähtus. Ent paiguti tundus etteaste lausa “liiginimlik”. Vahest kehtivad DJ-nduses omad rütmilise täpsuse standardid, kuid igasuguste muude mõõdupuude järgi oli taiming häirivalt juhuslik. Ei tahaks siiski uskuda, et heliplaat on oluliselt keerulisem instrument kui traditsioonilisemad pillid. Pealegi ei saa albumile midagi seesugust ette heita.

Järelikult seisis asi ka siin ikkagi elava esituse, täpsemalt selle DJ-võistluste mentaliteedi taga, millest grupp pole senini vabanenud, kuigi on seda kuulutanud. Näiteks tegi DJ Pone küll keset sooloskrätšimist laval uhkeid 360-kraadiseid pöördeid, kõlas see aga nii, et jäi arusaamatuks – kas mängib plaat meest või mees plaati? Teisedki ülesastumised mõjusid trikitamisena. Vaid DJ Needi soleerimisest kuuldus tõeliselt head kontrolli instrumendi üle ning sellest tulenevalt nüansirikkust ja isiksust. Olgu, erinevalt teistest jooksis tema set’i taustal ka fonogramm – kuid just see võimaldas tal keskenduda ning mängida oma võimete piires.

 

 

Soome muusikud

Erinevalt prantslastest olid põhjanaabrid ilma kahtlusteta muusikud, pealegi veel tasemel muusikud. Koosseis: Valtteri Pöyhönen kitarristi ja heliloojana, Petri Puolitaival flötistina, Jose Mäenpää trompetistina, Rasmus Pailos perkussionistina, Pekka Lehti kontrabassistina ja Jaakko Lukkarinen trummarina.

Esitati ilusat, särisevat ja särtsakat latiino­jazzi, kiiretel bossamotiividel svingivat heaolumuusikat. Hoobilt tulid ette Fellini filmid, Burt Bacharach, James Bond lahtises sportautos jne. Flööt ja trompet täitsid kõlapilti uskumatu innukusega, liikusid vahel unisoonis või intervallis ning joonistasid ka eraldi ilusaid meloodiaid. Kitarr hoidis põhiliselt rütmi, kontrabass oli kohati funky, kohati walking.

Heakene küll, kuid umbes kolmanda loo ajal sai selgeks, et üllatusi ei maksa enam oodata. Ikka seesama afekteeritud, viimaks juba illusoorsevõitu päikselisus ning ülima hoolikusega täis topitud kõlaruum. Ikka needsamad rütmifiguurid ning kompositsioonipõhimõtted – peamiselt lühikeste saatemotiivide moduleerimine. Vaheldust pakkusid küll ekspressiivne töötlus Christoph Komeda nimiloost filmile “Rosemary’s Baby” ning virtuoosne trummisoolo etteaste lõpus. Samuti lisas psühhedeelset värskust flöödile ja trompetile hetkeks taha lülitatud delay. Muidu aga kuuldus helipilt täiesti võimatult ühtlase ja anonüümsena, mis tegi keskendumise raskeks. Jättes kõrvale kummastavalt tagasihoidlikud kitarripartiid, polnud küll midagi puudu, ent valdavalt oli kõike pidevalt (ühel ja samal moel) üle.

Aga intelligentse tantsumuusikana – miks mitte. Kui nüüd basse ka oleks müdisemas tundnud, oleksin isegi kaasa svinginud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming