Tartu keelpillikvartett Tallinnas

Toomas Velmet

24. XI esines „Akadeemilise kammermuusika” sarjas Kadrioru lossis Tartu Keelpillikvartett koosseisus Kristel Eeroja-Põldoja, Toomas Nestor, Kadri Rehemaa ja Reet Mets. Kavas oli vaid üksainus teos – Franz Schuberti Kvintett C-duur D.956, kus esimest tšellot mängis külalisena Aare Tammesalu. Enamasti ongi nii, et selles Schuberti geniaalses ja ulatuslikus (ca 55 minutit) teoses serveeritakse ühte kahest tšellistist kui solisti, kusjuures päris täpselt ei teatagi, kas see on esimese või teise partii mängija. Tegelikult on ikkagi tegemist keelpillikvintetiga, kus partituuris on lihtsalt kaks tšellot. Kui nüüd teksti lähemalt uurida, siis võib siiski arvata, et esimene partii on kirjutatud just kvarteti liikme ja teine külalise tarvis, ja nii seda enamasti ka esitataksegi. Solistile on ahvatlev muidugi esimest rolli mängida, nagu ka seekord oli tehtud.

Muusika seisukohalt pole sel seigal muidugi mingit tähtsust. Oluline on hoopis see, et tegemist on Schuberti kammermuusika tippteosega, mida kindlasti liiga sageli ei esitata just teose mahu ja sisulise komplitseerituse tõttu. Kvintett on kirjutatud 1828. aastal, s.t helilooja viimasel eluaastal, ja tuli ettekandele alles 1850. aastal ning partituur trükiti hoopis 1853. aastal. Asjatundjad kirjutavad veel, et selline koosseis on tegelikult tekkinud vajadusest asendada üks kahest altviiulist kvintetis tšelloga. Paistab, et vioolamängijaid on alati nappinud. Schuberti eelkäijatest on keelpillikvintette kirjutanud Luigi Boccherini tervelt 137 oopust just kahe tšelloga, mis on mõistetav, kuna autor oli ise tšellovirtuoos. Nendest on suure populaarsuse saavutanud E-duur Kvintett oma absoluutselt „hitistunud” Menuetiga ja C-duur Kvintett mitte vähem tuntud Rondoga. Mõlemaid on nii palju seatud eri koosseisudele, et originaale keegi enam ei mäletagi.

Boccherini kvintettides on kahtlemata nii, et esimese tšellopartii esitaja on ansambli solist, eriti kui silmitseda esimese tšello partiid tema virtuoossuse seisukohalt. Schuberti absoluutselt geniaalne Kvintett C-duur omab sealjuures kõiki neid esituslikke karisid nagu ka teised tema mastaapsed kammerteosed, näiteks Trio Es-duur D.929. Need teosed on esitajatele sedavõrd põnevad mängida, et kiputakse enamasti üle interpreteerima, s.t demonstreerima kramplikult oma suhet esitatavasse. Tuleb teada, et see suhe on autori poolt sedavõrd paika pandud, et interpreedi ülesanne on vaid teost kvaliteetselt reprodutseerida.

Lihtne öelda – raske, kui mitte võimatu teostada. Siin vist peitubki geniaalsuse lihtsus. Schuberti C-duur Kvinteti teine kari (justkui ühest ei piisaks) on forsseerida veel ansambli kõla, mida massiivselt kõlav koosseis sisaldab juba iseenesest, s.t loomulikult. Üldine kõlamassiivsus ei ole Franz Schuberti loomingule just iseloomulik ja see kehtib kindlasti ka C-duur Kvinteti puhul. Kindlasti peab väga põhjalikult läbi mõtlema teose dramaturgilise plaani, sest laialivalgumise hädaoht on siin rohkem kui käepärast pea igas osas, kuid Allegro ma non troppo’s (I osa) ja Allegretto’s (IV osa) eriti.

Igati tervitatav on Tartu Keelpillikvarteti aktiivsus ka kvintettide esitamisel nagu Dmitri Šostakovitši ja Eduard Oja klaverikvintetid (Pille Taniloo) või W. A. Mozarti klarnetikvintett (Toomas Vaviloviga). Nüüd jääb oodata siis Brahmsi ja Schumanni kvintettide esitusi – head ja harva esitatavat muusikat õnneks jätkub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming