Teekond kohmetusest avatuseni

Heili Vaus-Tamm

KAITSEVÄE ORKESTRI kevadkontsert PEETER SAANI juhatusel, solist TOOMAS VAVILOV (klarnet) 23. III Estonias, kavas Mendelssohn, Eller, Weber, Tubin jt.

Kaitseväe Orkester rikastab korraliselt tegutseva puhkpilliorkestrina kahtlemata meie muusikapilti ? on puhkpillikollektiividele iseloomulikult kõige-esitaja. Ja nagu ikka, tuntakse end paremini kergemas ja tänapäevasemas ?anris ? on sellegi koosseisu nimekamad mängijad, näiteks Aleksei Saks (külalisena Tallinna Filharmooniast) ja Eduard Akulin tuntud just jazzimeestena. Kuigi, saksofonist Valdur Neumann on jällegi laia akadeemilise repertuaariga Tallinna Saksofonikvarteti liige.

Mendelssohni ?Avamäng puhkpilliorkestrile? oli küll kontserdi avalooks igati soliidne ja väärikas, aga küllaltki ebamugava algusega, mis ka ebaleva mulje jättis. Välja arvatud õhtu lõpulood puhkpilliorkestritele kirjutavalt heliloojalt Sparke?ilt ja ülipopulaarselt USA puhkpilliheliloojalt Reedilt, olid kõik ülejäänud lood seaded. Mis sellistena juba põhimõtteliselt raskemad esitada kui originaalkoosseisude puhul. Siit tuli ka õhtu suurim üllatus ? Peeter Saani seaded, mis tundusid selle kontserdi järgi otsustades küll tema tugevaim pool. Saani seaded Elleri sümfoonilisele pildile ?Videvik? ja Tubina ?Toccatale? olid väga head! Peeter Saani arran?eeringutes oli viisipillide laulvust, meloodia kandvust, sümfoonilist tihedust ja kõlavärve. Need lood kõlasid kas oma selge lühikese vormi või ka õnnestunud seade tõttu palju paremini kui näiteks ähmase programmiga Dukas? ?Nõia õpilane?. Antud ettekandes jäi puudu vormi koos hoidvast ja eredamaid momente esile toovast kontseptsioonist, lugu jäi kuidagi amorfseks.

See-eest Sparke?i muutuvate tempode ja karakteritega nõudlik, aga ikkagi originaalis puhkpillidele loodud Sümfoniett oli lustiga mängitud. Paistis ilmselgelt, et see muusika inspireeris esinejaid ka rohkem ja pingevabamalt ? ju mõjusid ameerikalik sära ja heatujulisus, sünkopeeritud, jazzilike rütmide rohkus. Esituses oli head suure orkestri täiskõla, hästi klappivat koosmängu. Ka kõik soolod õnnestusid hästi: eriti jäid meelde tuubameeste ja löökpillimängija Anneli Kadaka esitatu.

Suur pluss Peeter Saani kontsertide puhul on solistide valik: 2001. aasta analoogselt Kaitseväe Orkestri kevadkontserdilt meenub Rein Rannap ja tema esitatud Gershwini ?Rhapsody in Blue?. Sama mõõtu oli ka seekordne Toomas Vavilovi soleerimine Weberi Klarnetikontserdis nr 2. Kõige markantsem oli algus: Vavilov pani kohe sisseastumisega paika, kes siin peremees on, dirigent või solist. Tema rütmiliselt vabalt mängitud ja varem lõpetatud käigu peale tuli orkester ?oma? õige aja järgi mürtsti! hiljem sisse. Ja edasi käis kogu ettekanne ?kikivarvul? Vavilovi järgi. Ning väga peenelt ja täpselt, kusjuures Vavilovi ülivirtuoosse, loomingulise ning vaba (polnud nootigi ees, mängis peast) esitusega pole mitte just lihtne sammu pidada. Siin näitas Peeter Saan end tundliku ansamblipartneri ja dirigendina.

Igatahes inspireeris esimese kontserdipoole lõpus kõlanud Toomas Vavilovi elektriseeritud ettekanne nii publikut kui ka teises osas märksa avatumalt musitseerinud orkestrit. Peeter Saanil on dirigendina veel kasvuruumi, saalist vaadatuna eriti manuaaltehnika mitmekesisemaks ja ilmekamaks muutmise läbi. Aga tema orkestri kontserdid on reeglina hea kavaga ja elamuslikud, mis pole publiku seisukohast mitte vähema, vahest isegi suurema tähtsusega.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming